kaubamaja restoran eriti prestiižne koht. Firmaroog oli Beauf a la Stroganov. Kelnerid kandsid kikilipsu.
Lokkis juuksed – need ei põgenenud uppuvalt laevalt – on täiesti valged. Talle oli jäänud veel 22 päeva …
Spasmid südame piirkonnas. Kiirabi. Taas haigla.
Erakorralise abi kabinetis ütles arst: „Jumal küll, suudaks ta paar nädalatki vastu panna.“
Ta pani vastu 12 päeva, 2 tundi ja 40 minutit. Need olid kõige pikemad minutid, mida võib endale ette kujutada. Pant veetis need oma kirjutuslaua taga.
17. juulil oli eetris saade, mida ta oli käinud telemajas tegemas – Hispaania inkvisitsioonist internatsionalismini.
Hispaania kindralid kiirustasid Marokost kindral Franco juurest tagasi kodugarnisoni, kaasas kinnised ümbrikud leppesignaaliga. Üsna pea sai Melilla raadiojaam käsu anda ööpäev läbi iga saate vaheajal eetrisse teade: „Hispaania kohal on taevas pilvitu“.
Siit jätkame homme õhtul. No pasaran!
Stuudio pimeneb. Hispaania hümni motiiv. Rusikaembleem.
Tõstetud rusikas oli Pandi viimane žest. Oma viimast saadet Pant ise eetris ei vaadanud. Ta oli kodus, kuid tal ei olnud jõudu pead tõsta.
30. juulil 1976 tuli tema hallaöö. Pidulikku lahkumisagooniat ei olnud. Tunnistajad puudusid, pimedus oli hääletu. Linn magas haigutavas tühjuses.
Paar päeva enne matuseid ilmus telemajja anonüümkiri, milles ähvardati korraldada Pandi kirstu juures midagi niisugust, mis kõigile matuselistele igavesti meelde jääb. Kiri võis olla vaimselt nihestunud inimeselt… Aga kui see on tõsi? Helistati, kuhu vaja. Poole tunni pärast ilmus telemajja erariides mees, kes viis kirja kaasa ja hoiatas, et asja tuleb tõsiselt võtta. Matusepäeval olid igal pool võõrad mehed − telemaja ees, stuudios, sarga ümber. Erilise tähelepanuga jälgiti inimesi, kes õisi kirstu panid. Need korjati ära, jäi vaid paar sinililleõit.
ETV esimene stuudio oli pilgeni rahvast täis. Rahvameri ootas Gonsiori, Kreutzwaldi ja Faehlmanni tänaval järjekorras, et pääseda leinatalitusele.
Metsakalmistule siirdus kilomeetrite pikkune autokolonn. Inimesed seisid kalmukünka juures ja neid tuli aina juurde… Päev oli ülemäära pikk, pikem kui „Vennad Karamazovid“. Kedagi tabas hüsteeriahoog. Midagi ei juhtunud ja lõpuks oli kõik läbi.
Pandi arhiiv oli veel ligi 25 aastat (!) tema töötoas. Kuni Elsa kaotas kuulmise ja jäi peaaegu täiesti pimedaks. Poeg oli parandamatult haige. Korter tuli maha müüa, et maksta võlad ja tasuda hooldekodu eest. Juba varem olid rahaks tehtud Valdo ülikonnad, piibukollektsioon, mitmed kunstiteosed, joonistused, vaip ja lauanõud. Elsa palus väljakolimise päeval poja sõpra aidata Valdo töötuba paberitest tühjaks teha. Esimene konteiner oli juba prügimäele saadetud. Elsa helistas telemajja. Tänu sellele telefonikõnele sai suurem osa unikaalsest arhiivist päästetud. Telemajas on Pandi tuba-muuseum, kus tema arhiivi säilitatakse.
Valdoga tagant järele hüvasti jättes on Elsa kirjutanud: „Elukaaslasena tunnen oma süüd selles, et Sinu kõrval seistes väga vähe Su heaks tegin. Kahjuks ei tabata nooruses nähtuste olemust, nende põhjusi ja see on minu andestamatu viga. Heledat leeki endas põleda lastes ei andnud Sa kahjuks enesele aru, et see Su nii noorelt põletab ja hukutab.“
Juhan Peegel ütles Metsakalmistul Valdoga hüvasti jättes :
„Pandi kaotamine on korvamatu. Olen kindel, et Eesti ajakirjanduse ajaloos edaspidi ei mainita Valdo Pandi nime mitte kui näidet selle kohta, et ta oli väga hea raadio ja televisiooni ajakirjanik, vaid teda mainitakse kui ajakirjanikku, kellega on lahutamatult seotud terve epohh meie ajakirjanduse arengus, kui ajakirjanikku, kes lõi oma koolkonna, oma loomingumaneeri. Keegi meist praegu võib-olla veel ei oska selle kaotuse suurust õieti hinnata.“
Mälestusmärk Valdo Pandile on püstitatud tema kodukandi lähedale Pikajärve mõisa parki. Seda korraldas mõisa omanik. Kivi leiti sealtsamast ligidalt Pandi lapsepõlvemaadelt. Kiviraiduriks oli kohalik mees, koolilapsed istutasid puud.
