kohta politseisse avalduse esitada selle muusika pärast, mida nad mängivad, ja seejärel, et ta helistaks Rakelile ja paneks tollele mõistuse pähe. Bjørni telefonilt, sest sa olid enda oma koju jätnud, ja pealegi kahtlustasid, et Rakel ei vastaks, kui näeks, et sina helistad.”
„Jumal küll,” oigas Harry ja peitis näo laupa masseerides kätesse.
„Ma ei räägi seda sinu kiusamiseks, vaid selleks, et näidata sulle, mis juhtub, kui sa jood, Harry.”
„No aitäh tõesti.” Harry ristas käed kõhu peal. Avastas, et tema ees kirjutuslaua serval lebab kahesajakroonine.
„Liiga vähe, et ennast kasti juua,” ütles Katrine. „Aga piisavalt, et sa magada saaksid. Sest just seda sa vajad. Und.”
Harry vaatas teda. Katrine pilk oli aastatega pehmemaks muutunud, ta ei olnud enam see vihane tüdruk, kes peab maailmale kätte maksma. Võib-olla on põhjuseks vastutus teiste inimeste eest, osakonna omade ja üheksakuuse poisi eest. Jah, selline asi võib vist hoolitsusinstinkti äratada ja inimesed pehmemalt meelestada küll. Poolteist aastat tagasi vampiristijuhtumi ajal, kui Rakel oli haiglas ja Harry jooma pööranud, oli Katrine ta üles korjanud ja enda juurde viinud. Ta oli lubanud Harryl oma plekitusse vanni oksendada ja lasknud tal enda ja Bjørni voodis paar tundi sügavat und magada.
„Ei,” ütles Harry. „Ma ei vaja und, ma vajan juhtumit.”
„Sa said juhtumi ...”
„Mul on vaja Finne juhtumit.”
Katrine ohkas. „Need mõrvad, millele sa vihjad, ei kanna Finne juhtumi nime, mitte miski ei osuta temale. Ja nagu öeldud, on mul selle juhtumi peal juba vajalikud inimesed olemas.”
„Kolm mõrva. Kolm lahendamata mõrva. Ja sa arvad, et sul ei ole vaja kedagi, kes suudaks päriselt tõestada seda, mida sina ja mina teame, ehk siis, et selle taga on Finne?”
„Sul on su juhtum, Harry. Lahenda see ära ja lase mul siin seda karavani juhtida.”
„Minu juhtum ei ole juhtum, see on abikaasa tapmine, kus mees on teo üles tunnistanud ja meil on nii motiiv kui ka tehnilised tõendid.”
„Ta võib tunnistuse äkitselt tagasi võtta ja sel juhul on meil rohkem liha luudele vaja.”
„Sa oleksid võinud anda selle juhtumi Wyllerile või Skarrele või mõnele juuniorile. Finne on seksuaalmaniakk ja sarimõrvar ja ma olen pagana pihta su ainus uurija, kes on selles vallas pädev.”
„Ei, Harry! Ja nii jääb.”
„Aga miks?”
„Miks? Vaata ennast! Kui sina vägivallaosakonda juhiksid, kas sa saadaksid siis ebastabiilse joodikust uurija Kopenhaagenisse ja Stockholmi meie juba niigi skeptiliste kolleegide juurde, kes on üsna veendunud, et nende linnades toimunud tapmiste taga ei ole üks ja sama mees? Sa näed igal pool sarimõrvareid, sest sinu aju on sarimõrvadele häälestunud.”
„See on kindlasti tõsi, aga see on Finne. Kõik tunnusmärgid viitavad ...”
„Lõpeta! Sa pead neist kinnisideedest lahti saama, Harry.”
„Kinnisideedest?”
„Bjørn räägib, et ebakaines olekus seletad sa pidevalt Finnest, et sa pead ta kätte saama, enne kui tema sinu saab.”
„Ebakaines olekus? Ütle minu järel: täis peaga. Täis pea-ga.” Harry võttis kahesajase ja toppis omale püksitaskusse. „Toredat pühapäeva sulle.”
„Kuhu sa lähed?”
„Kohta, kus saab puhkepäeva pidada.”
„Sul on kivid talla all, nii et tõsta jalgu, kui sa üle mu parketi lähed.”
