päeva – Valdo seisis koridoris akna all ja teda käidi vaatamas. Oli mida vaadata: viigitud püksid, korralik triiksärk, lips ees, läikima löödud kingad. Valge vares maavillaste hulgas; Sadala valla rikkamate meeste pojad ei torganud koolis välimuse poolest millegagi silma. Valdo oli aga intelligentne poiss ja juba teisel päeval hakkas tema välimus „normaalseks“ muutuma, lips kadus kohe, viksitud kingad aga jäidki. Mina polnud Sadalas päris oma ja Pant oli uus – nii said meist pinginaabrid. Peagi sai tast klassi liider nii tunnis kui vahetunnis.“
Valdo oli teismelise poisina nagu lõbus seebimull – paistis igas asjas silma, sõnastas oma mõtteid vaimukalt ja eredalt. Tema kirjandeid loeti klassis ette, joonistused riputati seinale.
Edasi õppis Valdo jälle Mustvees. Ta lõpetas sealse gümnaasiumi humanitaarharu algastme. Saksa okupatsiooni ajal asutati Mustvee gümnaasiumis organisatsiooni „Eesti Noored“ kohalik osakond. Vormiriietuseks oli sinine pluus, mustad põlvpüksid ja müts rombikujulise märgiga, millel oli kujutatud ristatud mõõk ja viljapea. Valdo kandis mütsi koketselt pisut viltu, nii et lokkis juuksetukk uhkelt välja paistis. Ta oli oma välimuse suhtes pedantne. Tema saapad olid ikka ja alati läikima löödud.
Saksa-aegne noorte organisatsioon taotles liikmeskonna kasvatamist „uue korra“ vaimus. Sinna võisid astuda 10−17 aasta vanused noored. Koolides olid malevad, mis jagunesid malevkondadeks, lipkondadeks, salkadeks ja sõpruskondadeks. Valdo oli noorteühingus väga aktiivne. Mustvee maleva esindajana võttis ta osa lipkonna juhtide kursustest Tartus. Koolivaheajal oli ta ametis maleva abiteenistuses. „Eesti Noorte“ liikmed olid poliitilise politsei kontrolli all. Saksa-aegse poliitilise politsei kartoteegis on Valdo Pandi kohta sissekanne: „Kogutud andmetel kommunistlikust tegevusest osa võtnud ei ole.“ Järgmistest lipkonna õppustest, millest Valdo osa võttis, on informatsioon juba ka KGB kartoteegis. Vastavad märkused on fikseeritud tema isiklikus toimikus. Alates 1949. aastast laekus Pandi kohta julgeolekule regulaarselt ettekandeid.
Niisiis oli Pant võetud kirbule juba poisikesena. See oli tolle aja groteskne tegelikkus, realistlikum kui keegi suudaks välja mõelda. Julgeoleku märklaual oli ta kuni surmani. Oma status quod tal muuta ei õnnestunud.
1943.−1944. aasta talvel õppis Pant Tartu Õpetajate Seminaris. Ühe ja ainsa seminaritalvega tema koolitee lõppeski. Kokku käis ta koolis üheksa aastat. Praeguses mõttes on see põhiharidus. Elulookirjelduste järgi on asjad teisiti. Kui Pandil tekkis vajadus algklasside õpetaja kutse järele – vähemalt kaks aastat õpetajate seminari – kirjutas Pant oma elulookirjelduse ümber. Ta kirjutas, et läks esimesse klassi mitte 1935., vaid 1934. aastal. Nõnda mahtusid elulukku ära kaks seminariaastat.
Kui peaminister Jüri Uluots kuulutas oma 1944. aasta raadiokõnes: „Iga Eesti rahva liige on praegusel saatusraskel ajal oma rahva saatuse kaasotsustaja“, järgnes Pant üleskutsele ja otsustas astuda vabatahtlikuna Eesti Leegioni. Kuid leegioni ei võetud nooremaid kui kaheksateistkümneaastaseid. Tähendab, sünniaasta ei tohtinud olla hilisem kui 1926. Vabatahtlikke registreeriti suuliste ütluste järgi ja jäädi uskuma, kui Pant ütles, et ta on sündinud 1926. aastal. Valdo Pandist sai Eesti Leegioni 20. diviisi noorsõdur. Nagu teada, kuulus Eesti Leegion Waffen SS-i koosseisu.
Eesti Leegioniga läks nii, nagu läks. Tuhanded leegionis teeninud Eesti mehed langesid vangi. Valdo Pandi üksus andis alla Märjamaa lähedal Lohnja mõisa juures.
