oli üksi jäänud, kaotas ta enesevalitsuse ning kuumad pisarad hakkasid üle põskede voolama. Ta nühkis harjaga taldrikut ja mõtles, et selline siis ongi tema esimene päris töökoht pärast instituudi lõpetamist.
“Ja seda nimetatakse professionaalse koka tööks,” kostis ta kibeda pettumusega. Ah, kui palju aastaid oli kulunud õppimisele! Kui palju aastaid oli ta unistanud korralikust palgast, mida hakkab lõpuks saama, kui on leidnud sobiva töökoha, ja rõõmust, mida kogeb, valmistades suurepäraseid, unikaalseid roogi. Kuidas küll oleks tahtnud taas avada oma krediitkaardid, tasuda ülekulust tekkinud võla, tagastada õppelaenu, maksta auto eest, panna mingi raha panka! Ja mitte kunagi, mitte kunagi enam kraapida kokku sente sellise lihtsa ostu tarvis nagu uus kingapaar või sviiter emale või õele. Ta ohkas raskelt. Vähemalt on Gabriellel nüüd normaalne töö.
Ta pühkis silmi valguvad pisarad põllenurgaga ära. “Tubli tüdruk, Annie,” ütles ta endale. “Haletse ennast natuke, haletse. Aga ära unusta seejuures, et vilets töö pole veel maailma lõpp.”
Neiu ohkas raskelt ja haaras uue energiaga kahvli, mis oli kaetud mingi eriti kõvaks muutunud jälkusega.
Pestud taldrikute asemel võttis valamus koha sisse hunnik potte ja panne. Pulss ei löönud enam nii palavikuliselt. Annie hakkas kavandama oma edasist tegevust ning ta enesekindlus taastus pikkamööda. Pole midagi, siin töötades ta ikkagi suudab raha kõrvale panna. Paneb töötasu panka. Lõppude lõpuks, lepingu järgi tuleb ta kindlustada peavarju ja toiduga.
Aknast välja vaadates nägi Annie Jake’i, kes vestles mingi kauboiga. “Välimus pole tal sugugi halb,” mõtles ta. Nähtavasti keerleb mehe ümber palju naisi. Ilmselt tuleb Annie’l koostada veel üks nimekiri – sellest, mida ei tasu teha, ja selles nimekirjas seisab ainult üks punkt: “Ära vahi oma bossi!”.
Annie jätkas mehe jälgimist, kuni see karjaaia poole läks. Mehe vetruvas sammus aimus ohjeldamatut sisemist jõudu nagu metsikul täkul. Metsikud täkud on imeilusad loomad, kui jälgida neid ohutust kaugusest, ent häda sellele, kes julgeb neile läheneda!
3. peatükk
ANNIE VÕPATAS. METSIK TÄKK! Talle meenus Bandiit, Jake’i hiiglaslik ratsu. Ja jälle jooksid üle naha külmavärinad. Jumal küll, mida teeb naine, kel on surmahirm hobuste ees, karjafarmis?
Ta kuivatas käed ja mõtted pöördusid tagasi kööki. Annie hakkas mõtlema esimese lõunasöögi peale, mis tal näljaste kauboide kambale valmistada tuleb.
Ta otsustas jätta uue portsu nõusid ligunema, seni aga tuua tuppa oma pagasi ning tõmmata selga vanemad rõivad. Arvestades palga suurust suudab ta vaevalt endale osta midagi oma ainsate väljas käimise riiete asemele.
Jake haaras uue hangutäie õlgi ja sõnnikut ning heitis kärusse. Ta oleks juba tükk aega tagasi usaldanud selle suurepärase tegevuse mõnele töölisele, ent teda jälitas viirastus köögis askeldavast Annie’st. Mees mäletas hästi, kuhu oli neiu jätnud. Vaimusilmas ta peaaegu nägi, kuidas Annie seisab valamu juures, kõrval räpaste nõude hunnikud, ise näost kaame.
Vaatamata vahemaale, mis meest köögist eraldas, kuulis ta imehästi, kuidas kriuksus võrguga kaetud uks.
Eh, ei vea tal ka kunagi! Muidugi sööstab plika nüüd otsejoones linna poole ja tuleta siis meelde, mis ta nimi on. Mees ootas mullikaid silmitsedes pingsalt, et kohekohe kostab käivituva mootori mürin.
“Aga senjoriita on kenake,” teatas Toma, kes sidus oma kõrvi hobuse talliukse kõrvale ning plaanis looma lahti saduldada, jännates sedelgarihma kinnitusega.
