„Soki käsitsi kudumine loob ühenduse ajalooga; meile pakutakse pilguheitu kudujate ellu, kes valmistasid sokke, kasutades samasuguseid oskusi ja tehnikaid, mida me tänapäevalgi jätkuvalt kasutame.”
Nancy Bush, raamatute „Folk Socks” (1994), „Folk Knitting in Estonia” (1999) ja „Knitting on the Road, Socks for the Travelling Knitter” (2001) autor, kõik ilmunud kirjastuselt Interweave Press.
LYDIA HOFFMAN
Kudumine päästis minu elu. See saatis mind läbi kahe pika perioodi, mil põdesin vähki. Tegemist oli eriti kohutavat sorti vähiga, mis moodustas mu ajju kasvajaid ja piinas mind kirjeldamatute peavaludega. Kogesin valu, mida ei oleks osanud varem ettegi kujutada. Vähk hävitas mu teismeliseaastad ning kahekümnendad, aga ma olin kindlalt otsustanud ellu jääda.
Olin äsja saanud kuusteist, kui mulle esimest korda diagnoos pandi, ning ma õppisin kuduma kemoteraapiat läbi tehes. Ühel rinnavähiga naisel, kelle ravitool oli minu oma kõrval, oli kombeks kududa, ja ta õpetas seda mullegi. Keemiaravi oli kohutav – mitte just sama hull kui peavalud, aga ligilähedane. Tänu kudumisele, suutsin ma taluda neid lõputuid nõrkusetunde ja tugevat iiveldust. Kahe varda ja lõngakeraga varustatud, oli mul tunne, et suudan seista silmitsi kõigega, millega vaja. Mu juuksed langesid salkudena välja, kuid ma suutsin lõnga ümber varda keerata ja ühe silmuse luua; suutsin järgida mustrit ja töö lõpule viia. Ma ei suutnud sees hoida rohkem kui paar suutäit korraga, aga suutsin kududa. Klammerdusin selle väikese saavutusetunde külge, pidasin seda kalliks.
Kudumine oli minu pääsemine – kudumine ja minu isa. Tema andis mulle emotsionaalset jõudu viimast haiguskorda läbi teha. Mina jäin ellu, kuid isa kahjuks mitte. Irooniline, kas pole? Mina jäin ellu, aga minu vähk tappis mu isa.
Surmatunnistus väidab, et ta suri ulatusliku südamerabanduse tagajärjel, aga mina arvan teisiti. Kui vähk tagasi tuli, muserdas see teda isegi rohkem kui mind. Ema ei ole kunagi minu haigusega tegelda suutnud, seega langes minu eest hoolitsemise põhiraskus isale. Isa oli see, kes mind läbi keemiaravi aitas, kes arstidega vaidles ja parima ravi eest võitles – isa oli see, kes andis mulle elutahet. Olles omaenda meeleheitlikust võitlusest elu nimel täielikult haaratud, ei mõistnud ma, kui kallist hinda isa minu paranemise eest maksis. Selleks ajaks, kui ma ametlikult paranemas olin, ütles isa süda lihtsalt üles.
Pärast isa surma ma teadsin, et pean langetama valiku, mida ülejäänud eluga ette võtta. Tahtsin selle valikuga, milline iganes see ka on, avaldada austust oma isale, ja see tähendas, et olin valmis riskima. Mina, Lydia Anne Hoffman, otsustasin maailmale oma märgi jätta. Tagantjärele mõeldes kõlab see üpris melodramaatiliselt, aga täpselt nii ma aasta tagasi tundsin. Te ehk küsite nüüd, mida ma tegin, mis oli nii elumuutev ja põhjalik?
Ma avasin Seattle’is Blossom Streetil lõngapoe. Mitte kellegi teise jaoks ei ole selles ilmselt midagi rabavat, aga minu jaoks oli see pimesi uskumine, samaväärne Noa laevaehitamisele, kui mitte ühtegi vihmapilve silmapiiril ei ole. Mul oli vanavanemate pärandus ja ma riskeerisin oma äri alustades iga sendiga. Mina, kes ma ei olnud püsinud ühelgi töökohal kauem kui mõni nädal.
Mina, kes ei teadnud mitte midagi rahaasjadest, kasumiaruannetest ja äriplaanidest. Ma paigutasin iga oma sendi sellesse, millest mul teadmisi oli, ja selleks olid lõng ning kudujad.
Loomulikult põrkasin kokku mõne probleemiga. Blossom Streetil olid tol ajal toimumas suured renoveerimistööd – arhitekti abikaasa Jacqueline Donovan oli tegelikult üks minu esimese kudumisklassi naistest. Jacqueline, Carol ja Alix, minu esimesed õpilased, on tänase päevani minu parimad sõbrannad. Möödunud suvel, kui ma A Good Yarni avasin, oli tänav liiklusele suletud. Kõik, kes suutsid tollal tee mu poodi leida, pidid leppima pideva tolmu ja lärmiga. Ma ei lasknud segadusel ja ebamugavusel oma entusiasmi pärssida ning õnneks olid ka minu kliendid sama meelt. Olin veendunud, et suudan seda tööd teha. Ma ei saanud oodatud tuge oma perekonnalt. Ema, olgu ta õnnistatud, üritas olla julgustav, aga oli isa kaotamise järel šokis. On endiselt. Enamiku ajast uitab ta lootusetult leina- ja kaotuseudus ringi. Kui oma kavatsust mainisin, ei laitnud ta seda maha, aga ka ei ergutanud mind. Minu mäletamist mööda ütles ta: „Muidugi, kullake, lase käia, kui arvad, et peaksid seda tegema.” Ema poolt oli see kõige suurem innustus, mida ma loota sain.
