on umbes viieteistkümneaastane, hirmutab mind tasahilju, nii et ma ei mõtle sellele. Aga siis tuletas baaris-kohatud-mees mulle meelde, kui mõnus oli midagi tunda. Naisena. Ma tundsin, et olen elus. Olin isegi mõelnud, et lähen sinna baari tagasi ja vaatan, kas ta on mind otsima tulnud. Aga loomulikult ei ole elu romantiline komöödia. Ja ta on abielus. Ja mina olen olnud idioot. Ma ei ole kibestunud, lihtsalt kurb. Ma ei saa seda kõike Sophiele rääkida, sest siis oleks tal minust kahju ja seda ma ei taha. Lihtsam on selles kõiges nalja näha. See ongi naljakas. Ja ma ju ei istu igal õhtul kodus ega oiga üksinda olemise üle, nagu meheta oleks elu poolik. Üldiselt olen ma üsna õnnelik. Ma olen täiskasvanu. Asi võiks palju hullem olla. See oli üks viga. Pean sellega toime tulema.
Võtan peotäie maisikrõpse ja Sophie teeb sedasama.
„Kumerused on moes,“ ütleme kooris, enne kui krõpsud suhu topime ja peaaegu lämbume, kui jälle naerma hakkame. Ma mõtlen sellele, kuidas end mehe eest tualettruumis peitsin, täis paanikat ja hämmingut. See on naljakas. Kõik on naljakas. Võib-olla mitte nii väga homme hommikul, kui pean olukorrale silma vaatama, aga praegu võin ma naerda. Kui sa ei saa iseenda möödalaskmiste üle naerda, siis mille üle veel?
„Miks sa seda teed?“ küsin hiljem, kui veinipudel meie vahel on tühi ja õhtu hakkab lõppema. „Kõrvalhüppeid? Kas sa ei ole Jayga õnnelik?“
„Muidugi olen,“ lausub Sophie. „Ma armastan teda. Ma ei tee seda ju kogu aeg.“
See on tõenäoliselt tõsi. Ta on näitlejanna; mõnikord ta liialdab, et lugu paremaks muuta.
„Aga miks seda üldse teha?“ Kummalisel kombel ei ole me sellest kunagi eriti rääkinud. Ta teab, et see häirib mind, mitte sellepärast, et ta üleaisa lööb – see on tema asi –, aga kuna ma tunnen Jayd ja ta meeldib mulle. Ta on Sophie jaoks hea. Temata oleks Sophie elu pees. Mitte sõna otseses mõttes.
„Mul on suurem seksiisu kui tal,“ ütleb Sophie lõpuks. „Ja abielu ei seisne nagunii seksis. Selle mõte on oma parima sõbraga koos olla. Jay on mu parim sõber. Aga me oleme viisteist aastat koos olnud. Kirg ei jää iseenesest püsima. Tähendab, me teeme seda mõnikord ikka, aga mitte nii nagu vanasti. Ja lapsesaamine muudab kõike. Te näete nii palju aastaid teineteises pigem lapsevanemaid kui armsamaid, et seda kirge on raske tagasi saada.“
Ma mõtlen enda lühikesele abielule. Meie kirg ei kadunud. Kuid see ei takistanud mu meest lahkumast neli aastat hiljem, kui meie poeg oli alles kaheaastane, et kellegi teisega olla. Võib-olla on Sophie jutus iva. Ma ei näinud oma endises abikaasas Ianis vist kunagi oma parimat sõpra.
„See tundub mulle lihtsalt veidi kurb.“ Ja tundubki.
„Sellepärast et sina usud tõelisesse armastusse ja õnneliku lõpuga muinasjuttu. Elu ei ole selline.“
„Mis sa arvad, kas tema on sind kunagi petnud?“ küsin ma.
„Kindlasti on ta flirtinud,“ sõnab Sophie. „Oli üks laulja, kellega ta kunagi ammu koostööd tegi. Arvan, et nende vahel võis mõnda aega midagi olla. Aga mis iganes see oli, meid see ei mõjutanud. Tegelikult mitte.“
Tema suust kõlab see nii mõistlikult. Mina suudan mõelda vaid reetmisest tingitud valule, mida tundsin, kui Ian lahkus. Kuidas tema tegu mõjutas seda, millisena mina end nägin. Kui väärtusetuna ma end alguspäevil tundsin. Kui inetuna. Lühike armusuhe, mille pärast ta mind hülgas, ei jäänud samuti kestma, aga minu enesetunnet see paremaks ei teinud.
„Ma ei hakka seda vist kunagi mõistma,“ ütlen ma.
