Kadedus nende elu vastu, kellel on põhjust pingutada.
Vean kihla, et tema kannab kõrgekontsalisi kingi, mõtlen ma riideid kohendades. Olen veel rumalam, et ei jäänud pükste ja madalate kingade juurde.
Telefonid on täna hommikul vaiksed ja ma viin tähelepanu kindlalt poole üheteistkümne suunas tiksuvalt kellalt ära, et märgistada arvutisüsteemis esmaspäevaste patsientide kaustu ning koostada nimekirja neist, mida tol nädalal edaspidi vaja läheb. Keeruliste juhtumite puhul on doktoril juba märkmete koopiad olemas, aga ma tahan, et mind peetaks kasulikuks töötajaks, nii et kannan hoolt selle eest, et terve nimekiri oleks leitav. Seejärel prindin välja e-kirjad, mis võivad minu arvates olla väärtuslikud või tähtsad või juhtkonna poolt unustatud, ning siis prindin välja ja lamineerin haigla, politsei ja teiste vajalike organisatsioonide kontaktisikute telefoninumbrid. See on tegelikult üsna rahustav tegevus. Baaris-kohatud-mees hakkab mu peast kaduma ja tema asemele tuleb minu-boss, mis sest, et tema nägu on üsna ärevust tekitavalt ühte sulamas vana doktor Cadiganiga, kelle asemele ta asus.
Kell kümme lähen ma väljaprinditud pabereid tema kirjutuslauale panema ning lülitan sisse kohvimasina kontori nurgas, et teda ootaks värske kannutäis kohvi. Kontrollin, kas koristajad on pannud värske piima väiksesse külmikusse, mis on peidetud kappi nagu hotelli minibaar, ja kas toosis suhkrut on. Pärast seda ei suuda ma end tagasi hoida ja vaatan hõbedastes raamides fotosid tema kirjutuslaual. Neid on kolm. Kahel seisab tema abikaasa üksinda ja üks vana on neist koos. See tõmbab mind ligi ja ma võtan pildi kätte. Ta näeb hoopis teistsugune välja. Nii noor. Ta on fotol kõige rohkem veidi üle kahekümneaastane. Nad istuvad suure köögilaua taga, käed teineteise ümber, ja naeravad millegi üle. Nad näevad välja nii õnnelikud, mõlemad on nii noored ja muretud. Mehe pilk on naelutatud naisele, nagu ta oleks kõige tähtsam asi kogu maamunal. Naise juuksed on pikad, aga mitte krunni seatud nagu teistel fotodel, ning ta näeb isegi teksapükstes ja T-särgis pingutamata ilus välja. Mu sisemus tõmbub kokku. Vean kihla, et temal ei kuku kunagi ketšupit pluusile.
„Tere?“
Olen nii ehmunud, kui kuulen kerget šoti aktsenti, et pillan peaaegu pildi käest. Püüan seda kenasti lauale seada, lennutades äärepealt põrandale korraliku paberivirna. Ta seisab uksel ja ma tahan otsekohe oma peekonisaia välja oksendada. Oh issand, olin unustanud, kui nägus ta on. Peaaegu blondid juuksed, millesarnase läike saamiseks oleksin valmis tapma. Eest piisavalt pikad, et neist sõrmedega läbi tõmmata, kuid siiski viksilt lõigatud. Sinised silmad, mis sinust läbi vaatavad. Nahk, mida kohe tahad puudutada. Ma neelatan raskelt. Ta on üks sellistest meestest. Hingetuks võttev. Mu nägu tulitab.
„Te pidite kella poole üheteistkümneni koosolekul olema,“ ütlen ma, soovides, et vaiba sisse tekiks auk, mis mind häbipõrgusse imeks. Olen tema kabinetis ja vaatan tema abikaasa fotosid nagu mingi jälitaja. Oh issand.
„Oh issand,“ ütleb ta, varastades sõnad mu peast. Värv kaob tema näolt ja ta silmad lähevad suureks. Ta tundub olevat vapustatud ja hirmul ja kõike seda läbisegi. „See oled sina.“
„Kuule,“ ütlen ma, „see oli päriselt ka tühiasi, me olime purjus ja sattusime hoogu ja see oli tühipaljas suudlus ja usu mind, mul ei ole mingit kavatsust sellest kellelegi rääkida ja ma arvan, et kui me mõlemad püüame unustada, et selline asi aset leidis, siis pole mingit põhjust, miks me ei võiks lihtsalt hästi läbi saada, nii et keegi ei saa sellest kunagi teada …“ Sõnad tulevad välja vadistava jadana ja ma ei suuda sellele lõppu teha. Tunnen, kuidas mu jumestuskreemi alla koguneb punastamise ja ülekuumenemise tõttu higi.
