Kümne aasta jooksul on meie koolitustel käinud kümneid tuhandeid inimesi. Klientide kogemustele ja tagasisidele toetudes töötasime oma meetodite parandamise nimel, kuni jõudsime praeguse tulemuseni.
Ühel päeval tuli minu juurde minu tulevane kirjastaja ja küsis, kas ma tahaksin raamatu kirjutada. „Milline suurepärane idee,” oli mu esi-mene mõte. Pealegi tundus see erakordselt hea võimalusena meie õpetatavaid meetodeid veelgi rohkem proovile panna.
Aga mis te arvate, kas ma lükkasin seda asja edasi või mitte, kui jõudis kätte aeg kirjutada raamat edasilükkamisest? Kuna olen loomult ekstravert, kes on harjunud töötama inimestega – ma õpetan ja pakun nõustamist –, siis kujunes selle raamatu kirjutamisest mu elu üks suurimaid katsumusi. Et kirjutamist mitte edasi lükata – kuna see on üldiselt introvertne tegevus ja seetõttu mulle harjumatu –, tuli mul rakendada täiel võimsusel kõiki oma edasilükkamisvastaseid relvi.
See, et te hoiate seda raamatut käes, tähendab, et ma jõudsin sihile. Loodan, et naudite selle raamatu lugemist, ja soovin teile edasilükkamisega võitlemises kõike paremat. Samm-sammult saavutate edu, olen selles kindel.
Petr Ludwig
SISSEJUHATUS
Mis on edasilükkamine ja miks sellega võidelda?
Kui teil on kunagi olnud raskusi, et veenda ennast tegema asju, mida peaksite tegema või tahaksite teha, siis olete kogenud edasilükkamist. Lükates tegevusi edasi, selle asemel et tähtsa ja tähendusrikka ülesande kallal tegutseda, leiate end tegemast triviaalseid asju.
Kui olete tüüpiline edasilükkaja, siis kulutate ehk ülearu aega tukastamisnupu vajutamise, televiisori vaatamise, videomängude mängimise, Facebooki lappamise, söömise (isegi kui kõht ei ole tühi), piinliku koristamise, kontoris edasi-tagasi kõndimise või ehk lihtsalt istumise ja seina vahtimise peale. Pärast tunnete end jõuetuna ning teid valdavad süü ja pahameel. Ja jälle lõpeb asi sellega, et te ei teegi midagi. Kõlab tuttavalt?
Siinkohal tähelepanuks. Edasilükkamine ei ole puhas laiskus. Laisad inimesed ei tee midagi ja on sellega rahul. Edasilükkajad aga soovivad tegelikult midagi ära teha, nad lihtsalt ei suuda end sundida pihta hakkama. Nad tõesti tahavad oma kohustusi täita, kuid ei oska välja mõelda, kuidas.
Ärge ajage edasilükkamist segamini ka puhkusega. Puhkamine taastab energiat, samas kui edasilükkamine tõmbab teid hoopistükkis energiast tühjaks. Mida vähem energiat teil on, seda tõenäolisemalt lükkate kohustusi edasi ja jällegi ei saavuta te midagi.
Tihti armastatakse jätta asju viimasele hetkele. Oma teguviisi õigustatakse väitega, et pinge all edeneb töö paremini. Tegelikult on olukord vastupidine.[1] Tegemistega viimase hetkeni viivitamine loob viljaka pinnase stressile, süütundele ja ebatõhususele. Vanasõna „Tänasida toimetusi ära lükka homse varna” tabab otse naelapea pihta.
Edasilükkamise ajalugu
Aegade koidikust alates on inimesed kannatanud edasilükkamise all. Kreeka luuletaja Hesiodos on seda probleemi kirjeldanud oma teoses „Tööd ja päevad”.[2]
Mingit tööd ära lükka sa homseks või ülehomseks!
Iial ei ait saa täis mehel laisal ja hooletul, kes töid
lükkab homsele. Töö paneb viljasid kandma vaid hoolsus.
Kes aga tööde eest hoidub, see lõpmatult näljaga maadleb.
Hooletu, kes töid lükkab homsele – nii võiks kirjeldada ka praegusi edasilükkajaid.