“Kas ta on ikka veel trepil?” Jake’il õnnestus säilitada ükskõikne ilme, ehkki ta ei tundnud end sugugi ükskõiksena.
“Ei, seisab oma auto juures. Avas koti.”
“Noh, kui ta oma asju lahti pakib, tähendab, et otsustas jääda,” mõtles Jake kergendustundega. Nüüd on järgmine küsimus: kui kauaks?
“Aita sina, Toma, preili Reedil kotid majja tassida. Mina lõpetan siin Suure Punase lahtisaduldamise.”
“Kuidas käsite, boss.” Noor vibalik mehhiklane suundus kergel kõnnakul otse Annie suunas. Astus ligi, kergitas kaabut.
Jake asus tagumist sedelgarihma lahti siduma, kui äkki köitis tema tähelepanu rõõmus naisenaer. Seal säraski Annie nägu sõbralikkusest, tema heledad lokid aga lainetasid sooja tuule puhangu käes. Tuul kergitas korraks seelikut, paljastades neiu pikad jalad, ning laskis seelikul taas langeda. Annie ütles midagi, mis ka Toma naerma ajas. Mehhiklane tõstis kartongkarbi õlale ning palus neiul žestiga enda ees minna.
“Kurat võtaks,” mõtles Jake. “Ma ju tegin talle selgeks, et tema ülesanne on toitu valmistada, mitte meeste ümber keerelda.” Ärritunult tõstis ta sadula ja viskas selle talli kaugema seina ääres seisvale riiulile.
Jake’i tähelepanu köitsid taas töölise ja koka vahetatavad fraasid.
Annie ronis parasjagu välja auto tagumisest uksest, tirides suurt presentkohvrit, tuuleke aga surus seeliku kangast vastu tema ümaraid sihvakaid puusi.
Jake tundis, kuidas tema keha tõmbus pingule.
“See on juba saatanlik lummus,” ütles ta endamisi, võttes Suurelt Punaselt rakmed. “Ilmselt on kõige targem hoida temast võimalikult kaugele. Ja käitugu, kuidas tahab, peaasi, et tööd teeb.”
Kolm tundi hiljem oli Jake’i tähelepanu koondunud talle kuuluvale veoautole, mis sõitis karjaaia juurde. Auto peatus. Selle kast oli tühi. Kabiinist ronis välja nukker juht.
“Poiss, kus koorem on?” küsis Jake.
“Vabandage, boss, aga...” Noor kauboi ulatas Jake’ile kirja, jäädes ise, käed taskusse surutud, käsku ootama.
Lasknud silmadel kiiruga käia üle kurjas toonis kirjaridade, pigistas Jake paberit käes ja silmitses raevunult tühja veoautot. Tal oli tunne, nagu oleks kõhus äkki tekkinud maruline, jõudu koguv veekeeris. Ainult viis ähvardavat sõna: “Võlgu ma enam ei anna.” Pagana Larry Kendall! Jake pistis kokkukägardatud kirja taskusse ja suundus majakese juurde, kus asusid kauboide korterid.
Ootamatu tuuleiil kandis temani tubakasuitsu hõngu. Jake pöördus järsku kohapeal ringi ning sattus silm silma vastu enda poole astuva vana kauboiga, kes hoidis suus peenikest pruuni sigarit. “Kurat võtaks, Travis, ei tohi niimoodi inimestele ligi hiilida! Sa käid nii vaikselt nagu mõni kummitus. Vaata, kui äkki satudki sinna, kus on kummituse koht!”
“Kuhu, kas põrgusse? Seal ma juba olin, kui proovisin sinu tehtud tšillit.” Travis võttis kiirustamata kaabu peast, silus heledaid juukseid, mis kohe päikesekiirtes silmipimestavalt särama lõid, ja pani kaabu tagasi pähe. “Miks sa nii närviline oled? Kas Steve sokutas sulle takjaid sadula alla?”
“Kendall keeldus mulle krediiti andmast.” Jake viskas paberikänkraks muutunud kirjakese talli ukse kõrval seisvasse prügikasti. “Ma pole kordagi elus tagasimaksmisega päevagi hilinenud.”
“Need on Ben Russelli tükid. Tema seisab selle taga.”
Jake noogutas: “See paar tegi koostööd juba lasteaias. Ja alati Ben planeeris, Kendall aga tegi sigadused teoks. Praegu on asjad samamoodi.”
Travis
