ühte kulmu kortsutades pilgu. „Miks sa seda arvad?”
„Räägitakse, et sa arvad, et ta jahib sind.”
„Sa oled Katrinega rääkinud.”
„Ta on sinu pärast mures. Ta tahab hinnangut.”
„Ja sa olid nõus?”
„Ma ütlesin, et psühholoogina ei ole mul sinuga vajalikku distantsi. Aga on selge, et ka paranoial on alkoholi kuritarvitamisega korrelatsioon.”
„Mina ta lõpuks puuri pistsin, Ståle. Ta oli minu esimene juhtum. Talle mõisteti seksuaalse vägivalla ja mõrvade eest kakskümmend aastat.”
„Sa tegid lihtsalt oma tööd, ei ole mingit põhjust, miks Finne peaks seda isiklikult võtma.”
„Ta tunnistas vägivalla üles, aga arvas, et mõrvasüüdistused on valed, et me olime tõendeid võltsinud. Kaks aastat tagasi käisin ma vanglas tema juures, et ehk saaks ta meid vampiristijuhtumis aidata. Viimase asjana enne mu lahkumist ütles ta mulle, millal täpselt ta vabaks saab, ja küsis, kas mina ja mu pere elame turvalist elu.”
„Kas Rakel teadis sellest?”
„Jah. Uue aasta paiku leidsin ma köögiakna tagant metsatukast lumelt saapajälje, nii et panin loomakaamera üles.”
„See võis olla kes iganes, Harry. Keegi oli eksinud.”
„Eravaldusesse, millel on värav ja viiskümmend meetrit järsku, jääga kaetud sissesõiduteed?”
„Oota natuke. Kas sa mitte jõulude aegu välja ei kolinud?”
„Enam-vähem.” Harry lehvitas suitsu käega laiali.
„Aga sa käisid pärast seda seal, metsatukas? Kas Rakel teadis seda?”
„Ei, aga ära muretse, minust ei ole jälitaja saanud. Rakel oli niigi hirmul ja ma tahtsin lihtsalt kontrollida, et kõik oleks korras. Aga ei olnud ju.”
„Nii et ta ei teadnud ka loomakaamerast?”
Harry kehitas õlgu.
„Harry?”
„Mh?”
„Oled sa täiesti kindel, et loomakaamera oli Finne jaoks mõeldud?”
„Pead sa silmas seda, kas ma tahtsin teada saada, kas minu endisel kallimal käib armukesi külas?”
„Kas sa tahtsid?”
„Ei,” ütles Harry kindlalt. „Kui Rakel mind ei taha, siis võib ta vabalt kellegi teise saada.”
„Kas sa ise usud seda?”
Harry ohkas.
„Hea küll,” ütles Aune. „Sa ütlesid, et nägid vilksatust kellestki Finnet meenutavast, kes oli luku taga?”
„Ei, seda ütlesid sina. See ei olnud Finne.”
„Ei olnud?”
„Ei, see olin ... mina.”
Ståle Aune tõmbas käega läbi oma õhukeste juuste. „Ja nüüd tahad sa diagnoosi?”
„Lase tulla. Ärevus?”
„Ma arvan, et sinu aju otsib põhjusi, miks Rakelil sind vaja oleks. Näiteks kaitseks välise vaenlase eest. Aga sa ei ole luku taga, sa oled ukse taha jäetud, Harry. Lepi sellega ja liigu edasi.”
„Kui see leppimise asi kõrvale jätta, kas on rohtu, mida sa mulle kirjutada saaksid?”
„Uni. Trenn. Ja võib-olla võiksid proovida väljas käia kellegagi, kes sinu mõtted Rakelilt natuke eemale viiks.”
Harry pistis sigareti suunurka ja tõstis rusika, pöial püsti. „Uni. Ma joon ennast täna õhtul teadvusetuks. Sellega on korras.” Nimetissõrm kargas püsti. „Trenn. Ma kaklen inimestega baarides, mis on mulle kuulunud. Korras.” Hall titaanist sõrm. „Kellegagi väljas käia. Ma kepin naisi, nii inetuid kui ka ilusaid, ja pärast pean mõnega neist tähendusrikkaid vestlusi. Korras.”