Rooma filosoof Seneca hoiatab: „Kuni meie raiskame aega kõhklemise ja edasilükkamise peale, libiseb elu mööda.” See tsitaat paljastab peamise põhjuse, miks edasilükkamisest jagusaamine on nii tähtis.
Edasilükkamine on üks peamisi takistusi, mis ei lase teil elada täiel rinnal. Hiljutised uuringud on näidanud, et inimesed ei kahetse neid asju, mida nad on teinud, vaid neid, mis on jäetud tegemata.[3] Möödalastud võimalustest tekkinud kahetsus ja süü kipuvad püsima märksa kauem.
Edasilükkamisega raiskate aega, mida võiksite panustada millessegi tähtsasse. Kui suudate alistada selle vihase vaenlase, saavutate rohkem ning kasutate paremini ära potentsiaali, mida elu pakub.
Praegune otsustamishalvatuse ajastu
Milline on edasilükkamise olukord tänapäeval? Nüüdisaegne maailm mängib edasilükkamisele kätte head kaardid ning seepärast on viivitamisega toimetulemine üks tähtsamaid oskusi, mida saate õppida.
Viimase saja aastaga on inimese keskmine eluiga rohkem kui kahekordistunud.[4] Vastsündinute suremus on vaid kümnendik sellest, mis see oli sada aastat tagasi.[5] Igal hommikul ärkame me maailmas, kus on vähem vägivalda ja sõjalisi konflikte, kui on olnud mis tahes muul ajal.[6] Tänu internetile on peaaegu kogu inimkonna teadmised meile kättesaadavad vaid mõne klõpsuga. Reisimisel ei ole peaaegu mingeid piire. Võite minna maailma mis tahes paika. Teise keele tundmine võimaldab võõrastes maades teisi mõista ja olla mõistetav. Telefon teie taskus on võimsam, kui olid 20 aastat tagasi parimad superarvutid.[7]
Tänapäeva maailma pakutavate võimaluste hulk on vapustav. Kujutage ette, et need võimalused on ruum, mis tekib avatud kääride vahele. Mida enam on teil võimalusi, seda avatumad on teie kujuteldavad käärid – potentsiaalikäärid. Tänapäeval on need käärid avatud rohkem kui iial varem ajaloo jooksul.
Tänapäeva ühiskond ülistab inimese vabadust ja kuulutab usku, et mida vabam on inimene, seda õnnelikum ta on. Selle teooria järgi peaksime saama üha õnnelikumaks ja õnnelikumaks iga kord, kui potentsiaalikäärid taas veidi rohkem avanevad. Miks ei ole me siis tänapäeval märkimisväärselt õnnelikumad kui meie eelkäijad? Miks tekitab potentsiaalikääride üha suurenev vahe nii palju probleeme?
Võimalusterohkus toob kaasa ka rohkem otsustamist – ja ootamatu probleemi: mida enam on meil valikuid, seda raskem on otsustada.[8] Tekib otsustamishalvatus. Kõigi kättesaadavate võimalustega arvestamine nõuab nii palju energiat, et te ei pruugi suuta mitte midagi otsustada.[9] Sel juhul lükkate otsustamist edasi ning sellest tulenevalt viivitate ka tegutsemisega. Te tegelete edasilükkamisega.
Mida keerukam on võimaluste võrdlemine, seda suurem on kalduvus otsustamist edasi lükata.[10] Veelgi enam, kui teil on palju valikuvõimalusi, siis on tõenäoline, et isegi kui te ühe kasuks otsustate, hakkate pärast oma otsust kahetsema.[11] Võite kujutleda, mismoodi oleksid asjad siis, kui oleksite valinud teise võimaluse. Te märkate kergesti oma valiku puudusi.
Kas teile on tuttav tunne, kui teil on vaja midagi teha, aga te ei tee seda? Kas teile tuleb meelde viimane kord, kui viivitasite millegi tegemise või otsustamisega? Kas olete kunagi olnud võimetu enda ees seisvate võimaluste seast valima? Kuidas te end sellistes olukordades tundsite?
Otsustamishalvatuse