Seevastu minu vanem õde Margaret uputas mind vähimagi süümepiinata sünge lõpuga lugudesse. Päeval, mil ma poe avasin, marssis ta sisse kohutavate ennustuste tulvaga. Majandus on madalseisus, ütles ta; inimesed hoiavad oma raha. Mul pidavat vedama, kui kuus nädalat pinnal püsin. Kümme minutit tema kurjakuulutavate ettekuulutuste kuulamist, ja ma olin valmis rendilepingu tükkideks rebima ja ukse sulgema – kuni endale meenutasin, et see on minu esimene ametlik tööpäev ja mul tuleb müüa vähemalt üks tokk lõnga.
Nagu ehk juba taipasite, on Margaretil ja minul keeruline suhe. Ärge mõistke mind valesti – ma armastan oma õde. Kuni minu haigestumiseni olime nagu kõik teised õed oma tavaliste tõusude ja mõõnadega suhetes. Kui mul esimest korda ajuvähk diagnoositi, oli ta imeline. Mäletan, et ta tõi mulle pehme kaisukaru, mida haiglasse kaasa võtta. See on mul endiselt kusagil alles, kui just Whiskers seda enda kätte ei ole saanud. Whiskers on minu kass ja tal on kalduvus kõik asjad, mis on pealt ebemelised, tükkideks rebida.
Kui mul vähk teist korda avaldus, muutus Margareti suhtumine märgatavalt. Ta käitus nii, nagu ma oleksin tahtnud haige olla, nagu ma oleksin olnud nii suures tähelepanunäljas, et tõin selle õuduse ise endale peale. Kui tegin oma esimesi rabelevaid samme iseseisvuse suunas, lootsin, et ta toetab mu jõupingutusi. Selle asemel laitis ta mu ettevõtmised maha. Kuid aja jooksul see muutus ja lõpuks võitis minu raske töö tema poolehoiu.
Margaret ei ole, pehmelt öeldes, sooja, spontaanset tüüpi naine. Ma ei taibanud, kui väga ta minust hoolis, kuni vaid mõni kuu pärast A Good Yarni avamist hirmu tundsin, et vähk on kolmandat korda tagasi. Hirm ei suuda ligilähedaseltki kirjeldada mu tundeid, kui doktor Wilson need kohutavad, tuttavad testid tellis. Kogu minu maailm oleks ühtäkki justkui peatunud. Tõtt-öelda arvan, et ei oleks suutnud seda lahingut taas üle elada. Olin juba otsustanud, et kui vähk on tõesti naasnud, siis keeldun ravist. Ma ei tahtnud surra, aga kui kord juba oled surmaohuga elanud, kaotab see oma mõjuvõimu.
Minu fatalismi rikkus Margaret, kes ei suutnud minu sellise suhtumisega leppida. Surmast rääkimine viis ta rööpast välja, nagu enamikku inimesi, aga kui oled olnud surma ja suremise läheduses nii palju kui mina, siis näib see sama loomulik nagu tulede kustutamine. Ma ei oota pikisilmi surma, aga ma ka ei karda seda. Õnneks olid testivastused negatiivsed ja ma teen koos oma lõngapoega jõudsalt edusamme. Mainin seda nüüd, sest just nende nädalate jooksul ma avastasin, kui sügavalt minu õde mind armastab. Viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul olen teda vaid kahel korral nutmas näinud – kui isa suri ja kui doktor Wilson mulle puhta tervisetõendi andis.
Kui täisajaga tööle naasin, keelitas ja kamandas Margaret mind Brad Goetziga uuesti ühendust võtma. Brad, kes sõidab UPS-kaubikuga, mis A Good Yarnile kaupa toob, on mees, kellega möödunud aastal kohtuma hakkasin. Ta on lahutatud ja omab oma kaheksa-aastase poja Cody hooldusõigust. Oleks liiga tagasihoidlik öelda, et Brad on nägus mees; tõtt-öelda on ta jalustrabav. Kui ta esimesel päeval poodi tuli ja lõngakastid sisse kärutas, suutsin ma vaevu ila mööda lõuga alla tilkumast hoida. Olin nii erutatud, et suutsin vaevu kauba kättesaamise kohta allkirja anda. Ta kutsus mind kolm korda välja, enne kui nõustusin lõpuks temaga dringile minema. Arvestades minu kogemusi naise-mehe suhetes, olin kindel, et olen Bradiga kohtamas käies täiesti väljaspool oma elementi. Ma ei oleks iial leidnud julgust öelda jah, kui ei oleks olnud Margareti, kes mind seda tegema utsitas.
Ma ütlen alati, et A Good Yarn on minu elujaatus, aga mu õe sõnade kohaselt