„Aga“ – ta tundub olevat ühteaegu segaduses ja ärev, kui ta enda järel kiirelt ukse kinni paneb, ja ma ei saa seda talle süüks panna – „mida sa siin teed?“
„Aa.“ Olen oma segase jutu käigus unustanud öelda ilmset. „Ma olen su sekretär ja administraator. Tähendab, kolm päeva nädalas. Teisipäeviti, neljapäeviti ja reedeti. Panin su lauale mõningaid asju ja nägin …“ Noogutan piltide poole. „Ma, noh …“ Lause jääb lõpetamata. Ma ei saa ju ometi öelda: uurisin tähelepanelikult sind ja su kaunist abikaasat nagu mõni hull.
„Sa oled mu sekretär?“ Talle oleks keegi nagu kõhtu kõva obaduse andnud. „Sina?“ Võib-olla mitte kõhtu. Äkki kuhugi allapoole. Mul on temast lausa veidi kahju.
„Ma tean.“ Kehitan õlgu ja teen kindlasti mingit jubedat naljakat nägu. „Kui ebatõenäoline.“
„Kui ma eelmisel kuul siin doktor Cadiganiga rääkimas käisin, oli siin üks teine naine. Mitte sina.“
„Vanem, veidi pepsi olemisega? See oli Maria. Tema käib ülejäänud kahel päeval. Ta on nüüd pooleldi pensionil, aga on siin terve igaviku töötanud ja doktor Sykes armastab teda.“
Ta ei ole tuppa edasi astunud. Ilmselgelt on tal raske seda kõike seedida.
„Ma olen päriselt sinu sekretär,“ ütlen aeglasemalt. Rahulikumalt. „Ma ei ole jälitaja. Usu, minu jaoks ei ole see ka tore. Ma nägin sind eile, kui läbi astusid. Hetkeks. Siis peitsin end põhimõtteliselt ära.“
„Sa peitsid end ära.“ Ta jääb vait. Hetk näib lõputu, kui ta kõike seda seedib.
„Jah,“ lausun ma, enne kui häbistava tõiga lisan, „tualettruumi.“
Pärast seda tekib pikk vaikus.
„Kui aus olla,“ sõnab ta viimaks, „siis mina oleksin arvatavasti sedasama teinud.“
„Ma pole kindel, kas see, kui me mõlemad oleksime end kempsus peitnud, oleks eesmärki täitnud.“
Selle peale ta naerab, toob kuuldavale lühikese ootamatu heli. „Ei, vist mitte. Sa oled väga vaimukas. Seda ma mäletan.“ Ta tuleb kirjutuslaua taha ja vaatab kõike, mis ma olen sinna laotanud, ning mina liigun automaatselt tee pealt eest.
„Igatahes, see pealmine leht on nimekiri patsientide kaustadest, mille pead esmaspäevaks läbi vaatama. Kohv on …“
„Mul on väga kahju,“ ütleb ta oma imeilusaid siniseid silmi tõstes. „Sa pead mind ilmselt tõpraks. Mina pean ennast tõpraks. Tavaliselt ma ei … noh, ma ei otsinud seal midagi ja ma poleks pidanud tegema seda, mida tegin. Tunnen end kohutavalt. Ma ei oska seda selgitada. Ma tõesti ei tee sedasorti asju ja minu käitumisele pole vabandust.“
„Me olime purjus, muud ei midagi. Sa ei teinud tõesti midagi erilist. Tegelikult mitte.“
Ma ei suuda. Mulle meenub häbi tema hääles, kui ta minust eemale tõmbus ja vabandusi pomisedes mööda tänavat minema kõndis. Võib-olla ma ei saa sellepärast temast väga halvasti mõelda. Tegemist oli ju ometi tühipalja suudlusega. Ainult minu lollis peas oli see midagi enamat. „Sa jätsid asja katki ja see loeb ka. See oli tühiasi. Ausõna. Unustame ära. Alustame tänasest. Ma tõesti ei taha end kohmetuna tunda, nagu ka sina.“
„Sa peitsid end tualettruumi.“ Tema sinised silmad on terased ja soojad.
„Jah, ja kui sa tahad, et ma end enam kohmetult ei tunneks, siis üks viis selleks on seda enam mitte kunagi mainida.“ Naeratan laialt. Ta meeldib mulle endiselt. Ta tegi rumala, hetkelise vea. Asi oleks võinud hullem olla. Ta oleks võinud minu juurde tulla. Mõtlen korraks sellele. Hea küll, lühikeses perspektiivis oleks see suurepärane olnud, aga pikas kindlasti hullem.
„Hea küll, oleme siis sõbrad,“ sõnab ta.
„Sõbrad.“