Harry kiirustas piki Grønlandsleiret’t Olympeni ja Pigalle poole. Need poleks joomakohana tema esimesed valikud olnud, aga olid kõige lähemal. Grønlandi peatänaval oli nii vähe liiklust, et ta võis mobiiltelefoni kontrollides punasega üle tee minna. Ta kaalus Alexandrale tagasi helistamist, aga loobus. Tal ei olnud selleks närvi. Kõneloendist nägi ta, et oli üritanud eile kella kuue ja kaheksa vahel kuus korda Rakelile helistada. Ta judises. Seal oli kirjas tapt anrop[3.]. Mõnikord oli tehnoloogiakeel liiga täpne.
Kui Harry teisel pool teed kõnniteele astus, tundis ta järsku rinnus valu ja süda hakkas taguma, nagu oleks see kaotanud kiirust reguleeriva vedru. Tema peast jõudis vaevu läbi vilksatada mõte infarktist, kui valu juba kadus. See polekski kõige hullem viis lahkumiseks. Torge rinnus. Põlvili maha. Laup astu asfalti. The End. Veel paar päeva sellises tempos joomist ja see ei olegi nii võimatu. Harry kõndis edasi. Ta oli ka uut vilksatust näinud. Ta oli näinud rohkem kui hommikul, aga siis oli see jälle minema libisenud nagu unenägu pärast ärkamist.
Harry peatus Olympeni ukse taga ja vaatas sisse. Nad olid põhjalikult üles vuntsinud baari, mis veel mõni aasta tagasi oli olnud üks Oslo kõige pruunimates toonides joomaurkaid. Nii põhjalikult, et Harry kõhkles. Ta takseeris uut klientuuri. Segu hipsteritest ja kenasti riides paaridest, aga ka väikelastega ajapuuduses peredest, kelle majanduslik olukord lubas pühapäeval restoranis õhtust süüa.
Ta pistis käe prooviks taskusse. Leidis kahesajase, aga mitte ainult. Võti. Mitte tema enda oma, vaid peremõrva sündmuskoha oma. Borggata Tøyeni linnaosas. Ta ei olnud päris kindel, miks ta oli juba lahendatud juhtumi puhul võtit palunud. Aga sündmuskoht oli igatahes tema päralt. Täiesti tema päralt, sest juhtumi teine niinimetatud tehniline uurija, Truls Berntsen, ei kavatse sõrmegi liigutada. Truls Berntsen ei olnud pääsenud vägivallaosakonda mitte tänu oma teenetele, ja see oli veel leebelt öeldud, vaid tänu oma lapsepõlvesõbrale ning endisele politseiprefektile ja praegusele justiitsministrile Mikael Bellmanile. Truls Berntsen oli täiesti kasutu ning Katrine ja Trulsi vahel oli sõnatu kokkulepe, et Truls hoiab uurimistehnilistest asjadest eemale ja keskendub kohvikeetmisele ja lihtsatele kontoritoimingutele. Mis tähendas praktikas pasjanssi ja Tetrist. Kohv ei olnud varasemast parem, aga viimasel ajal oli juhtunud, et Truls tegi Harryle Tetrises ära. Nad olid tõttöelda nukker paar, kui nad seal avatud kontori tagumises otsas istusid, pooleteisemeetrine lagunev ratastel vahesein nende vahel.
Harry vaatas uuesti uksest sisse. Nägi vaba orva akna all istuva väikeste lastega pere kõrval. Samal hetkel avastas laua taga istuv väike poiss Harry, naeris ja näitas näpuga. Isa, kes istus seljaga Harry poole, pööras end ringi ja Harry astus automaatselt sammu tagasi, pimedusse. Ja seal nägi ta omaenda kahvatut kortsulist nägu klaasilt peegeldumas ja baaris sees istuva poisi omaga kokku sulamas. Teda tabas üks mälestus. Vanaisast ja temast endast väiksena. Suvepuhkus ja perekondlik õhtusöök Romsdalenis. Tema ise vanaisa üle naermas. Vanemate murelikud näod. Vanaisa, kes oli purjus.
Harry katsus jälle võtmeid. Borggata. See oli viie-kuueminutilise jalutuskäigu kaugusel.
Ta võttis telefoni välja. Vaatas vastamata kõnesid. Helistas. Ootas, uurides samal ajal vaba parema käe sõrmenukke. Valu oli järele andnud, nii et eriti kõvasti ta vist ei löönud. Aga oli selge, et ühe David Gray armastaja neitsilik nina ei talu palju, enne kui verd purskama hakkab.
„Jah, Harry?”
„Jah, Harry?”
„Ma söön õhtust.”
„Okei,
