veetsin, et mu seltskondlikud oskused olid pea olematud. Kuid Margaret ei võtnud ühtegi vabandust kuulda ja peagi käisin koos Bradiga dringil. Sellele järgnesid õhtusöögid, piknikud koos Codyga ning pallimängud. Olen hakanud Bradi poega sama palju armastama nagu oma kaht õetütart Juliat ja Haileyt.
Viimasel ajal kohtume Bradiga üsna sageli. Oma vähikartuse ajal tõrjusin teda eemale, mis oli viga, nagu Margaret sageli märkis. Kuid Brad andestas mulle ja me jätkasime oma suhet. Me oleme ettevaatlikud – hea küll, mina olen see, kes asju aeglaselt võtab, aga Bradil ei ole selle vastu midagi. Ta sai korra kõrvetada, kui tema eksnaine minema kõndis, väites, et tal on vaja „end leida”. Ka Codyga on vaja arvestada. Poisil on Bradiga lähedane suhe, ja kuigi Cody armastab ka mind, ei taha ma seda erilist sidet isa ja poja vahel häirida. Seni läheb kõik hästi ja me räägime üha rohkem ja rohkem ühisest tulevikust. Brad ja Cody on nüüd nii suur osa minu elust, et ma ei suuda elu ilma nendeta ettegi kujutada.
Ehkki see võttis tal aega, on Margaret lõpuks ometi minu lõngapoe poolt. Pärast rabedat algust hakkas mu õde sellesse uskuma. Tegelikult töötab ta nüüd koos minuga. Täpselt nii, meie kaks, külg külje kõrval, ja see on tõeline ime. Aeg-ajalt on meil tagasilangusi, kuid me teeme edusamme. Mul on nii hea meel, et ta on koos minuga selle sõna igas tähenduses.
Enne kui ma liigselt hoogu satun, tahan teile oma poest rääkida. Niipea, kui ma seda kohta märkasin, nägin selle potentsiaali. Hoolimata ehitustööde segadusest, ajutistest puudustest ja muutlikust naabruskonnast, mõistsin, et see on ideaalne. Olin valmis rendilepingule alla kirjutama enne, kui olin majja sissegi astunud. Mulle meeldisid suured vaateaknad, mis avanevad tänavale. Whiskers magab seal enamik päevi, lõngakerade ja -tokkide vahel kerra tõmbunud. Lillekastid meenutasid mulle otsekohe mu isa esimest jalgrattapoodi ja oli peaaegu tunne, nagu oleks isa mu julgustüki peale heakskiitvalt noogutanud. Värviline, kuid tolmune triibuline varikatus pani mu mõtteis tehingule lõpliku punkti. Ma teadsin, et sellest vanamoodsast väikesest poest võib saada rõõmutoov koht, nagu olin ette kujutanud. Ja selleks on see saanud.
Blossom Streeti renoveerimistööd on peaaegu lõpetatud. Pangahoonest on saanud ülikallis korterelamu ja selle kõrval olnud videopood on nüüd prantsuse stiilis kohvik, nimeks nutikalt „The French Café”. Alix Townsend, kes oli minu kõige esimeses algajate kudumisklassis, töötas vanas videopoes, ja on kuidagi sobiv, et tema esimene päris-töökoht kondiitrina on täpselt samas kohas. Kahjuks on selsamal tänaval tegutsenud Annies Café suletud ja rentnikuta, kuid see paik ei jää kauaks tühjaks. Mu naabruskond edeneb jõudsalt.
Kell mu ukse kohal helises, kui Margaret sisse astus. Oli juunikuu esimese teisipäeva hommik ja kaunis päev. Suvi oli kohe-kohe looderannikule saabumas.
„Tere hommikust,” tervitasin ma teda, pöördudes tema poole väikese kohvimasina juurest, mida ma hoian tagaruumis, mis on ametlikult minu kontor.
Ta ei vastanud mulle kohe, ja kui seda tegi, kõlas see rohkem torina kui tervitusena. Tundes oma õde ja tema tujusid, otsustasin talle aega anda. Kui tal oli olnud tüli tütarde või abikaasaga, räägib ta mulle sellest lõpuks ise.
„Mul on kohv valmimas,” ütlesin ma, kui Margaret tagaruumi astus ja käekoti luku taha pani.
Ta võttis sõnagi lausumata kandikult äsjapestud tassi ja sirutas käe kannu järele. Tilkumine jätkus, kuumal plaadil särises, aga Margaret ei paistnud seda märkavatki.
Lõpuks ei suutnud ma seda rohkem taluda ning muutsin oma otsust anda talle võimalus oma halvast tujust üle saada. „Mis sul viga on?” nõudsin ma. Pean tunnistama, et olin kärsitu. Viimasel ajal on ta pisut liiga sageli oma pahura tuju töö juurde kaasa toonud.
