aastaid ja kõike seda, mis tema ja Rakel koos läbi olid elanud, isegi olles lahanud Rakelit sama palju, kui Rakel oli lahanud teda, ei olnud Harry leidnud midagi muud peale ingli. Ingel ja inimene, läbinisti. Rakeli andestamisvõime – mis oli Harry-taolisega koosolemisel muidugi eelduseks – oli peaaegu piiritu. Peaaegu. Aga Harry oli suutnud selle piiri leida. Ja selle siis ületanud.
Harry vaatas kella ja jooksis edasi. Lisas kiirust. Tundis, kuidas süda kõvemini tööd teeb. Lisas veel natuke kiirust. Tundis piimhapet tekkimas. Natuke veel. Tundis, kuidas veri kehas pulseerib ja jääkained kaasa tõmbab. Pühib minema möödunud kehvad päevad. Peseb saasta maha. Miks ta kujutles, et jooksmine on joomise vastand, et see on vastumürk, kuigi tegelikult on lihtsalt teist tüüpi joove? Noh. Parem joove. Ta väljus metsast Ekebergi restorani ees, selle kunagi nii räämas funkstiilis lobudiku ees, kus tema, Øystein ja Tresko olid nooruses oma esimesed õlled joonud ja kus seitsmeteistaastase Harry oli üles korjanud naine, keda ta mäletas iidvanana, aga kes polnud kindlasti rohkem kui kolmekümnendates. Too oli igatahes võimaldanud Harryl probleemitu debüüdi teha ja kindlasti ei olnud Harry ainus, kes seda naise oskusliku juhendamise all tegi. Mõnikord oli ta mõelnud, kas investor, kes restorani korda tegi, võis olla üks neist ja ta pidas seda tänuvõla maksmiseks. Harry ei suutnud enam meenutada, kuidas naine välja nägi, ta mäletas ainult tema kudrutavat sosinat oma kõrva ääres, kui nad olid lõpetanud: „Pole sugugi paha, poiss. Küll sa näed, et sa teed veel mõnegi naise õnnelikuks. Ja mõne õnnetuks.”
Ja ühe siis nii õnnelikuks kui ka õnnetuks.
Harry istus suletud ja pimeda restorani trepile.
Käed põlvedel, pea rippu. Tundis okserefleksi sügaval kurgus kõditamas ja kuulis omaenda karedat hingamist. Ta luges naise nime sosistades kahekümneni. Rakel, Rakel. Siis ajas ta end sirgu ja vaatas linna enda all. Oslo, sügislinn. Nüüd, kevadel, nägi see välja nagu hommikuselt tõre naine, kes on oma voodis vastumeelselt ärganud ja kellel on õigus selles, et talle kuluks meik ära. Aga Harryt ei huvitanud kesklinna pudrukauss, ta vaatas linna teise serva, kõrgendiku poole, Rakeli maja poole teisel pool seda, mis hoolimata kõigist tuledest ja kogu palavikulisest inimtegevusest ei olnud muud kui kustunud vulkaanikraater, külm kivi ja kõvastunud savi. Ta heitis jälle kiire pilgu kella stopperile ja pistis jooksu.
Ta ei peatunud enne, kui oli tagasi Borggatal.
Seal pani ta stopperi kinni ja uuris numbreid.
Ülejäänud kodutee läbis ta kergelt sörkides. Oma korteri ust avades kuulis ta tossude all vastu puitu kraapiva kruusa karedat häält ja talle meenus, mida Katrine oli öelnud jalgade tõstmise kohta.
Ta kasutas telefoni, et oma Spotify pleiliste edasi kuulata. The Hellacoptersi helid vihisesid välja Sonose ribakõlarist, mille Oleg oli talle sünnipäevaks kinkinud ja mis muutis üleöö kasutuks plaadikogu, see seisis diivani taga riiulil nagu surnud monument kolmekümneaastasele nõudlikule kogumistööle, mille käigus kõik, mis ajahambale vastu ei pidanud, halastamatult välja kisti nagu umbrohi ja prügikasti heideti. Samal ajal kui „Carry Me Home’i” kaootiline kitarri- ja trummiintro kõlari pulseerima pani ja Harry skulptuuripargi kruusa tossutaldade alt välja koukis, mõtles ta sellele, kuidas üheksateistaastane tagurdas hea meelega vinüülplaatidega minevikku, samal ajal kui tema ise tagurdas vastumeelselt tulevikku. Ta pani tossud käest ja otsis The Byrdsi, mida ei olnud üheski tema pleilistis, kuuekümnendate ja varaste seitsmekümnendate muusika oli rohkem Bjørn Holmi teema, ja tema püüded Harryt Glen Campelliga lunastada jäid asjatuks. Ta leidis albumi „Turn! Turn! Turn!” ja järgmisel sekundil helises toas Roger McGuinni Rickenbackeri kitarr. Aga tüdruk lunastati. Ta armus hoolimata sellest, et see ei olnud tema muusika. Sest tüdrukutel on kitarridega mingi värk. Neljast keelest piisas, aga sellel tüübil oli lausa kaksteist. Harry mõtles, et ta võib muidugi eksida. Aga tema kuklakarvad eksisid harva ja need olid turri läinud, kui ta oli plaadikaanel ära tundnud ühe ülekuulamisprotokollidest tuttava nime. Ja selle Rickenbackeri kitarriga poisi pildiga sidunud. Harry süütas sigareti ja kuulas topelt kitarrisoolot „Rainy Days Revisitedi” lõpus. Mõtles sellele, kui kaua aega kulub, enne kui ta magada saab. Kui kauaks suudab ta telefoni rahule jätta, enne kui vaatab, ega Rakel pole vastanud.
