individuaalne kogus alkoholi, virgutustabletid ja 40 kuni 60 sigaretti päevas. Päevadel ei olnud enam nime. Poeg Ville sai taskuraha ja käis ise kusagil söömas. Abikaasa Elsa oli kodust ära.
Eelmisel õhtul saabus proua puhkuselt teadmata kust viinamarjadega.
Kolm on kohtuseadus ...
Kuid Pandi kuratlik režiim polnud täiuslik. Tegelikult vedas ta end ikka veel mõneks tunniks Kunglasse. Telemehed ütlesid – Pandi viies stuudio. See oli hotelli Kungla (nüüdne Park hotell) keldribaar. Kunglale oleks ta öelnud „ei“ siis, kui poleks jaksanud pead maast lahti rebida. Baar avati kell 11, suleti kell üks öösel. Kui Pant juhtus sinna kauemaks jääma, siis välja teda ei visatud. Kui keegi tuli tsüklisse sattunud kolleegi baarist otsima, võis Pant restorani köögiukse kaudu kaduda. Ka Villet saadeti vahel sinna isa koju kutsuma.
Panti tundsid Kunglas kõik. Kui vaja, peideti teda personali toas. Vahel mängis ta riietusruumis koroonat, baarileti taga istudes kirjutas. Brokaadist pintsakus baarmenid teadsid, millal Pandi klaasi täita. Ta jõi kõige odavamat. Raha tal enam polnud ja vahel polnud ka kaineid mõtteid. Kui Pant unustas lahkudes oma teksti maha, viis baarmen talle paberid ära – ta teadis, kus Pant elab.
Mis kaemus võis tal olla oma raske kirjutuslaua taga? Tundis ta ennast üksildasena? Üksildasena isegi siis, kui füüsiliselt oli keegi lähedal. Üksinduse teema on ammendamatu. Ükskõik, mida, aga üksindust jagub. Füüsiline lähedus ei loe, kui oled üksi oma mõtete ruumis, kuhu keegi teine ligi ei pääse, kus sa elad erakuna kujutluste, südametunnistuse, hirmude, ahastuse ja jõuetute lootustega. Ta sai aru oma seisundist. Kahele kõige lähedasemale sõbrale tunnistas ta kuue silma all, et on hiljaks jäänud. Tunnistas nokauti, kõrvus kostmas kivist külalise sammud − Don Giovanni finaal. Mozarti motiiv.
4. juunil on Pandi märkmikus üks sõna – haigestumine.
Nädal hiljem astus ta väga aeglaste sammudega mööda Liivalaia tänavat keskhaigla suunas. Peatus iga paari sammu järel. Kurnatud keha ei tahtnud teekonda jätkata.
11. juunil on Pandi märkmikus sissekanne – vabariikliku haigla üldkirurgia osakond, palat 2.
Pant helistas haiglast Juhan Saarele, kes töötas tol ajal kultuuriministeeriumi repertuaarikolleegiumis. Ta küsis, kas oleks võimalik äsja valmis saanud näidendi „Lasud tuisus“ honorar kiirendatud korras välja võtta. Saar teadis Pandi olukorda ja lubas asja korraldada. Raamatupidaja oli arusaaja inimene ja, nagu kõik, oli ka tema Pandi austaja. Raha toodi haiglasse. Pant läks hüppesse, ostis naisele sünnipäevaks Silveti suure ingliseeesti sõnaraamatu. Enne haiglasse naasmist kutsus ta lähedaste sõprade seltskonna tähistama hüppesolekut. Milline tore päev vabaduses!
Öösel avas sanitar koputuse peale haigla vastuvõtutoa ukse, Pant sisenes vaikselt, kinnitas, et tema tervis pole kunagi parem olnud ja laekus oma kohale palatis number 2.
Kombes!
15. juunil on ta kirjutanud märkmikku jälle vaid ühe sõna − kodus? Kodus küsimärgiga. See tähendas küsimust, kui suur on töövõime.
Ta jätkas pooleli olevate käsikirjadega. Intensiivselt. Enam polnud aega märkmikusse sissekandeid teha. 21. juunil 1976 oli eetris uue algava saatesarja „Täna 35 aastat tagasi“ esimene saade.
Täna 35 aastat tagasi ... 35? Ega ometi trükiviga? Alles oli 25 ...? Nüüd aga 10 aastat rohkem. Munakivile, mis reisis meile viimase mannerjääga, ei ütle 10 aastat loomulikult mitte midagi. Kivi on jätnud külmaks ka 10 000 aastat. Puu kasvab, võitleb oma koha eest päikese all ning jätab kalendriks oma aastaringid. Juba vaarao-aegadel teati, et datlipalm kasvatab igas kuus ühe uue lehe ja pillab ühe vana.
