kui see tundub väikese reetmisena. Mulle meeldib väga, kui David siin minu juures on, aga me ei ole veel oma suhtes kindlat jalgealust tagasi saanud ning õhk on ütlemata jäetud asjadest paks. Õnneks on uus maja piisavalt suur, et ta saab end kabinetti peita ja me saame teeselda, et kõik on hästi, liikudes samal ajal teineteise läheduses kikivarvul.
Aga ma tõesti tunnen end veidi paremini kui siis, kui ta purjuspäi koju tuli. Me muidugi ei arutanud juhtunut järgmisel hommikul; arutelusid meil neil päevil ei toimu. Selle asemel jätsin ta ajalehti lugema ja läksin meid mõlemaid kirja panema kohalikku spordiklubisse, mis on sobivalt kallis, ning seejärel kõndisin meie uues šikis elurajoonis ringi, imades kõike endasse. Mulle meeldib enda jaoks kohti paika panna. Et näeksin neid vaimusilmas. Tunnen end siis mugavamalt. See aitab mul lõõgastuda.
Jalutasin peaaegu kaks tundi, jättes meelde poode ja baare ja restorane, kuni kõik olid mul kindlalt pähe talletatud, nii et sain neid soovi korral ette kujutada. Siis ostsin kohalikust pagarikojast saia ja kulinaariapoest veidi oliive, viilutatud sinki, hummust ja päikesekuivatatud tomateid – kõik dekadentlikult kallid, nii et mu majapidamiskuludeks mõeldud raha sai otsa – ning korraldasin meile lõunaks tubase pikniku, kuigi ilm oli piisavalt soe, et õues istuda. Ma arvan, et ta ei taha veel aeda minna.
Eile käisime kliinikus ja ma võlusin ära vanemosaniku doktor Sykesi ning teised arstid ja õed, kellega kohtusime. Inimestele meeldib ilu. See kõlab edevalt, aga peab paika. David rääkis mulle kunagi, et vandemehed usuvad suurema tõenäosusega ilusaid süüaluseid kui keskpäraseid või inetuid. Naha ja luustikuga peab lihtsalt vedama, aga ma olen mõistnud, et sellel on tõesti võlujõud. Sa ei pea isegi eriti midagi ütlema, vaid ainult kuulama ja naeratama ning inimesed on sinu eest valmis pea peal seisma. Ma olen kaunist välimust nautinud. Midagi muud väita oleks vale. Ma näen palju vaeva, et end Davidi jaoks ilusana hoida. Ma teen kõike tema nimel.
Davidi uus kabinet on minu meelest hoones suuruselt teine, selline, mida ootaksin siis, kui ta kunagi Harley Streetil tööle asuks. Vaip on kreemikas ja pehme, suur kirjutuslaud sobivalt suurejooneline ning kabineti ees asub väga luksuslik vastuvõtuala. Blond ja kena – kui sul on selline maitse – naine selle laua taga tõttas minema enne, kui meid jõuti tutvustada, mis mind ärritas, kuid doktor Sykes ei paistnud seda peaaegu üldse märkavat, sest rääkis minuga ja punastas, kui ma tema kohutavate naljade üle naersin. Arvan, et ma sain väga hästi hakkama, arvestades sellega, kui väga mu süda valutas. David jäi ilmselt ka rahule, sest pärast seda ta leebus veidi.
Täna õhtul on meil doktor Sykesi juures mitteametlik tervitusõhtusöök. Mul on juba kleit välja valitud ja ma tean, millise soengu sätin. Ma kavatsen teha nii, et David oleks minu üle uhke. Ma oskan olla hea naine. Uue osaniku abikaasa. Vaatamata muredele ei ole ma pärast kolimist end nii rahulikuna veel tundnud.
Tõstan pilgu kellale, mille tiksumine majas laiuvat vaikust lõhestab. Kell on alles kaheksa. Tõenäoliselt jõuab ta just praegu kontorisse. Koju ei helista ta esimest korda enne kui pool kaksteist. Mul on aega. Lähen üles meie magamistuppa ja heidan päevatekile pikali. Ma ei kavatse magada. Aga silmad panen kinni küll. Ma mõtlen kliinikule. Davidi kabinetile. Sellele pehmele kreemikale vaibale. Poleeritud mahagonist kirjutuslauale. Tillukestele kriimudele nurgal. Kahele kitsale diivanile. Kõvadele istumispatjadele. Üksikasjadele. Ma hingan sügavalt sisse.
6
LOUISE
„Sa näed täna väga kena välja,“ ütleb Sue peaaegu üllatunult, kui ma mantli seljast võtan ja töötajate puhkeruumis varna riputan. Adam ütles sedasama – samasuguse hääletooniga –, väike nägu pisut segaduses minu äsja kaltsukast ostetud siidipluusist ja sirgendatud juustest, kui ma hommikul enne kooli suundumist talle röstsaia pihku pistsin. Oh issand, ma olen silmanähtavalt pingutanud ja tean seda. Aga mitte tema jaoks. Kui üldse midagi, siis kaitseks tema eest. Nagu sõjamaaling. Midagi, mille taha end peita. Lisaks ei suutnud ma uuesti magama jääda ja mul oli midagi teha vaja.