Mulle otsa vaadates suutis Margaret ebakindla naeratuse näole manada. „Ei midagi... vabandust. Lihtsalt on niisugune tunne, nagu oleks esmaspäev.”
Kuna pood on esmaspäeviti kinni, on teisipäev meil nädala esimene tööpäev. Kortsutasin talle otsa vaadates kulmu, üritades välja nuputada, mis võiks olla tegelik põhjus. Aga Margareti näol püsis täiesti tühi ilme, mis ei öelnud mulle midagi.
Minu õde on laiade õlgade ja paksude tumedate juustega rabavalt kaunis naine. Ta on pikk ja sale, kuid tugev. Ta näeb endiselt välja nagu sportlane, kes ta kunagi oli. Kuid ma soovin, et ta oma juustega midagi uut ette võtaks. Ta kannab sama soengut nagu keskkoolis, juuksed keskelt lahku kammitud ja pulksirged, ulatudes õlgadeni, kus need kuulekalt allapoole kaarduvad, nagu oleks ta neid koolutajaga selleks sundinud. See oli kindlasti osa tema harjumustest teismeeas: juuksekoolutaja, juukselakk, sageli kasutatud juuksehari. See soeng on klassikaline ja minu arvates sobib talle, aga annaksin mida iganes, et teda midagi uut proovimas näha.
„Ma kavatsen uue kursuse kuulutuse välja panna,” ütlesin ma teemat järsult muutes, lootes teda mornist meeleolust välja tirida.
„Milles?”
Ahhaa, huvi. See oli hea märk. Minu korraldatud kursused olid enamasti kõik hästi läinud. Olin õpetanud algajate kursust, edasijõudnute ja Fair Isle’i oma, aga oli üks, mille väljapakkumisele olin mõnda aega mõelnud.
„On see nii keeruline küsimus?”
Õe sarkasm raputas mind mu lühikesest mõtisklusest välja. „Sokid,” vastasin ma. „Ma kavatsen pakkuda sokikudumise kursust.”
Kuna turul olid uued leidlikud sokilõngad, oldi sokkidest hetkel suures vaimustuses. Mul oli müügil mitmete Euroopa kaubamärkidega lõngu ja mulle meeldis väga nende lai valik. Minu klientidele samuti. Mõned uued lõngad olid disainitud nii, et kudumise käigus moodustusid keerukad mustrid, ilma et kuduja selleks eraldi vaeva nägema peaks. Minu meelest oli hämmastav vaadata valmis sokipaari ja teada, et mustri olid loonud lõnga värvid ise, mitte kuduja.
„Hästi.” Margaret kehitas õlgu. „Ma oletan, et sa kavatsed soovitada neil kududa sokke ringvarrastel, mitte tavalistel sukavarrastel,” ütles ta ükskõikselt.
„Muidugi.” Ma ise eelistasin kasutada kaht ringvarrast.
Margaret pigem heegeldab, ja ehkki ta oskab kududa, ei tee ta seda sageli. „Sokkide vastu näib viimasel ajal palju huvi olevat, kas pole?” Tema toon oli endiselt hooletu, peaaegu ükskõikne.
Silmitsesin õde hoolikalt. Tal oli alati kolm-neli põhjust, miks ükski minu idee tema arvates ei toimiks. Sellest oli lausa meievaheline mäng saanud. Mina teen mingi ettepaneku ja tema ütleb otsekohe, miks see hukule on määratud. Tundsin puudust võimalusest oma seisukohta kaitsta.
„Sa siis arvad, et sokikursus meeldiks meie klientidele?” ei suutnud ma küsimata jätta. Helde taevas, Margaretiga pidi ikka midagi väga valesti olema.
Mulle isiklikult meeldis sokke kududa hoopis teistel põhjustel kui nüüdse populaarsuse pärast. Minu jaoks oli kõige kütkestavam tõsiasi, et paar sokke oli väike projekt. Pärast väikese teki või Fair Isle’i mustrites kampsuni lõpetamist tahtsin tavaliselt tööd, mille kohta teadsin, et see valmib kiiresti. Pärast lõputuid tunde kudumist oli minu meelest nauditav vaadata, kuidas sokk peaaegu otsekohe vormi hakkas võtma. Sokid ei vajanud suurt pühendumist ei aja ega lõnga osas ning olid suurepärane kingitus. Jah, sokid olid päris kindlasti minu järgmine kursusevalik. Kuna teisipäev näis olevat kõige unisem tööpäev, tundus arukas seda just teisipäeviti korraldama hakata.
Margaret noogutas. „Ma arvan, et sokikudumiskursus köidab kudujaid kindlasti,” pomises ta.
Silmitsesin oma õde ja hetkeks tundus mulle, et tema silmis läigivad pisarad. Vaatasin hoolikamalt. Nagu ma
