kohvikus Pete’i Juures. Huvitav, ega nemad siin vaja kokka või ettekandjat?
“Kas lisan kuuma kohvi, kullake?”
Tuline kohv nirises Annie tassi. Jooki valas lõbus ettekandja kohati viledaks kulunud vormikitlis, mis kunagi oli arvatavasti olnud oranž. Tema rinnale oli nööpnõelaga kinnitatud kaardike nimega Verna.
“Tänan, Verna.” Annie võttis kokku viimase jõuraasu ja naeratas.
“Aga pirukat?” Enne kui neiu jõudis vastata, lisas Verna: “Gus on eriti uhke oma küpsetiste üle. Meile sõidetakse kogu ümbruskonnast õunapirukat mekkima.”
Vaatamata sellele, et Annie vaevalt soovis toda räpase põlle, karvaste kämmalde ja higise kerega Gusi näha, tajus ta Verna sõnade puhul sellist näljasööstu, et kõht hakkas korisema. Ometi raputas ta keeldumise märgiks pead. Oma praeguses majanduslikus seisus sai ta lubada endale ainult kohvi.
“Tänan, pole tarvis.”
“Kas midagi on juhtunud?” küsis ettekandja vaikselt. “Miks nii kurb nägu? Kas noormees jättis maha?”
“Asi pole selles. Ma lihtsalt olen, kui ausalt öelda, pankrotis. Ega teil siin juhuslikult veel üht paari töökäsi tarvis ole?”
Verna raputas kahetsevalt pead: “Kahjuks mitte.” Ta valas rohmaka keraamilise tassi ääreni täis. “Hoia oma raha endale. Joo kohvi ja istu nii kaua, kui hingele tarvis.”
“Veel mõne minuti. Pean selgusele jõudma, kus tänane öö veeta.”Annie kujutas endale elavalt ette, kuidas ta magab oma autos teeveerel, ümberringi aga silkavad koiotid. “Sõitsin siia, et saada Sunrise Peaks’i ülemkoka koht.”
“See on Ben Russelli juures.” Verna kõverdas huuli. “See rantšo kuulus tema isale, siis, kui Sunrise Peaks oli veel normaalne karjafarm.”
“Kas tunnete Russelli hästi?”
“Lapsest saadik.”
Sõrmede vahel pabersalvrätikut keerutades silmitses Annie hajameelselt aknast rahulikku linnapilti ja mõtles, mida edasi teha. Kõnniteedel jalutasid kiirustamata linnakodanikud. Annie viis pilgu kõrgetele, linna kolmest küljest ümbritsevatele metsaga kaetud mägedele. Nii kaunis kohas on nähtavasti meeldiv elada.
Verna astus jälle tema laua juurde. Naise käes oli taldrik supiga ja kaks saiakest.
“Selle tellis Cappy, aga mõtles pärast ümber. Ütles, et võtab hoopis tšilli.” Verna näitas ühe lauakese taga istuva elatanud habemiku kauboi suunas. “Miks head toitu minema visata? Tee mulle teene, söö see ära.”
“Kas olete kindel, et nii sobib?” Annie uhkus võitles väljakannatamatu näljapiinaga.
“Söö.”
Verna lükkas taldriku kahe saia ja kolme võitükikesega neiule lähemale.
Annie tänas ning asus lihapuljongiga köögiviljasuppi sööma.
“Kui maitsev!”
Ettekandja pööras uksel rippuva kellukese helina peale ümber.
“Noh, pean minema.”
Kostsid rasked sammud, seejärel puudutas istme vetruv seljatugi peaaegu Annie selga ning neiu mõistis, et keegi võttis istet tema selja taga.
Annie vaatas Vernat, kuidas see kohvi valas ning kruusi uuele külastajale viis. Seejärel lõikas naine piraka tüki sooja õunapirukat, tõstis koogile portsjoni vanillijäätist ning viis kõik naaberlauda.
“Pole sind nädal aega meil näinud, Jake. Kas tõesti on Salty pirukaid küpsetama õppinud?”
“Õppis-õppis! See, kurat, oleks meid oma solgiga peaaegu hauda ajanud,” vastas madal mehehääl.
Verna ohkas kaastundlikult. “Jah, seda, et ta süüa teha ei oska, olen ma alati rääkinud. Mis siis õieti juhtus?”
“Mind ajas nõnda iiveldama, et pööras sisikonna pahupidi. Ja kõigil poistel ka. Doktor Patterson ütles, et oli toidumürgitus.”
“Oh teid, vaesekesi!”
Annie kuulis, kuidas kahvel vastu taldrikut kõlksatas. Seejärel lisas tundmatu: “Poisid oleksid talle selle eest kindlasti naha peale andnud, aga ta jõudis varvast lasta.”
Hääl vaikis. Savitass langes kerge kolksatusega plastist lauakattele.
“See, mida poisid tema kohta ütlesid, pole muidugi naiste kõrvadele mõeldud.”
“Kes teile nüüd süüa teeb?”
“Travis või mina.”
Annie süda hakkas tugevamini lööma.
Mees hingas raskelt sisse ja lausus varjamatu vastikusega: “Kui ma ei leia korralikku kokka, jooksevad kõik mu töölised lihtsalt laiali.”
Vaat, kus alles võimalus!
“Mina olen selle tööga nõus!” peaaegu karjatas Annie.
Seejärel pööras ta end ringi, tõusis põlvili istmele ja vaatas kõrge seljatoe taha.
Ülalt vaadates nägi ta pikast kandmisest räsitud pruuni kaabut ja laiu õlgu.
Vastuseks tema pakkumisele järgnes vaikus.
Tundmatu pööras aeglaselt pead ja talle vaatasid osta külmad rohelised silmad.
Annie nägu tõmbus morniks ja ta kostis tõredalt:
“See olete teie!”
2. peatükk
JAKE VAHTIS HÄMMASTUNULT naist, kes vaatas, küünarnukid istme kõrgel seljatoel, talle ülevalt otsa. Mees polnud sugugi õnnelik, nähes “linnapreilit”, kes oli hommikul tema lehmi ehmatanud.
“Ah see olete teie?” osatas ta tüdrukut pilkavalt, sõnu venitades. “Kas siis teie tahate tööd saada?”
Annie lükkas lõua ette.
“Jah.” Ta tõmbus seljatoe taha ja kadus hetkeks silmist, et otsekohe taas nähtavale ilmuda, seekord mehe laua juures.
Kaasasündinud viisakust ilmutades tõusis mees ja osutas kohale enda vastas: “Võtke istet.”
Neiu istus tema lauda ja vaatas mehele otse silma.
Jake oli sunnitud tunnistama – nähtu meeldis talle.
Voogudena läbi suurte akende kohvikusse tungiv päikesevalgus mängles ja sillerdas neiu vask-kuldsetel kiharatel. Türkiissiniste helmestega kaunistatud lai hõbedane juukseklamber püüdis neid ühelt küljelt asjatult taltsutada. Tütarlapse peene sirge nina ots oli veidi püsti.
“Kas siis teie oskate süüa teha?”
Neiu