„Kõigil on saladusi, Lou,“ lausub Sophie. „Kõigil peaks olema õigus saladusi omada. Inimese kohta ei ole võimalik kõike teada. Seda teha püüdes võib hulluks minna.“
Kui Sophie on läinud ja ma meie õhtu jäänuseid koristan, mõtlen, et äkki oli Jay see, kes esimesena pettis. Võib-olla on see saladus Sophie hotellitubades toimuvate salakohtumiste taga. Võib-olla teeb ta seda kõike selleks, et oma enesetunnet paremaks muuta või vaikselt tagasi teha. Kes teab? Ma mõtlen tõenäoliselt üle. Ülemõtlemine on minu erioskus. Igaühel oma maitse, tuletan endale meelde. Sophie näib õnnelik ja sellest mulle piisab.
Kell on alles veidi pool üksteist läbi, aga ma olen rampväsinud ja piilun natuke Adamit, leides rahustavat lohutust sellest, kuidas ta rahulikult magab, olles end oma „Tähesõdade“ teki all tillukesena kerra tõmmanud, kaisukaru ühe käe all, ning siis panen ukse kinni ja jätan ta omapäi.
On pime, kui ma vannitoas peegli ees seistes ärkan, ja enne kui aru saan, kus ma olen, tunnen teravat valutukset säärel, mille olen nurgas oleva väikese pesukorvi vastu ära löönud. Mu süda peksleb ja mu juuksepiiril on higi. Kui mulle reaalsus kohale jõuab, unepaanika puruneb, jättes mu pähe alles vaid killud. Aga ma tean, mis see oli. Unenägu on alati üks.
Hiiglaslik hoone, midagi vana haigla või orbudekodu sarnast. Mahajäetud. Adam on kusagil selle sisemuses lõksus ja ma tean, lihtsalt tean, et kui ma temani ei pääse, siis ta sureb. Ta hüüab mind hirmunult. Midagi halba ajab teda taga. Ma jooksen koridorides, püüdes temani jõuda, ning seintest ja laest sirutuvad välja varjud, nagu need oleksid osa mingist kohutavast kurjusest, mis hoones elab. Need mähivad end minu ümber, püüdes mind lõksu. Kuulen vaid Adami nuttu, üritades pääseda tumedate kleepuvate väätide käest, mis on võtnud nõuks mind temast eemale hoida, mind kägistada ja lõputusse pimedusse vedada. See on kohutav unenägu. See klammerdub minu külge nagu varjud luupainajas endas. Üksikasjad võivad ööde lõikes veidi muutuda, aga jutustus on alati sama. Ükskõik kui palju kordi ma seda und ka ei näe, ma ei harju sellega kunagi.
Unepaanika ei alanud siis, kui Adam sündis – olen seda alati kogenud, aga varem võitlesin ma enda ellujäämise nimel. Tagasi vaadates oli see parem, kuigi tol ajal ma seda ei teadnud. See on mu kirstunael. See tapab võimaluse öösel korralikult magada, kui üksikemaks olemine mind juba piisavalt väsitab.
Seekord olen ma unes kõndinud rohkem kui viimasel ajal. Tavaliselt ärkan segadustundega üles, seistes enda või Adami voodi kõrval, sageli poole arusaamatu, hirmunud lause pealt. Seda juhtub nii sageli, et Adamit see enam isegi ei häiri, kui ta peaks üles ärkama. Aga samas on ta isalt praktilise meele saanud. Õnneks on ta minult pärinud huumorisoone.
Panen tule põlema, vaatan peeglisse ja oigan. Tumedad sõõrid tõmbavad silmaalust nahka lonti ja ma tean, et jumestuskreemiga seda ei varja. Päevavalges mitte. Oh, suurepärane. Tuletan endale meelde, et sellel pole tähtsust, mida baaris-kohatud-mees ehk oh-kurat-ta-on-mu-uus-abielus-ülemus minust arvab. Loodetavasti on tal piisavalt piinlik, et mind terve päev eirata. Kuid mu sisemus tõmbub kokku ning peas trummeldab valu liiga ohtrast veinist ja liiga paljudest sigarettidest. Võta end kokku, naine, ütlen endale. Päeva või paariga on kõik unustatud. Mine ja tee lihtsalt oma tööd.
Kell on alles neli öösel ja ma joon veidi vett, siis panen tule kustu ja hiilin tagasi oma voodisse, lootes vähemalt tukastada, kuni kell kuus äratuskell heliseb. Ma keeldun mõtlemast sellele, milline mehe suu minu omal oli ja kui hea oli, kas või korraks, sellist kire paisumist kogeda. Sellist sidet kellegagi tunda. Vaatan ainiti seina ja kaalun, kas hakata lambaid lugema, ning siis mõistan, et vaatamata ärevusele tunnen ka elevust sellest, et teda jälle näen. Ma krigistan hambaid ja sõiman end idioodiks. Ma ei ole selline naine.
5
ADELE
Ma lehvitan talle naeratades hüvastijätuks, kui ta esimeseks korralikuks tööpäevaks kliinikusse läheb, ja eakas naabrinaine heidab mulle heakskiitva pilgu,
