ta armukeselt aru pärima?”
„Ei, aga raportite järgi kontrolliti telefoni, leiti sõnumid ja võeti armukesega ühendust. Kahekümnendate keskpaigas noormees, naisest viisteist aastat noorem. Ta kinnitas, et neil oli suhe.”
„Kas ma peaksin veel midagi teadma?”
„Abikaasa on kõrgelt haritud mees väärikal töökohal ja heal majanduslikul järjel, tal ei ole kunagi politseiga probleeme olnud. Pere, kolleegid, sõbrad ja naabrid kirjeldavad teda kui ekstravertset ja malbet meest, lausa usaldusväärsuse kehastust. Ja nagu sa ütlesid, hoolitsevat. „Mees, kes oli valmis perekonna nimel kõik ohverdama,” seisis ühes protokollis.” Harry imes ahnelt sigaretti.
„Küsid sa minult, sest arvad, et juhtum ei ole lahendatud?”
Harry puhus suitsu nina kaudu välja. „Juhtum on no brainer, tõendid kinnitust leidnud ja asja ei ole võimalik nässu keerata, sellepärast Katrine selle mulle jättiski. Mulle ja Truls Berntsenile.” Harry vedas suunurgad üles justkui naeratuseks. Pere oli jõukas. Aga nad olid ikkagi otsustanud elada Tøyenis, mõistlikus sisserändajate linnaosas, ja osta IKEA-kunsti. Võib-olla neile lihtsalt meeldis seal. Harryle meeldis Tøyenis. Ja võib-olla oli seinal rippuv pilt originaal, mis on nüüdseks tervet varandust väärt.
„Nii et sa küsid, sest ...”
„Sest ma tahan aru saada,” ütles Harry.
„Sa tahad aru saada, miks tapab mees oma naise sellepärast, et tollel on tema selja taga suhe?”
„Abikaasa tapab enamasti siis, kui näeb, et teda võidakse teiste ees solvata. Armuke rääkis ülekuulamistel, et nad olid oma armulugu rangelt saladuses hoidnud ja tegelikult hakkas see lõppema.”
„Kas naine ei jõudnud seda siis mehele öelda, enne kui too teda pussitas?”
„Jõudis, aga mees ütleb, et ta ei uskunud naist ja et too oli niikuinii pere reetnud.”
„Näed siis. Mees, kes on alati kõik pere nimel ohverdanud, elab sellist reetmist muidugi rängemalt üle. Ta on solvatud mees, ja kui selline solvang piisavalt sügavale tabab, võib see meid kõiki tapma panna.”
„Kõiki?”
Aune piidles Manhattani pildi kõrval olevaid raamaturiiuleid. „Neil on ilukirjandust.”
„Nägin jah,” ütles Harry. Aunel oli teooria, et mõrvarid ei loe, või kui loevad, siis ainult teabekirjandust.
„Kas sa Paul Mattiuzzit tead?” küsis Aune.
„Hm.”
„Psühholoog, mõrvade ja vägivalla ekspert. Tal on kaheksa mõrvarite põhikategooriat. Sina ja mina ei kuulu ühessegi esimesest seitsmest. Aga kaheksandas, mida ta nimetab „traumeerituteks”, on ruumi meile kõigile. Üksik, aga võimas rünnak meie identiteedile teeb meist mõrvarid. Kogeme rünnakut solvava, jah, talumatuna. See muudab meid abituks, jõuetuks, ja kui me rünnakule ei vasta, siis jääme oma eluõigusest või mehelikkusest ilma. Petetud olemist võib loomulikult sellise kogemusena tajuda.”
„Aga kõik?”
„Nendel traumeeritud mõrvaritel ei ole nii selgeid iseloomuomadusi nagu ülejäänud seitsmesse tüüpi kuulujatel. Sealt – ja ainult sealt – võib leida mõrvareid, kes loevad Dickensit või Balzaci.” Aune hingas sügavalt sisse ja sikutas oma tviidpintsaku varrukaid. „Mida sa tegelikult teada tahad, Harry?”