Niisiis on omaaegse TV-sarja „Täna 25 aastat tagasi“ algusest palm kasvatanud juba 120 uut lehte. Keskmine tallinlane on läbi lugenud rohkem kui 20 000 ajalehte ja ostnud üle 300 raamatu. Tuleb veel meelde, et Viru hotelli ega laiu lipse, ENE-t ega mälumängu siis veel ei olnud; juubelilaulupidu oli alles pidamata, BAM alustamata, tootmiskoondised ja suurfarmid rajamata. Eesti külades töötasid hobuja masinalaenutuspunktid, kuulus Poola ratsavägi ei olnud puruks raiunud Saksa tankikolonne.
Võiduni oli 1417 päeva ja 1418 ööd ...
Pant uskus, et tulles tagasi oma kuulsa „Täna …“ juurde, saab ta tagasi tervise, tuntuse ja iseenda. Paraku ta eksis. Veel polnud tulnud aeg vaadata möödunud sõja sündmustele uue pilguga. Ta oleks pidanud elama veel kümme aastat ja alustama siis „Täna 45…“. Siis oleks olnud teisiti. Pant selle ajani ei elanud.
Kaks päeva pärast saadet „Täna 35…“ näidati ETVs Pandi telefilmi Johannes Preimannist.
Kõige kirevama, paiguti uskumatuse piirile ulatuva elukäiguga inimene, kellega kunagi olen olnud kaamera ees. Ja eriskummaline oli ka minu kohtumine selle mehega. Aastate eest, kui eetris oli alles saatesari „Täna 25 aastat tagasi“, sain rohkesti kirju, kord isegi 35 läkitust ühe ainsa päevaga. Tihti tundus, et meil tuleb valida kahe võimaluse vahel. Kas vastata kirjadele, otsida sõjas kaduma jäänud omakseid ning selgitada pensioniseadust või jätkata saatesarja.
Üks kiri saabus Usbekistanist. Vanainimese käekiri, Kreutzwaldija Koidulaaegne keel, jahmatama panev sisu… Üks kirjutaja kauge sugulane olevat Tallinnast Kesk-Aasiasse teatanud, et keegi Aado (!) Pant ajavat televiisoris ühtelugu vanade inimestega juttu. Kirja saatja andis mõista, et tema on nõus kõnelema. Möödus aastat viis, meie saatesari ammu lõppenud, oli samuti juuni lõpp, kuid ilus soe ja täies õieehtes. Järgmine päev pidi mul algama midagi ebatavalist, nimelt puhkus... Hommikul ajas naine mind üles. Telefonikõne. Keegi tulevat minu kutse peale Taškendi lähedalt… Võtsin kaasa Gunars Friede koos filmiaparaadiga ning režissöör Erich Reinu – Balti jaama! Nõnda sai alguse film Johannes Preimanni meenutustest.
„Täna 35 aastat tagasi“. Diktor Rutt Püss ja ajakirjanik Valdo Pant.
„Aegade tuultes“: Valdo Pant, Erich Rein, Johannes Preimann.
24. juunil oli Johannes Preimanni filmi „Aegade tuultes“ esietendus televisioonis. See oli Pandi viimane film.
5. juulil oli Pant ise viimast korda telemajas. Sellel päeval kohtasin Panti tänaval, Kreutzwaldi ja Raua nurgal. Sadas vihma. Usun, et see oli just see päev, sest Pant ütles, et ta tuleb Hispaania saadet tegemast. Ta liikus vaevaliselt, selg kühmus. Huuled olid tugevasti kokku pigistatud, laubal higipiisad nagu rasvased putukad, silmad, peaaegu suletud, vaatasid tühjusesse, kuid vaatasid sinna pingsalt. Seisatasin külmas vihmasajus ja sain aru, et ta ei taha rääkida. Ütles vaikselt: No pasaran.
Tema hääl oli tuhmistunud, kuid kordumatu veetlusega. Miks ta ometi täiest kõrist appi ei karjunud! Midagi tema elus jagunes selle hetke eelseks ja selle järgseks ajaks, ja need on kaks eri ajastut.
„Usun, et teil on kõik väga hästi,“ kuulsin end valetavat.
Viimaseks jäänud foto Valdo Pandist abikaasa Elsa sünnipäevalauas.
Kolm
