„See juba läheb. Borggata 5. Helista, kui sa seal oled, ma tulen teen lahti.”
Harry kuulis, kuidas Ståle Aune, tema kauaaegne sõber ja vägivallaosakonna alaline psühholoogiaekspert mõrvajuhtumites, raskelt ohkas. „Kas see tähendab, et tegu pole kutsega baari, kus mina pean maksma, vaid et sa oledki päriselt kaine?”
„Kas ma olen sul kunagi maksta lasknud?” Harry tõmbas Cameli paki välja.
„Varem sa maksid arve ja ka mäletasid. Aga alkohol hakkab jagu saama nii sinu eelarvest kui ka mälust, tead sa seda?”
„Jah. Asi on selles abikaasatapmises. Noaga ja ...”
„Jah, jah, ma lugesin selle kohta.”
Harry torkas sigareti huulte vahele. „Kas sa tuled?”
Harry kuulis uut sügavat ohet. „Kui see sind paar tundi pudelist eemal hoiab.”
„Võrratu,” ütles Harry, lõpetas kõne ja libistas telefoni jakitaskusse. Süütas sigareti. Tõmbas suitsu sügavale sisse. Ta seisis seljaga kinnise välisukse poole. Ta jõuaks seal ühe õlle võtta ja ikkagi enne Aunet Borggatal olla. Ukse vahelt imbus muusikat. Autotune’itud armastusavaldus. Ta tõstis teele kiirustades vabandavalt käe pidurdava auto poole.
Borggatal vana töölisklassifassaadi taga peitsid end valgete elutubade, avatud köökide, moodsate vannitubade ja õuepoolsete rõdudega uued korterid. Harry nägi neid kui hoiatust, et ka Tøyen vuntsitakse üles, ruutmeetrihind hüppab lakke, elanikud vahetatakse välja, linnaosa sotsiaalne staatus kerkib. Sisserändajate toidupoed ja väikesed söögikohad taganevad spordiklubide ja hipsterirestoranide ees.
Psühholoog paistis end ebamugavalt tundvat, istudes ühel kahest kergest pulkseljatoega toolist, mille Harry oli keset heledat parkettpõrandat tirinud. Harry eeldas, et põhjuseks on vastuolu tooli ja Ståle Aune ülekaalulise keha vahel ning tema väikesed ümmargused prillid, mis olid ikka veel udused sellest, et ta oli vastumeelselt liftist loobunud ja trepist üles kolmandale korrusele minnes Harryga sammu pidanud. Või vereloik, mis oli nende vahel nagu kuivanud must vahapitser. Ühel suvevaheajal, kui Harry oli väike, oli vanaisa öelnud, et raha ei tohi süüa. Kui Harry oma tuppa jõudis, võttis ta vanaisalt saadud viiekroonise ja proovis. Ta mäletas külmust hamba all, metallilõhna ja pisut magusat maitset. Just nagu siis, kui ta omaenda kriimudest verd imes. Või nagu lõhn sündmuskohtades, kus ta hiljem käima hakkas, see lõhn püsis isegi siis, kui veri oli vana. Lõhn selles toas, kus nad praegu istusid. Mündid. Verine raha.
„Nuga,” lausus Ståle Aune ja surus käed kaenla alla, nagu kardaks ta, et keegi neist kinni krabab. „Mõte noast, tähendab. Külm teras, mis puurib end läbi naha su kehasse. See on nii freaky, kui noorsoo kõnepruuki kasutada.”
Harry ei vastanud. Tema ja vägivallaosakond olid Aunet nii palju aastaid mõrvajuhtumite puhul konsultandina kasutanud, et Harry ei osanud öelda, millal täpselt oli ta hakanud endast kümme aastat vanemat psühholoogi sõbraks pidama. Aga igatahes tundis ta Aunet piisavalt hästi, et teada: psühholoog edvistas, kui teeskles, et ei tea, et sõna freaky on neist mõlemast vanem. Aunele meeldis jätta endast mulje kui vanast konservatiivist, kes seisab eemal ajavaimust, mida tema kolleegid lootuses „oluline” paista nii innukalt taga ajasid. Seda illustreerisid Aune väljaütlemised meedias ja erialaringis selle kohta, et „psühholoogiat ja religiooni seob see, et mõlemad annavad inimestele suuresti neid vastuseid, mida nood kuulda tahavad. Selles pimeduses, kuhu teaduse valgus veel jõudnud ei ole, on psühholoogial ja religioonil vaba mänguruum. Ja kui nad oleksid püsinud selle juures, mida me tõesti teame, ei oleks kõigile neile psühholoogidele ja preestritele ju tööd jätkunud.”