5. PEATÜKK
„Me teame, et sa oled neile küsimustele juba vastanud, Sara,” ütles Harry ja vaatas üheksateistaastast tüdrukut, kes kitsas nukumaja moodi ülekuulamisruumis tema vastas istus. Jälgimisruumis istus Truls Berntsen, käed rinnal risti, ja haigutas. Kell oli kaks, nad olid seal juba tund aega olnud ja Sara oli ilmutanud juhtunut läbi käies kärsitusemärke, aga mitte mingeid muid tundeid. Isegi mitte siis, kui Harry oli protokollist kõva häälega lugenud, milliseid vigastusi kolmteist noahoopi tema emale olid põhjustanud. „Aga nagu öeldud, võtsime konstaabel Berntseniga juurdluse üle ja tahaksime kõik endale nii selgeks teha kui võimalik. Niisiis: kas su isa aitas tavaliselt söögitegemisel? Ma küsin sellepärast, et tal pidi kõige teravama kööginoa leidmine kähku käima, ta pidi täpselt teadma, millises sahtlis ja kus täpselt see on.”
„Ei, ta ei aidanud,” ütles Sara ja nüüd paistis tema rahulolematus selgemini välja. „Ta tegi süüa. Ainus, kes aitas, olin mina. Ema oli väljas.”
„Väljas?”
„Sai sõbrannadega kokku. Tegi trenni. Nii ta vähemalt ütles.”
„Ma olen tema pilte näinud, ta nägi üsna treenitud välja. Hoidis end noorena.”
„Whatever. Ta suri noorelt.”
Harry ootas. Lasi vastusel õhus rippuda. Nägi, kuidas Sara grimassi tegi. Harry oli muudegi juhtumite puhul näinud, kuidas mõned omaksed võitlesid leina vastu, nagu oleks see vaenlane, mingi ärritav nuhtlus, mis tuleb ära petta. Üks viis oli alavääristada seda, kes oli kaotatud, diskrediteerida surnut. Aga ta kahtlustas, et praegusel juhul ei ole küsimus selles. Kui Harry oli pakkunud, et Sara advokaadi kaasa võtaks, oli tüdruk keeldunud. Ta ütles, et tahab sellega vaid kähku ühele poole saada, tal olevat plaanid. Arusaadav, ta on üheksateistaastane, üksi, aga kohanemisvõimeline, ja elu läheb edasi. Ja juhtum oli lahendatud, küllap oli ta end seetõttu lõdvaks lasknud. Näitas oma tõelisi tundeid. Või tunnete puudumist.
„Sina ei treeni nii palju nagu su ema,” ütles Harry. „Vähemalt ei jookse sa palju.”
„Ei jookse või?” küsis tüdruk ja vaatas Harryle pooliku naeratusega otsa. Nii naeratasid praeguse eneseteadliku põlvkonna noored, kes pidasid kõhnaks seda keha, mida Harry põlvkond oleks pidanud normaalseks.
„Ma vaatasin su jooksutosse,” ütles Harry. „Need on peaaegu kasutamata. Ja mitte sellepärast, et need oleksid uued, nende tootmine lõpetati kaks aastat tagasi. Mul on samasugused.”
Sara kehitas õlgu. „Nüüd hakkab mul jooksmiseks rohkem aega olema.”
„Jah, su isa läheb kaheteistkümneks aastaks vangi, nii et sa ei pea enam aitama tal õhtusööki valmistada.”
Harry vaatas teda ja nägi, et oli märki tabanud. Tüdruku suu oli lahti jäänud ja mustaks värvitud ripsmed käisid üles-alla, kui ta ägedalt silmi pilgutas.
„Miks sa valetasid?”
„Mi... mida?”
„Sa ütlesid, et jooksid poole tunniga kodust skulptuuripargi tippu, Ekebergi restorani juurest alla ja tagasi koju. Ma jooksin eile õhtul selle sama teekonna läbi. Mul kulus selleks peaaegu kolmveerand tundi ja ma olen üsna hea jooksja. Ja ma rääkisin konstaabliga, kes su kinni pidas, kui sa tagasi jõudsid. Ta ütles, et