Tavaliselt viiksin ma sellisel hommikul Adami kooli hommikust sööma, jõuaksin esimesena tööle ja teeksin kõigile kohvi, enne kui nad kohale jõuavad. Kuid täna oli loomulikult üks nendest päevadest, kui Adam ärkas pahurana ja vingus iga asja peale, siis ei leidnud üles oma vasakut kinga ning kuigi ma olin juba terve igaviku valmis olnud, pidime ikka ärritunult kiirustama, et õigel ajal kooliväravasse jõuda.
Mu peopesad higistavad ja mul on naeratades veidi paha olla. Tõmbasin koolist kliinikusse jalutades ka kolm sigaretti ära. Tavaliselt püüan ma enne kohvipausi mitte suitsetada. Noh, tavaliselt. Oma peas ei tee ma ühtegi suitsu enne kohvi joomist, tegelikult olen ma tööle tulles tavaliselt ühe ära TEINUD.
„Aitäh. Adam on nädalavahetusel isa juures, nii et võib-olla teen pärast tööd paar drinki.“ Võib-olla on mul pärast tööd drinki vaja. Panen kõrva taha, et saadaksin Sophiele sõnumi ja küsiksin, kas ta tahab kokku saada. Loomulikult tahab. Ta kibeleb teada saada, kuidas see eksimuste komöödia lõpeb. Ma püüan tavaliselt rääkida, aga hääl on minu meelest naljakas. Pean ennast kokku võtma. Ma olen naeruväärne. Tema jaoks on asi palju hullem kui minu jaoks. Mina ei ole see, kes on abielus. Enda utsitamiseks kasutatud laused võivad ju tõele vastata, kuid need ei muuda tõsiasja, et ma ei tee selliseid asju. Minu jaoks ei ole see normaalne nagu võib-olla Sophie jaoks ja mul on täiesti paha olla. Mu sees möllab ärevus erinevate asjade pärast. Olukord ei pruugi minu süü olla, aga tunnen end odava ja lolli ja süüdioleva ja vihasena. Esimene hetk üle ei tea kui pika aja, kui kogesin potentsiaalset armastust, ja see oli petlik. Aga vaatamata sellele kõigele ja tema kaunile naisele on minus ka kübeke elevust mõttest, et näen teda taas. Ma olen nagu udupäine, elevil teismeline.
„Nad kõik on kuni kella poole üheteistkümneni koosolekul, või vähemalt nii teadis Elaine ülakorruselt öelda,“ lausub ta. „Me võime end vabalt tunda.“ Ta avab koti. „Ja ma ei unustanud, et on minu kord.“ Ta võtab välja kaks paberkotti. „Reedesed peekonivõikud.“
Tunnen nii suurt kergendust, et saan paar tundi vabalt hingata, et võtan pakutu rõõmsalt vastu, kuigi see, et reedene hommikueine on mu nädala tipphetk, on näide sellest, kui tuim mu igapäevaelu on. Aga see on ju peekon. Mõni rutiini osa on vähem demoraliseeriv kui teine. Võtan suure ampsu, nautides võiga määritud sooja saia ja soolast liha. Kui olen närvis, siis hakkan sööma. Tegelikult söön ma hoolimata sellest, mis tuju mul on. Närvidest, lohutuseks, rõõmust. Ükspuha. Teised inimesed lahutavad ja võtavad kuus kilo alla. Minu puhul juhtus vastupidi.
Töö algab ametlikult alles kahekümne minuti pärast, nii et me istume teekruusidega väikese laua taga, Sue räägib mulle oma abikaasa artriidist ja naabermaja geipaarist, kes tundub pidevalt seksivat, ning ma naeratan, lasen jutul endast üle voolata ja püüan mitte võpatada iga kord, kui näen kellegi varju teisel pool koridori ukseavasse langemas.
Ma ei näe ketšupitilka enne, kui on hilja ja otse mu kreemika pluusi rinnaesisel on erkpunane sorts. Sue kargab kohe ligi ning tupsutab plekki paberrätikute ja siis niiske lapiga, kuid kõik, mis ta saavutab, on see, et suur hulk kangast on läbipaistev ja sellel on endiselt kahvatu punane plekk. Mu nägu tulitab ja siid liibub selja külge. See kuulutab ette ülejäänud päeva käiku. Ma kohe tunnen seda.
Naeran tema heatahtlike katsete üle mind puhtaks teha, lähen tualettruumi ja püüan võimalikult suurt osa pluusist kätekuivatuspuhuri alla panna. See ei tee pluusi täiesti kuivaks, aga vähemalt pole enam näha mu rinnahoidja pitsilist serva – mis on pesemisest veidi hallikaks tõmbunud. Asi seegi.
Pean enda üle naerma. Keda ma petta püüan? Ma ei saa hakkama. Oskan paremini koos Adamiga „Päästerobotite“ või „Hirmsa Henry“ süžeede üle arutleda kui moodsa, peene naise muljet jätta. Mu jalad juba valutavad viiesentimeetriste kontsadega kingades. Arvasin alati,
