mind karistati kaklemise eest alati topelt – algul koolis, siis kodus.” Jake kehitas õlgu. “Aga mis mul sellest, mina kaklesin ikka edasi.”
Travis puhkes naerma. “Sina oled meil ju põikpäine, selge see. Kui vanemates klassides olime, sinust nii räägitigi: kui see Jake Stone oma jonni ajab, siis süüta tema all kas või tuli, ta ei liigu paigast, ainult vaatab põlgliku näoga.”
Jake kergitas kulmu.
“Ei noh, tuld süüdata pole keegi veel proovinud.”
“Ben proovis. Ja proovib ka praegu. Ainult et see pealekaebaja on palju kavalamaks muutunud.”
“Pärast lugu Stephanie’ga on kõik veel hullemaks läinud.” Jake tundis, kuidas rinnus tõusis kuuma lainena raev. “Teda ei suutnud Ben endale hoida. Nüüd siis tahab minu rantšot endale krahmata. Tahab muuta minu maja mänguasjaks logarditele, kel on tulnud mõttesse kauboisid mängida. Oma majaga on ta seda juba teinud. Oi-oi, need linnalogardid – sunni neid pool minutit tõeliselt tööle, lendavad siit nagu tuulispask!”
“Miks sa mind veenda püüad? Mina olen panuse juba sinu peale teinud, boss.” Travis silus puna-valgemustrilist väljaõmmeldud rätikut. “Märkasin, et palkasid uue leemekulbiliigutaja. Loodan, et ta vaaritab sama hästi kui välja näeb.”
“Annie on siin selleks, et süüa teha, mitte armuasjade ajamiseks. Ta kirjutas alla kuuekuulisele lepingule, aga arvan, et kauem kui nädal ta vastu ei pea.”
“Äkki veab sind ninapidi ja töötab aja täis? Tahad, lähen ja innustan teda pisut!”
“Ei, parem mitte.” Jake heitis pika pilgu oma majale, meenutades, milline ilme oli Annie’l, kui ta kööki nägi. Siis meenus talle neiu naer. “Sealaut köögis ei hirmutanud teda. Võimalik, et töö ise sunnib ta kohvreid pakkima.”
“Jumal hoidku, Jake, kui ma sinu lobi meenutan, ajab mind lausa öökima. Loodan, et daamike siiski otsekohe jalga ei lase.”
“Ära väga looda, ta on ju linnapreili.”
Jake vaatas järele oma parimale sõbrale, kes sammus veeküna juurde kinni seotud ruuna suunas.
Travis oli usaldusväärne kaaslane.
Läbi köögiakna jälgis Annie, kuidas üks töölistest juhtis oma hobust talli. Siis nägi ta Jake’i, kes puges parajasti aediku põikpuu alt läbi. Mees oli teel Annie juurde, et arutada tema nõudmiste suurust ja öelda, mitu korda päevas ja millal peab Annie toidu lauale panema.
Annie sidus uuesti ette tööpõlle ja õnnitles end mõttes selle eest, et oli koristamiseks ja söögi tegemiseks jõudnud jalga tõmmata mugavad teksased ja selga avara puuvillase särgi.
Keerates hiiglaslikul pannil praadivat kaht kilogrammi tükeldatud liha, püüdis ta ära arvata, kui palju tööd teda veel ees ootab, ning vangutas masendunult pead. Parasjagu siis, kui ta puistas pannile hakitud sibulat – tervet sibulamäge, mille kogusest piisanuks, et terve armee pisaraid valama panna –, avanes uks.
“On see kõik, mis sa täna teha oled jõudnud?” Jake võttis kübara peast ja silus karedate rakkus sõrmedega oma juuksepahmakat. “Tundub, et siin on sama räpane kui enne.”
Annie ajas end turri: “Arvate, et ma olen mingi imetegija või?”
“Ei, ma arvan, et sa oled kokk, kellel on vaja tööd.”