1945. aasta 9. mail, võidupäeval, kuulutas Punaarmee väejuhatus, et mehed, kes varem teenisid Saksa sõjaväes, vabanevad süüdistustest, kui nad astuvad vabatahtlikult Punaarmeesse. Valdo Pant kirjutas ilma pikema jututa avalduse, et ta soovib kuuluda vabatahtlikult Punaarmee ridadesse. Temast sai päevapealt Punaarmee reamees. Kuid teenistus algas mitte väeüksuses, vaid sõjavangide filterlaagris. Algul Maardus, seejärel Kloogal, Tartus, mõnda aega Leningradis. Lõpuks toodi filterlaagri mehed tagasi Eestisse. Pant sattus Kohtla-Järvel stroipatti ehk Punaarmee ehituspataljoni nr. 2945.
Stroipatis avanes Pandil võimalus sõjaväest välja pääseda. Kohtla-Järve koolile anti erandkorras õigus võtta õpetajaid tööle armeeteenistusest, sest sõjajärgsel Virumaal oli kooliõpetajatest suur puudus. Pärast sõda vajati igal pool häid inimesi, oli üldse heatahtlikkuse defitsiit. Koolid olid olnud pool aastat kinni, koolimajad põlenud ja rüüstatud, õpetajad laiali pudenenud. Kes oli olnud ühel, kes teisel pool rindejoont. Rindemehed ja põgenikud hakkasid kodukanti tagasi jõudma. Paljudel oli koolitee pooleli jäänud. Õpilasi oli, aga õpetajaid polnud peaaegu üldse.
Kohtla-Järve kool oli kohe valmis Valdo Pandi õpetajaks võtma. Selleks oli vaja kutsetunnistust. Pant pidi jälle elulugu kohendama. Ta tegi ümber oma koolitee algusaasta ja väitis, et on kaks talve seminaris õppinud, mitte ühe talve, nagu oli tegelikult.
Sellega eluloo parandamine ei lõppenud. Mõne aja möödudes tekkis Pandil vajadus muuta veel kord oma juba „parandatud“ sünniaastat. Ta tegi aasta 1926 uuesti aastaks 1928. Seda oli vaja, et varjata vabatahtlikku astumist Saksa sõjaväkke ja seda, et ta oli olnud Waffen SS-i väljaõppelaagris Saksamaal. Pant kirjutas ja kinnitas oma allkirjaga uues elulookirjelduses, et ta on sündinud aastal 1928.
1948. aasta sügisel registreeris üks toanaaber mind endaga koos Tartusse sisse ja arvatavasti kogemata kirjutas minu sünniaastaks 1926. Tegelikult mu sünniaasta on 1928.
Uues elulookirjelduses ei maininud Pant Gulagi laagris hukkunud vanemat venda ega meenutanud enam ka seda, et tema isa oli olnud politseiametnik. Dokumentidesse ilmusid formuleeringud – „isa on pärit talupoja perekonnast“ või „isa oli põllutööline“. Mõnes kohas on ta kirjutanud, et isa oli hoopis raamatupidaja.
Kui lugeda Pandi oma käega kirjutatud elulookirjeldusi, jääb mulje, nagu oleks neid kirja pannud mitu meest. Ta rullis oma mineviku kokku nagu vaiba ja esitas elusündmuste kohta poeetilisi fantaasiaid. Päris selgeks ei saa vist kunagi, mis on Pandi CV-des võltsing, mis tõsi. Paranduste vajadusest võib aru saada ja põhjendusi võib mõista, kuid pole kindel, mis need õieti olid – enesepettus või elutarkus. Juba koolipoisina oli ta kogunud sententse, mis räägivad „oskusest elada“. Pant tegi väljakirjutusi loetud raamatutest ja rahvasuust kuuldud ütlustest, mida võib teatud mõttes eneseõigustusena võtta.
Inimese elu on lõpetamata jäänud kool.
Tarkusel on piirid, lollusel pole piire.
Kõige raskem sõda? Võitlus iseendaga.
Elu on sibul, mida kooritakse nuttes.
Vaikimise, mitte küsimise aeg.
Valus vaikus.
Ei ole õige öelda, et inimesed tulevad ja lähevad, on inimesi,
kes tulevad ja kunagi ei lähe.
Ja siiski – legendid on enamasti ilusamad kui realistlikud pisiasjad.
Valdo Pant — viiul, Heino Kaljuste — akordion.
Algus
Teenistus Eesti Leegionis viis Valdo Pandi kokku Heino Kaljustega (1925–1989). Nad olid leegionis ühes väeüksuses, olid koos vangis ja filterlaagris, koos määrati nad Kohtla-Järve stroipatti. Narid kõrvuti, mured, saladused
