style="font-size:15px;"> See kõik oli alguse saanud kuusteist kuud varem, sõbrapäeva hommikul. Lapsed olid üleval ja kolistasid oma magamistubades, valmistudes kooliminekuks. Pisut varem, kui ta Andrew’d ja Anniet vannitoa kasutamise üle tülitsemas kuulis, oli ta hommikumantli selga tõmmanud ja alla kööki minema hakanud, et hommikusööki valmistada. Ukse juurde jõudnud, märkas ta oma abikaasat voodis istumas, põlved üles tõstetud, nägu käte vahel. Bethanne’i esimene mõte oli, et Grant on külmetunud. Tavaliselt oli mees hommikul juba üleval ja tööleminekuks riides. Ta armastas oma maakleritööd ühe eduka kinnisvarafirma juures. Ta teenis piisavalt, nii et Bethanne sai lastega kodus olla; sellest saadik, kui sündis Andrew ja kolmteist kuud hiljem Annie, oli Bethanne tundnud, et lapsed peaksid olema tema karjäär. Grant oli tema otsust toetanud. Talle meeldis, et naine kodus oli, kättesaadav tema ja laste jaoks, ning hindas kõrgelt elegantseid ärilõunaid, mida naine sageli talle ja tema kolleegidele valmistas.
„Grant?” küsis Bethanne, täielikus teadmatuses sellest, mis järgnemas oli.
Mees vaatas üles ja Bethanne luges tema silmadest sellist valu, et ta istus voodile ja pani käe abikaasa õlale. „Milles asi?” küsis ta õrnalt.
Näis, et Grant ei suuda rääkida. Ta avas alustamiseks suu, kuid sõnu ei järgnenud.
„Ema!” hüüdis Annie alt trepijalamilt. „Mul on sind vaja.”
Bethanne kõhkles abikaasa ja laste vajaduste vahel ja pigistas siis Granti käsivart. „Ma tulen kohe tagasi.” Tegelikult läks tal kümme minutit ja mõlemad lapsed olid selleks ajaks majast läinud, kui ta magamistuppa naasis.
Bethanne’i tuppa astudes oli Granti asend muutumatu, ilme sama troostitu.
„Räägi mulle,” sosistas ta tungivalt, mõtted peas ringi kihutamas, püüdes ära arvata, mis küll lahti võis olla. Grant oli nädal varem käinud arsti juures tervisekontrollis ja kõik oli tundunud korras olevat, kuid oli tehtud rutiinseid teste. Võib-olla oli doktor Lyman midagi avastanud ja Grant suutis alles nüüd sellest talle rääkida. Bethanne istus uuesti mehe kõrvale, madrats ta keharaskuse all kergelt vajumas.
„Täna on sõbrapäev,” ütles Grant nii käheda häälega, et ei kõlanud üldse tema moodi.
Bethanne suudles teda põsele ja tundis meest kangeks tõmbuvat. „Grant, palun... räägi mulle, mis viga on.”
Siis hakkas mees nutma, tugevad nuuksed kogu keha raputamas. Kahekümne abielus oldud aasta jooksul mäletas Bethanne ainult üksikuid kordi, mil tema abikaasa nii sügavat emotsiooni välja näitas. „Ma ei taha sulle haiget teha,” nuttis mees.
„Lihtsalt ütle mulle!”
Mees haaras tal õlgadest, sõrmed valusalt ihusse kaevumas. „Sa oled hea naine, Bethanne, aga...” Ta kõhkles. „Aga ma ei armasta sind enam.”
Alguses suutis Bethanne oletada, et tegemist on narritamisega, ja ta itsitas. „Mida sa sellega silmas pead, et mind enam ei armasta? Grant, me oleme kakskümmend aastat abielus olnud. Loomulikult sa armastad mind.”
Mees sulges silmad, justkui ei suudaks naisele otsa vaadata. „Ei, ei armasta. Mul on kahju, väga kahju, aga ma olen üritanud. Jumal teab, et ma olen üritanud. Ma ei suuda selle... selle näitemänguga enam jätkata.”
Bethanne oli šokist keeletu, jõllitades Granti. See oli mees, keda ta oli kõik need aastad armastanud, kellega ta oli ühes voodis maganud. Ning korraga, ühe silmapilgu jooksul, oli tollest saanud võõras.
„Mis juhtus?” küsis ta ebakindlalt.
„Palun,” anus mees, „ära sunni mind seda ütlema.”