„Nii et siin siis pussitas pereisa oma naist ... kui mitu korda?”
„Kolmteist korda,” ütles Harry ja vaatas ringi. Nende ees seinal rippus suur raamitud mustvalge Manhattani vaatega foto. Keskel Chrysleri hoone. Võib-olla IKEA-st ostetud. Mis siis? See oli hea pilt. Kui sind ei häiri, et paljudel teistel on sama pilt, ja et mõni külaline vaatab seda kindlasti taunivalt, mitte sellepärast, et see ei oleks hea, vaid sellepärast, et see on IKEA-st ostetud, siis lase aga käia. Ta oli esitanud need argumendid Rakelile, kui too oli öelnud, et tahaks endale nummerdatud Torbjørn Rødlandi fotot – valge limusiin Hollywood Hillsis risti järsu tagasipöörde ees seismas –, mis maksis 80 000 krooni. Rakel oli temaga igati nõustunud. Harry oli nii rahul olnud, et oli talle limusiinipildi ostnud. Mitte sellepärast, et ta ei oleks aru saanud, et Rakel teda ninapidi veab, vaid sellepärast, et sisimas pidi ta tunnistama, et see on lahe pilt.
„Ta oli vihane,” ütles Aune ja avas särginööbi. Tavaliselt kandis ta kikilipsu, enamasti mingi motiivi või mustriga, mis balansseeris tõsise ja humoorika piiril. Näiteks sinine kollaste tähtedega Euroopa Liidu lips.
Ühes naaberkorteris hakkas laps nutma.
Harry raputas sigareti otsast tuhka. „Ta ütleb, et ei mäleta tapmise detaile.”
„Allasurutud mälestused. Nad oleksid pidanud laskma mul teda hüpnotiseerida.”
„Ma ei teadnud, et sa selliste asjadega tegeled.”
„Hüpnoosiga? Mis sa arvad, kuidas ma siis abiellusin?”
„Noh, siin ei olnud seda vaja. Tehnilised leiud näitavad, et naine läks läbi elutoa, mehest eemale, mees läks järele ja torkas algul selja tagant. Nuga sisenes alaselga ja tabas neere. Ilmselt sellepärast naabrid karjumist ei kuulnudki.”
„Ah nii?”
„See on pussitamiseks nii valus koht, et ohver on nagu halvatud, ei suuda karjuda, kaotab peaaegu kohe teadvuse ja sureb. Juhtumisi on see ka sõjaväe proffide seas eelistatud meetod niinimetatud hääletu tapmise puhul.”
„Tõesti? Mis on saanud vanast heast selja tagant lähenemisest, käe suule panekust ja kõri läbilõikamisest?”
„See on vananenud ja pole tegelikult kunagi eriti hea olnud. Nõuab head koordinatsiooni ja täpsust. Hämmastavalt tihti tuli ette, et sõdurid lõikasid endale sellesse kätte, mida nad ohvri suu peal hoidsid.”
Aune tegi grimassi. „Aga ma eeldan, et mees ei olnud näiteks endine eriüksuslane?”
„Tõenäoliselt oli selline tabamus puhas juhus. Miski ei viita, et ta oleks kavatsenud tapmist varjata.”
„Kavatsenud? Arvad sa, et see oli plaanitud, mitte impulsiivne?”
Harry noogutas aeglaselt. „Tütar oli jooksma läinud. Mees helistas politseisse enne, kui tütar koju jõudis, nii et me olime maja ees ja peatasime ta, enne kui ta oleks sisse läinud ja ema leidnud.”
„Hoolitsev.”
„Nii nad ütlevad. Et ta on hoolitsev mees.” Harry raputas jälle sigareti otsast tuhka. See langes kuivanud verele.
„Kas sa tuhatoosi ei peaks kasutama, Harry?”
„Mõrvarühm on omadega valmis ja kõik klapib.”
„Ikkagi.”
„Sa ei ole motiivi kohta küsinud.”
„Okei. Motiiv?”
„Klassikaline.
