Jäävad ja pühad mõisted on maa, kus ma elan ja keel, mida kõnelen.
Valdo Pant
Toimetaja Heiki Raudla
Kujundaja Kristel Kaerma
Projektiuht Irena Raudla
Fotod Armin Alla, Gundemar Kalmus, Heidi Maasikmets, Arnold Moskalik, Anton Mutt, Rivo Sarapik, Priit Vaher, Valdur Vahi, Arno Vare, Heino Vilms, ERR arhiiv, ERR muuseum ja erakogud.
Kirjastus tänab kõiki, kelle fotosid on raamatus kasutatud.
Palume vabandust autorite ees, kelle töödele pole viidatud.
Meie eriline tänu Voldemar Lindströmile, kes oli raamatu valmimisele nõuga abiks.
© Ene Hion
© Maagiline Ruum, 2013
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
ISBN 978-9949-9402-0-2
ISBN 978-9949-9938-5-7 (epub)
Tänuavaldus
Selle raamatu kirjutamisel olid mulle toeks paljud head inimesed. Juba ainuüksi suhtlemine nendega – mõnedega neist polnud mul selleks ammu juhust olnud – oli põnev ja kosutav. Lausa võimatu oleks see töö olnud ilma ammuse kolleegi Voldemar Lindströmita. Tema näpunäited, isiklik arhiiv ja asjatundlikud soovitused aitasid materjalis orienteeruda ja üldistusi teha. Tiit Kimmelile olen tänu võlgu ladusa koostöö eest telemajas. Mai Mikiverile ja Velve Tuulingule selle eest, et Valdo Pandi arhiiv on korrastatud ja hoitud.
Pandi toas on käsikirjade arhiiv, mis paneks kadestama isegi Vatikani. Vajalikke materjale aitasid välja otsida ERR-i audio- ja videoarhiivi ning dokumente riikliku arhiivi töötajad. Silvia Nurmojale aitäh abi eest käsikirjade digitaliseerimisel. Suurim tänu meenutuste jagamise eest Lia Kaljustele, Virve Koppelile, Aare Tiisvälile, Enn Anupõllule, Heli Paunale, Hubert Veldermannile, Mati Talvikule, Mai Uusile, Erich Reinule, Aasa Mäele ja Liidia Jäätmale. Abiks olid Rein Karemäe, Vello Miku ja mitmete teiste kolleegide mälestused, Hillar Peebu veebiraamat internetis („Eesti Televisioon 1955−1990. Arengust ajas ja ruumis, mälestusi, meenutusi, arvamusi, mõtteid“), raadiokolleegide jutustused („Teelised helisillal – ringhäälingurahva lood“), Juhan Saare, Ivar Trikkeli ja Vello Lääne raamatud. Tänusõnad kirjastusele ning raamatu toimetajale Heiki Raudlale.
Aitäh kõigile, kes autorit abistasid, ükskõik kas lubades oma nime nimetada või paludes seda mitte teha. Anti nõu, mida tohib ja mida olevat ohtlik öelda. Keelitati ettevaatlik olema ja sõnu kaaluma. Mõne inimese nime, kuigi tean, kes ta on, olen ise otsustanud nimetamata jätta. Lugeja saab aru, miks.
Käesolev raamat ongi neile, keda puudutab ja huvitab või keda, raamatut kätte võttes, on hakanud huvitama Valdo Pandi isik.
Teie Ene Hion
Saateks
Temas oli midagi rüütellikku ja liigutavalt sentimentaalset. Vahel oli ta sulaselge avantürist, vahel külmavereline arvestaja. Kuid ma ei suru peale hinnanguid.
Töötasime koos raadios, tegime mõned ühised reporteritööd televisioonis, alles on juhuslikke märkmeid. Meie suhted olid headele kolleegidele omased. Puudusid ülevoolavad emotsioonid, ei olnud kitkumata kanu, ei pandud teineteisele pomme. Oli tugi, kui seda oli tarvis. Raskel hetkel võis tema peale kindel olla. Kui vaja, oskas ta ka ära petta, leidlikult. Ta säästis ennast ja sõpru, teadlikult. Kõige tähtsama jättis ütlemata, ettevaatlikult. Tausta tuli tajuda, mõistvalt.
Loodan, et sellel raamatul läheb korda päästa mõned faktid Valdo Pandi keerulisest saagast, juhtida tähelepanu teda mõjutanud sündmustele ja inimestele, heatahtlikele ja süüdistavatele, seejuures tähtsustamata kirjutajat.