„Ütlema mida?” Sel hetkel oli Bethanne rohkem hämmeldunud kui vihane. Selle asemel, et mehe sõnu isiklikult võtta, hakkas ta otsekohe probleemi lahendama. Mis iganes ka valesti on, seda saab parandada, nagu saab parandada katkist kraani või vigast pistikupesa. Tuleb lihtsalt kutsuda torumees või elektrik. Mis iganes ka viga on, vajab see lihtsalt asjakohast tähelepanu ja siis hakkab kõik jälle endisel moel toimima.
„On üks põhjus, miks ma sind enam ei armasta,” ütles tema abikaasa läbi kokkusurutud hammaste. Ta heitis teki kõrvale ja ronis voodist välja. Mehe ilmne ärritus rabas naist.
„Grant, mis sulle sisse on läinud?”
Mees pistis jalad püksisäärtesse, vedas püksid üles ja tõmbas luku kinni. „Oled sa tõesti nii juhm või pean ma selle välja ütlema?”
Sekunditega oli pisaraid valavast mehest saanud türann. „Ütlema välja mille?” küsis Bethanne, käsi pahaaimamatult üles tõstes, võtmaks vastu, mis mehel talle öelda oli. Ta oli rohkem rabatud abikaasa jämedast käitumisest kui sellest, mida too ütlemas oli.
Mees peatus, üks käsivars särgivarrukas, ja ütles naise poole vaatamata tundetult: „On keegi teine.”
Siis jõudis see Bethanne’ile kohale, ta sai lõpuks aru. „Sul on... armulugu?” Ta muutus tuimaks, suu oli hetkega kuiv, keel näis paisuvat kaks korda suuremaks, muutes rääkimise võimatuks. See ei saanud mingil juhul tõsi olla. Ta keeldus seda uskumast – Grant ei reedaks teda kunagi niimoodi. Ta teaks, kui mees teda petaks. Meestel on armulood filmides ja raamatutes. See oli selline asi, mis juhtub teiste naistega, teiste abieludega, mitte tema omaga. Ta klammerdus sel esimesel paaril minutil eitamise sürreaalse soovi külge, samal ajal kui mees jätkas tööleminekuks riietumist.
„Millal? Kuidas?” suutis ta kogeleda.
„Me kohtusime kontoris,” ütles Grant. „Ta on samuti maakler, liitus firmaga alles hiljuti.” Ta ohkas raskelt. „Ma üritasin suhet sinuga toimima saada, aga see ei aidanud. Ma ei tahtnud, et see juhtuks.” Tema hääles oli anuvat tooni, mis asendus kiiresti vihaga. „Pagan võtaks, Bethanne, ära muuda asju raskemaks, kui need juba on.” Justkui oleks seda juba mitu päeva plaaninud, avas ta kapiukse, võttis välja kohvri ja tõstis selle voodile.
„Sa... lähed ära?”
Mees vastas, avades oma kummutisahtleid ja riideid välja tõstes. Bethanne võpatas, kui vaatas meest korralikult kokku volditud kuhja alussärke kohvripõhja viskamas. Grant oli oma T-särkide suhtes eriliselt nõudlik, need pidid hoolikalt kokku volditud olema. Ta oli oma välimuse iga detaili suhtes ülihoolas ja see perfektsionism ei piirdunud üksnes juuste ja riietega.
„Kuhu... kuhu sa lähed?” Bethanne’i pea oli küsimustest tulvil ja näis, et kõige tähtsusetumad tulid pähe kõige enne.
„Ma kolin Tiffany juurde,” teatas mees.
„Tiffany?” kordas Bethanne. Miks pidi ta oma elu kõige kohutavamal hetkel selles midagi naljakat leidma, ei mõista ta kunagi. Korraga ta lihtsalt naeris. „Sa jätad mu maha naise pärast, kelle nimi on Tiffany?”
Grant jõllitas teda, justkui oleks naine tõeliselt nõdrameelne, ja võib-olla ta sel hetkel seda oligi. „Mine,” ütles Bethanne peaaegu nipsakalt, viibates käega. „Ma lausa tahan, et sa lähed.”
Justkui oma sõnade kinnituseks marssis ta alla keldrisse, võttis sealt teise, veelgi suurema kohvri ning vedas selle nende magamistuppa. Trepist alla ja uuesti üles ronides kammis ta läbi oma mälu, üritades meenutada, kas on kunagi seda Tiffanyt kohanud. Tema mäletamist mööda mitte. Granti kontor oli naisi täis, aga Bethanne ei