„Tegelikult?”
„Sa tead mõrvaritest rohkem kui keegi teine, keda ma tunnen, miski sellest, mida ma solvamisest või kategooriatest räägin, ei ole sulle uus.”
Harry kehitas õlgu. „Võib-olla on mul lihtsalt vaja, et keegi selle veel kord kõva häälega välja ütleks, et ma seda uskuda suudaksin.”
„Mida sa ei usu?”
Harry kratsis oma lühikeseks pöetud, jonnakalt turritavate juustega pead, kus blondiga hakkas segunema hallikas varjund. Rakel oli öelnud, et ta hakkab siili meenutama. „Ma ei tea.”
„Äkki on asi lihtsalt sinu egos, Harry?”
„Kuidas nii?”
„Kas ka see ei ole siis ilmselge? Sa said juhtumi pärast seda, kui keegi teine oli selle lahendanud. Nüüd tahaksid sa leida midagi, mis äratab kahtlust. Midagi, mis näitab, et Harry Hole näeb seda, mida keegi teine ei näinud.”
„Mis siis, kui näengi?” küsis Harry hõõguvat sigaretti uurides. „Mis siis, kui ma olen sündinud tohutu uurimisandega ja mul on välja arenenud instinktid, mida ma isegi ei suuda analüüsida?”
„Ma loodan, et sa teed praegu nalja.”
„Vaevalt. Ma lugesin ülekuulamisprotokolle. Abikaasa tundus vastuse põhjal otsustades tõesti traumeeritud. Aga siis kuulasin ma salvestisi.” Harry vahtis enda ette.
„Ja?”
„Tema hääl kõlas pigem hirmunult kui alistunult. Ülestunnistus on alistumine. Pärast seda ei oleks vaja enam karta.”
„Karistus seisab ju veel ees.”
„Karistus on selja taga. Alandus. Valu. Näha kallist inimest suremas. Vangla on isolatsioon. Vaikus. Rutiin. Rahu. See peaks ju kergendus olema. Võib-olla on asi tütres, mure selle pärast, kuidas tütar hakkama saab.”
„Ja lisaks ootab teda põrgus põlemine.”
„Ta juba põleb.”
Aune ohkas. „Nii et las ma küsin uuesti: mida sa tegelikult tahad?”
„Ma tahan, et sa helistaksid Rakelile ja ütleksid talle, et ta peab minu juurde tagasi tulema.”
Ståle Aune silmad läksid pärani.
„Vaat see oli nali,” ütles Harry. „Mind tabab südamekloppimine. Ärevushood. Ei, mitte see. Ma näen ... midagi unes. Midagi, mida ma ei suuda näha, aga mis tuleb minu juurde tagasi.”
„Lõpuks ometi üks lihtne küsimus,” ütles Aune. „Joove. Psühholoogia on teadus, millel pole palju kindlaid fakte ette näidata, aga just joovet tekitavate ainete manustamise ja vaimsete kahjustuste korrelatsioon on põhjalikult kindlaks tehtud. Kui kaua see on kestnud?”
Harry vaatas kella. „Kaks ja pool tundi.”
Ståle Aune naeris õõnsalt. „Ja minuga tahtsid sa rääkida sellepärast, et saaksid vähemalt endale kinnitada, et otsisid välist meditsiinilist abi, enne kui eneseravimise juurde tagasi pöördusid?”
„See ei ole tavaline kupatus,” ütles Harry. „Need ei ole kummitused.”
„Sest nemad tulevad öösel?”
„Jah. Ja nad ei peida end. Ma näen neid ja tunnen nad ära. Ohvrid, surnud kolleegid. Mõrvarid. See on midagi muud.”
„On sul mõni idee, mis see olla võiks?”
Harry