“Võtmesõna, pange tähele, on siin “kokk”.” Annie heitis mehele raevuka pilgu, jätkates mehaaniliselt sibula liha hulka segamist. “Ma olen siin köögis veetnud juba neli tundi, kusjuures suur osa ajast kulus sellele, et potid-pannid puhtaks pesta ja kogu selle räpa seest köögilaud üles leida.”
“Hüva, armas leedi, usun teie sõnu, et nii see oli.” Mees tonksas sõrmega panni. “Kas leidsid kõik, mis vaja?”
“Tänase õhtu jaoks – jah.” Annie valas tšillikastme pulbri pannile ja tühjendas sinnasamasse ka kaks suurt plekktoositäit tomatipastat, mõeldes endamisi, kui tore oleks valada see tomatipasta otse selle rumala Jake’i juhmi pähe. “Külmikus on piisavalt veise- ja sealiha, jätkub kolmeks kuuks, ent ilmtingimata on vaja osta värsket köögivilja, puuvilja, mune, rohkem maitseaineid…”
“See on karjafarm, mitte kuurort.” Mees asetas käed rinnal vaheliti ja nõjatus vastu köögilauda. “Meile piisab ka kõige lihtsamast toidust. Me sööme kell kuus, mäletad?”
“Te juba rääkisite: kell kuus on hommikusöök, kell kuus õhtul õhtusöök.” Neiu lisas panni sisule veel kaks purki konserveeritud maisi. “Tamale on vägagi lihtne roog, tavaline praeliha, mida valmistatakse pliidil sügaval pannil, kaetakse maisikakuga nagu katusega ja pannakse praeahju. Ma leidsin mingeid konserveeritud puuvilju ja kuuenaelase plekkpurgitäie köögiviljasegu. Ainult neid konserve saab nimetada tervislikuks toiduks, sedagi suurivaevu.”
“Kas kavatsed magustoitu ka vaaritada?”
“Magustoit on praeahjus.”
Jake võttis väikesest kapist keraamilise kruusi ja solksatas sellesse töölaua kaugemas otsas seisvast valgest emailkohvikannust mingit vedelikku.
“Pidage! See ei ole…”
“Kus on kohv, mis siin ennist oli?” küsis mees nõudlikult, pööramata hämmastunud pilku oma tassi valatud nõudepesuvahendilt.
“See lurr? Ma viskasin selle ära. Seda kohvikannu oleks tulnud juba ammu puhastada.”
Annie kattis väikesel tulel muliseva segu raske kaanega.
Jake astus lähemale. Neiu lõi selja pingsalt sirgu, haaras kohvikannu, täitis selle kuuma veega ja loputas hoolikalt.
“Keedan uue kohvi. Kus on filtrid?”
“Filtreid pole tarvis.” Mees ulatas talle kolmenaelase kohvipurgi. “Vala lihtsalt kann täis ja viska kohvi sisse. Me armastame kanget. Selleks, et paks alla vajuks, lase sinna toores muna või sorts külma vett.”
“Kohv kauboi moodi?”
“Igal juhul parem kui see lake, mida linnavurled joovad.”
Annie asetas teelusika alustassile.
“Mina tunnen oma tööd, härra Stone. Olge hea ja lahkuge köögist, et saaksin rahulikult tööd teha.”
“Tähendab – sulle meeldib kamandada?”
“Mulle ei meeldi kamandada, püüan lihtsalt ausalt tööd teha. Kõik on kuueks valmis.” Neiu pööras mehele selja ja asus puhastama rasvaplekilist pliiti. “Kas soovite, et keedaksin kohvi kohe praegu või õhtusöögi ajaks?”
“Kui sööme, joome ka kohvi.”
Silmanurgast nägi Annie, et kauboi oli toetanud end vastu külma ahju ja silmitses teda.
Tundes end väga ebamugavalt, nihkus neiu kaugemale, sahvriukse juurde. Miks ta küll minema ei lähe?
“Kas tahate veel midagi öelda, härra Stone?”
