murdis kahvliga tüki pirukat ning asus seda sööma, pööramata neiult huvitatud pilku.
“Muidugi oskan. Kuidas teile sobiks näiteks karbonaad ja sibulaga praetud kartul? On see piisavalt normaalne ja lihtne toit?”
Tüdruku safiirsinised silmad vaatasid mehele väljakutsuvalt otsa. Jake surus maha soovi naeratada.
Ta märkas, et neiu erutusest värisevad sõrmed triigivad ja kortsutavad sinise seeliku siidi. “Stephanie’le meeldisid ka siidist rõivad,” mõtles ta ja tõrjus selle mõtte kohe eemale. Vaatas pluusi kergitavate rindade pehmeid kumerusi ja pööras pilgu mujale.
Neelanud näljasena uue pirukatüki, küsis ta: “Magusaid pirukaid ja kooke oskate küpsetada?”
“Töötasin kondiitri abilisena.”
Jake silmitses teda endistviisi ja rüüpas kohvi.
“Rantšo töölised söövad palju ega armasta katsetusi. Kas saate hakkama?”
“Muidugi!”
Kulmu kortsutades silmitses mees tundmatut neidu pealaest jalatallani. “Lihaveistega saate hakkama?”
“Kui mul ei tule nendega tegemist teha seni, kuni neil sarved ja sõrad küljes on.”
“E-ei tule. Aga tõeline veisekasvatusfarm on algajale küllaltki ohtlik koht. Juhtub, et ka kogenud kauboid saavad viga.”
“Ka suurlinn on küllaltki ohtlik paik, aga pole midagi – elasin seal ja jäin ellu.”
“Mulle tundub, et sõitsite hommikul Ben Russelli rantšosse.”
“Seda küll, ent ta ei pakkunud mulle kohta, millega olin arvestanud.” Annie põsed lõid õhetama, kuid ta ei pööranud pilku kõrvale.
“Kui hakkate minu juures töötama, hoidke parem Ben Russellist eemale.”
“Mul ei ole vähimatki soovi selle härraga kohtuda.”
Kohvikann käes, tuli Verna jälle nende juurde, ent Jake näitas viipega, et rohkem pole vaja. Mees keskendas kogu oma tähelepanu tütarlapsele, kes tema vastas istus.
“Mis teil seal siis juhtus?”
Neiu keha tõmbus pingule, peened sõrmed klammerdusid laua kooruva värviga ääre külge.
“Meie arvamused läksid lahku.”
Jake taipas tema kimbatust nähes, et neiu ei kavatse kõigest rääkida. Kui see tüdruk tõesti oskab süüa teha, oleks ta rantšole lihtsalt hädavajalik. Veel üks mittesöödav toit, ja töölised hakkavad lahkuma. Tema aga peab neid hoidma – või kaotab Rainbow-Valley ranšo. Ometi ei vaimustunud ta mõttest neidu palgata, sest too nägi rantšoelu jaoks liiga õbluke välja. Ja mis veel hullem – ta oli kütkestav. Tema ilmumine ajab töölised kindlasti ärevile. See naisterahvas, kurat võtaks, suutis mõju avaldada isegi temale, Jake’ile.
Probleem seisnes aga selles, et mees vajas tõesti hädasti kokka.
Ta otsustas siiski riskida ja lausus: “Ma võtan teid tööle.”
Lõpetas seejärel viimase tüki pirukat ja pühkis suu peoga puhtaks.
Annie jäi hämmastusest tummaks. Toibunud, küsis ta: “Kas te mu elulookirjeldust ei soovi näha?”
Mees raputas pead: “Sa oled naine. Iga naine oskab Saltyst paremini süüa teha. Kui sa pahaks ei pane, koostame lepingu. Selle kohaselt pead sa töötama vähemalt kuus kuud.”
Tüdruku silmad läksid suureks.
“Kas te siis ei usalda mind?”
“Aga mis võiks olla garantiiks, et sa ära ei jookse?”
“Ärge otsustage välimuse põhjal – ma olen vastupidav.” Neiu patsutas peopesaga oma käekotti, mis ta kõrval laual lebas. “Ja mul on tööd vaja.”
“Seda parem. Tähendab, miski ei takista sind lepingut alla kirjutamast.” Ta hüüdis Vernale: “Leiad sa mulle kähku kaks paberilehte või midagi, mille peale saab kirjutada?”
Verna noogutas ja kadus köögiukse taha. Paari minuti pärast naasis ta kahe suure tihke pabersalvrätikuga, mille ühele poole oli kirjutatud “Kohvik Paradiis”.
“Gus käis Prescottis väljamüügil ja ostis hulga igasugu paberikraami, mis oli likvideeritud ettevõtetest järele jäänud,” selgitas ta, ulatades Jake’ile salvrätikud ja pastapliiatsi.
Tänanud Vernat noogutusega, pani Jake ühele salvrätikule kirja lepingu teksti ning kordas sama teisel. Siis ulatas ta mõlemad salvrätikud Annie’le, et see need läbi loeks ja lausus: “See on kõik, mida võin pakkuda. Pluss elukoht ja toit.”
Neiu hakkas lugema ning tema näole ilmus õnnetu ilme.
“Arvasin, et olen ikka rohkem väärt, ent minu olukorras valida ei saa.”
Mees ulatas talle vaikides pliiatsi ja näitas, kuhu alla kirjutada.
“Härra Stone, siin on teie garantii. Kunagi saate aru, et ma pean alati oma sõna.”
“Eks vaatame.” Mees lisas oma allkirja ning andis ühe salvrätiku neiule, teise pistis endale taskusse. “Rainbow-Valley on minu jaoks liiga tähtis, et usaldada võõraste inimeste sõna.” Tõusnud laua tagant, viskas ta mõned rahatähed ja mündid letile, lisades: “Kõige eest.”
Noogutanud Vernale, haaras ta kaabu ja kutsus oma uut töötajat: “Läki siis.”
Annie’le ei meeldinud eriti, et mees kohe käsutama kippus. Stone taipas seda mässulisest ilmest, mis tütarlapse näole ilmus.
Jake kutsus Verna, heitis pilgu lepingule, kontrollimaks, kas ta mäletas nime õigesti ja lausus: “Palkasin Annieliza kokaks.”
“Mu nimi on Annie, Annie Reed!”
“Me sõidame Annie autoga. Travis tuleb hiljem Bandiidi järele.”
“Sain aru.” Verna lõi käed puusa ja lisas: “Käitu tüdrukuga kenasti, muidu teen sul kõrvad tuliseks!”
Kauboisid täis kohvikus kostis vaikset naeru. Jake märkas, et Annie värvus näost punaseks.
Mees sikutas neiu püsti ja küsis: “Kas auto on kohviku ees?”
Tüdruk tõrkus: “Palun koristage käed ära, ja üldse, miks te mind kogu aeg kiirustate ja tagant sunnite? Ma ju ei tea, võib-olla olete te mingi ebanormaalne. Ma võin veel lepingu katki rebida.”
Mahlakas mehehääl täitis kohviku, kui üks hääl hõikas:
“Jah, meil aetakse kõik ebanormaalsed kord nädalas siia aedikusse kokku!”
Teine aga lisas: “Vaat, kus kohe sind salvama, Jake!”
Hõigetele ja naerule tähelepanu pööramata