Aune vaatas Harryt. Siis ohkas ta raskelt, tõusis ja nööpis tviidpintsaku kinni. „Aga siis peaks kõik ju kenasti minema.”
Harry jäi pärast Aune lahkumist aknast välja vahtima. Lõpuks ta tõusis ja käis toad läbi. Abielupaari magamistuba oli korras ja puhas, voodi üles tehtud. Ta heitis pilgu riidekappidesse. Naise garderoob võttis enda alla neli ruumikat kappi, mehe riided olid kokku pressitud ühteainsasse. Hoolitsev abikaasa. Tütre magamistoa tapeedil olid nelinurksed laigud, kus värvid olid tugevamad. Harry arvas, et need olid jäänud teismeea plakatitest, mille tüdruk oli üheksateist saades maha võtnud. Seinal rippus veel üks väiksem pilt poisist, kellel oli kaelas Rickenbackeri elektrikitarr.
Harry lappas läbi peeglilaual oleva väikese plaadikogu.
Propagandhi. Into It. Over It. My Heart To Joy. Panic! at the Disco. Emovärk.
Seepärast üllatus ta, kui mängijas oleva vinüülplaadi pöörlema pani ja mingeid varase Byrdsi laadseid igatsevaid pehmeid helisid kuulis. Aga hoolimata Roger McGuinni meenutavast kaheteistkeelelisest sai ta kiiresti aru, et see oli uuem toodang. Ükskõik kui palju nad ka toruvõimendeid ja vanu Neumanni mikrofone ei kasutaks, ei peta retroproduktsioon iial kedagi ära, pealegi laulis vokalist äratuntava norra aktsendiga ja tema hääl kõlas, nagu oleks ta kuulanud rohkem Thom Yorke’i ja Radioheadi anno 1995 kui Gene Clarki ja David Crosbyt anno 1965. Ta libistas pilgu üle plaadiümbrise, mis lebas mängija kõrval, tagakülg ülespoole, ja nentis, et nimed on tõepoolest norra omad. Harry pilk liikus edasi ja peatus Adidase jooksutossudel riidekapi ees. Need olid sama mudel nagu tema enda omad, mille uut paari ta mõni aasta tagasi oli üritanud osta, aga neid ei toodetud enam. Harry mäletas ülekuulamisprotokollidest, et nii tütar kui ka isa olid öelnud, et tütar lahkus korterist kell 20.15 ja naasis pool tundi hiljem pärast sörkjooksu Ekebergil asuva skulptuuripargi tippu ja tagasitulekut Ekebergi restorani kaudu. Tüdruku trenniriided olid voodi peal ja Harry nägi vaimusilmas, kuidas politsei oli vaese tüdruku sisse lasknud ning lubanud tal valve all riided vahetada ja riietega koti kaasa võtta. Harry kükitas ja tõstis jooksutossud üles. Pealisosa oli pehme, tallad puhtad ja libedad, tosse polnud palju kasutatud. Üheksateist aastat. Kasutamata elu. Harry enda tossud olid rebenenud. Ta võiks muidugi uued osta, teise mudeli. Aga ta ei tahtnud, ta oli leidnud mudeli, mida ta tahtis edaspidi kasutada, lõpuni välja. Lõpuni välja. Võib-olla annab neid veel parandada.
Harry läks elutuppa tagasi. Pühkis sigaretituha põrandalt kokku. Kontrollis telefoni. Sõnumeid ei olnud. Pistis käe taskusse. Kahesajane.
1 Toteni murret esindab eesti tõlkes fiktiivne, veidi lõunaeestipärane keelekuju. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
2 Viide Bergeni keelekasutusele, kus naissoost sõnade puhul kasutatakse meessoo vormi. [ ↵ ]
3 Norra keeles „vastamata kõne”, sõna-sõnalt tõlkides aga „kaotatud kõne”. [ ↵ ]
4.