Ta kuulus rahvale, kui lubate kasutada nii pateetilist väljendit. Temas peegeldus ajastu suurus ja väiklus, kardinalide ja vürtspoodnike liit – kui otsida analoogiat „Kolmest musketärist“. Talle meeldisid musketärid, kes täristavad mõõku, keerutavad vurre, oskavad laulda kõigis helistikes, on valmis surema, et pesta maha vähimgi etteheide, ja kes ei karda midagi peale kartuliikalduse.
Kirjutan selles raamatus temast, mitte oma hinnangutest või suhetest temaga. Sellest, miks just tema ja kuidas just tema, sai selleks, kes ta oli – omaette nähtuseks Eesti ajakirjanduse ajaloos. See siin pole uurimus tema loomingust, ei ole paljastav elulooraamat. Kuigi võiks olla nii üks kui ka teine, kui kirjutajal piisaks oskusi ja häbematust. Siin on Valdo Pant niisugusena, nagu ta minu arvates oli.
Igaühel, kes teda teadis, teda raadios on kuulnud või televiisoris näinud, on oma isiklik Valdo Pant. Kui küsimus puudutas isiklikku, oskas ta küsimusele vastata nii, et see polnud ei „ei“ ega „jaa“. Teatud mõttes oli ta, ja on siiani, ületamatu.
Aga see kõik pole tähtis, tähtis on tema isiksus. Õige sõna tema kohta on valgustaja. Ta oleks sobinud Voltaire´i, Montesquieu või Rosseau ajastusse. Kuid igal ajastul ja igal kultuuril on oma stiil, oma karmus ja sentimentaalsus, oma ilu ja julmus. On omad endastmõistetavad kannatused ja väljakannatamatud pahed, mida tuleb taluda. Temal aitas eluga toime tulla huumorimeel. Muhe ütlemine on inimkonna geniaalne leiutis. Elada maailmas, nagu poleks see maailm. Omada, nagu ei omakski. Loobuda, nagu polekski loobutud. Austada seadust ja siiski sellest üle olla. Elada absoluutselt kõiki reegleid täites on võimalik vaid huumoriga.
Ta oli avatud ja suhtlemises kerge, kuid väga lähedale pääsesid talle siiski vähesed, aina vähesemad. Ring jäi aastatega kitsamaks. Elu muutus kalgimaks, õhutumaks. Südametunnistus ei ööbinud kaugeltki kõikide kolleegide juures. Ta hakkas vältima pealiskaudseid kehkenpükse, kes törtsutasid laadapasunat ja olid kergesti valitsetavad kiituse, šokolaadi või alkoholi abil. Kuni lõpuni hoidus ta inimestest, kes ei teinud vahet Tšaikovski ja Beethoveni vahel. Ta lukustus oma maailma, et üksi välja kannatada viimane vaatus ja püstolilask. Valus nali − püstolit polnud.
Tema suhtes neutraalseid inimesi ei eksisteerinud. Apoliitiline tüüp oli autoritaarses ühiskonnas vaenlane. Tema ümber mängiti mänge, sagisid igasugused inimesed, viimastel aastatel oli ta asjameestel justkui jalus. Ükskõik, kus ta seisis või oli, oli ta ees. Tema ideed ja ettepanekud olid ees. Lõpuks olid ees isegi lilled, mis talle toodi.
Elukäik, loominguline tee ja sündmused, milles ta on osaline olnud, on jälgitavad tema märkmete abil. Nendes on rabav isikliku elutee peegeldus. Halastamatult täpne, ehmatavalt siiras. Ja sõnastatud nii, et seda pole kunagi kellelgi piinlik lugeda. Küsimus on selles, kes ja mis eesmärgil oma nina võõra elu sisse topib.
Ta alustas oma tegevuse fikseerimist seitsmeteistkümneaastaselt ja tegi seda peaaegu viimase päevani. Vaid mõned üksikud perioodid on vahele jäänud – näiteks on kadunud osa märkmikke enne 1953. aastat. Esialgu kasutas ta niinimetatud nädala agendasid, hiljem olid tal pidevalt taskus kunstnahast kaantega taskukalendrid. Need pole päevikud. On lühikesed ja väga isikliku tähendusega sissekanded. Neid võiks võrrelda