Valdo Pant − üks Eesti kahekümnenda sajandi suurkujudest – mees, keda mäletavad mitmed põlvkonnad.
Perepilt aastast 1934. Ida ja Voldemar poegadega. Tagareas Ilo, ees vasakult Kalju, Uno ja Valdo.
Kodu
Kui Valdo Pandi looga lähemalt tutvuda, tuleb välja, et tal on justkui mitu elulugu. Ta kuulub põlvkonda, kelle elatud elu jääb mitme perioodi, mitme elustiili vahele, nii et „kaob igasugune endastmõistetavus, igasugune moraal, igasugune turvalisus ja süütus“ (Hermann Hesse). Mis ühtedele kangelaslikkus, on teistele kuritegu. Aeg pöörab, mässib ja hävitab terveid suguvõsasid. Ja igal ajastul on oma rehepapid. Ühes Prantsuse komöödias on lause: „Suurte manöövrite ajal pole midagi nii vajalikku kui lampjalgsus.“
Eesti mehed, kelle sünniaasta juhtus olema 20. sajandi esimeses veerandis, on räsitud sõjast. Sünniaastast võis oleneda, mis tõbe oli kasulik põdeda, millisesse mundrisse lasta end toppida, kummale poole rindejoont sattuda, millised olid ohud, mida karta, võimalused, millele loota. Sünniaastaid muudeti varasemaks või hilisemaks, sõltuvalt sellest, kuidas kulgesid sündmused. Ajaloolased väidavad, et on raske kinnitada, kui palju eestlasi Teise maailmasõja ajal erinevates armeedes võitles. Pole teada, kui palju Eesti kodanikke või elanikke oli Punaarmee, kui palju Saksa armee ridades. Tuhanded mehed sattusid saatuse tahtel mõlemasse. Üksikuid eestlasi võis olla ka muude riikide sõjavägedes, variandid olid nii- ja naamoodi, erakordsed. Ka Valdo Pandi elust on mitu varianti.
Kindel on see, et ta nägi ilmavalgust Valgjärve vallas, kunagises Tamme koolimajas, millest pole nüüdseks alles enam vundamendi kohtagi. Valdo ütleks: Pole märga plekkigi. Tema huumor oli sageli must, näiliselt süütu kui värske virsik, olemuselt karastatud kui mõõgatera.
Valdo oli kolmas poeg, pärast Valdot sündis perre veel üks poiss. Valdo isa, Voldemar Pant (1896−1945) oli kuraasikas ja uhke mees, kes kandis kuldnööpidega pintsakut ja kohevaid vuntse. Esimeses ilmasõjas oli ta tsaariarmees kirjutaja. Vabadussõjas oli ta samuti kirjutaja, teenis Naissaarel, Eesti Vabariigis sai temast politseiametnik.
Konstaabel Voldemar Pant oli kodukandis tuntud ja teatud inimene. Algul oli ta Valgjärve konstaabel, hiljem töötas Tartu-Valga prefektuuris, seejärel Laiusel ja Sadalas. 1940. aasta riigipööre viis Voldemar Pandi türmi. Ta istus kinni kuni sakslaste tulekuni.
Kuna Voldemar Pant oskas nii saksa kui vene keelt, saatsid sakslased ta politseinikuks Pihkvasse. Sealt lähetati ta paaril korral Valgevenesse ja Ukrainasse. Eestisse tagasi tulles sõitis konstaabel Pant jalgrattaga Mustveest Jõgevale Saksa armee staapi, et hankida paber, mis kinnitaks, et tema kodukandis ei tohi ilma kohtuta inimesi kinni pidada ja hukata.
Segastel aegadel juhtus igasugust. Isiklike arvete klaarimiseks lasti mõni mees kohtuta maha, mõni arreteeriti põhjuseta. Räägitakse, et Voldemar Pant oli kartmatu mees, lausa hulljulge, aga tal oli probleeme pummeldamisega. Ta oli teel jõukusele, ent ta liialdas peente jookidega. Kord oli teda purjutamise eest terveks aastaks madalamale ametikohale viidud – konstaablist arveametnikuks. Kui Voldemar Pant Tartus gestaapo „ketikoertele“ purjuspäi vahele jäi ja ta Saksa kõrge politseiametniku ette viidi, olevat ohvitser küsinud:
