võimalikest paikadest just toidupoes. Peagi sündis Aurora, kuid probleemid olid juba alanud. Tol ajal töötas Marvin Maverick Beaumont kindlustusfirmas, aga tal oli sõltuvuses kaartidest ja hasartmängudest ning see oli neid mõlemaid peaaegu hävitanud. Lõpuks tundis Elise, et tal ei ole muud valikut kui mees maha jätta. Mil iganes ta lahutada ähvardas, anus mees, et ta ümber mõtleks, et naine talle veel ühe võimaluse annaks, aga seesama muster kordus taas ja taas, kuni Elise lõpuks mõistis, et peab mehe oma elust välja saama. See tegi endiselt haiget. Ta ei olnud kunagi ühtegi meest enam sellise intensiivsusega armastanud nagu Mavericki. Oli üritanud, kuid mitte keegi ei olnud pannud teda tundma nii, nagu Maverick seda oli osanud.
Elise oli tõeliselt püüdnud uusi suhteid luua, et taas abielluda. Kõige lähemale jõudis ta sellele, kui Aurora sai viisteist, kuid Elise avastas, et Julesil, sümfooniaorkestri muusikul, kellega ta oli kohtamas käinud, olid San Franciscos naine ja kaks tütart. Sellest muserdatud, oli ta sellest ajast peale uusi suhteid vältinud. Lihtsal elul on omad head küljed.
Elise’i tütar tuli pahase näoga ümber koridorinurga. „John, ma ju ütlesin sulle, et sa vanaema rahule jätaksid,” tõreles Aurora. Ta võttis poisil käsivarrest kinni ja tõmbas teda Elise’i ukse juurest eemale. „Vabandust, ema. Ma ütlesin poistele, et nad sul täna hommikul magada laseksid,” lisas ta Elise’ile vabandavat pilku heites.
„Pole midagi, ma olin ärkvel.” Elamine koos oma kodusest emast tütre ja ta perega ei olnud ehk Elise’i pensionipõlvega seotud plaanide hulka kuulunud, aga hetkel sobis selline elukorraldus neile mõlemale. Tema mööbel oli laos ja omaette elu ootele pandud, aga tal oli katus pea kohal.
Kuni Elise ootas, et kohtuasi lahenduse saaks, maksis ta Aurorale ja Davidile üüri. Summa oli nende ettepanekul väike, kuid piiratud pere-eelarvele siiski teretulnud lisa. Elise aitas tütrel ka lastega tegelda. David, Elise’i väimees, oli arvutispetsialist, kes paigaldas ettevõtetele üle kogu Põhja-Ameerika tarkvarasüsteeme ja oli sageli nädal või paar korraga kodunt eemal. Elise ja Aurora, kes olid alati lähedased olnud, pakkusid teineteisele seltsi, ning Elise hindas tütre julgustust ja tuge.
„Kas sa saad meid täna pärastlõunal parki viia?” palus John.
„Võib-olla,” ütles Elise, kellele ei meeldinud kunagi poisile millestki ära öelda. „Mul on täna hommikul mõned asjatoimetused ja ma ei tea, kui kaua need aega võtavad.”
„Võin ma kaasa tulla?” John oli nii armas poiss, täis indu minna ja näha ja teha. Ta oli tervelt kuu võrra varem siia maailma saabunud ega olnud veel hoogu pidama saanud.
„Ei, kullake, sul on täna hommikul lasteaed.”
Poisi näole ilmus otsekohe pettunud ilme, kuid ta leppis äraütlemisega heasüdamlikult õlgu kehitades ning kadus kiiresti koridori, et vanema vennaga liituda.
„Mõtlesin, et lähen Blossom Streetile ja heidan sellele lõngapoele pilgu peale,” teavitas Elise oma tütart.
Ta sai aru, et Aurora oli tema elustunud kudumishuviga rahul. Pärast hiljutist käiku advokaadikontorisse oli ta jalutanud mööda renoveeritud tänavat ning märganud lõngapoodi, mida Aurorale mainis.
Elise oli Blossom Streetil toimunud muudatustest meeldivalt üllatunud. See piirkond oli hoolitsemata välimusega hoonetega aastaid silma riivanud. Renoveerimistööd ei olnud sellised, nagu ta oli eeldanud. Selle asemel, et vanemaid hooneid lammutada, oli arhitekt remontinud selle, mis oli juba olemas, ning uuendanud manduvat naabruskonda. Poed veetlesid varikatuste ja lillede ning kõnniteeäärsete vaateakendega. Oli tekitatud soojalt traditsiooniline mulje, armas väike omaette maailm. Oli raske uskuda, et vaid paari kvartali kaugusel sirutusid taeva poole kõrghooned. Sealsamas, kõrgendikult allpool tegutsesid tohutusuured finantsettevõtted, kindlustuskompleksid ja teised suured ärid, mis moodustasid Seattle’i kesklinna.
Elise oli märganud A Good Yarni aknal teadet kudumiskursustest. Ta ehk ei saa nautida pensionipõlve nii, nagu oli lootnud, aga ei kavatsenud saada ka erakuks, kes kardab sentigi kulutada. Pealegi võib kudumine ta mõtteid rahalistest raskustest eemal hoida.
Pärast tassikest teed oma toas pani Elise end päevaks riidesse. Ta oli säilitanud saleda figuuri ja valis virsikutooni pükskostüümi, mis oli ühtaegu stiilne ja mugav. Ehkki oli juuni algus ja ilm päikesepaisteline, püsis see siiski jahe, välja minnes oli vaja sobivat jakki. Ta kinnitas valge pluusi kaelusesse väikese roosa kamee. See oli kõige kenam ehe, mis tal oli. Maverick oli selle talle kinkinud juba enne abiellumist, talle meeldis see väga ning ta kandis seda sageli.
Mavericki auks peab ütlema, et ta oli nende tütrega kontakti hoidnud, ehkki mitte nii regulaarselt, nagu Elise’i arvates oleks pidanud. Tema omalt poolt ei tahtnud mehega mingit tegemist teha, aga ei võtnud Auroralt võimalust isa tundma õppida, ei olnud seda kunagi teinud. Ta oli nendevahelise suhte endast täielikult lahus hoidnud. Elise peatus kulmu kortsutades. Ta oli sel hommikul kaks korda Maverickile mõelnud. Ta ei olnud ju meest küll kunagi päriselt unustanud – kuidas ta saakski, kui lapselaps temaga füüsiliselt nii sarnane on –, aga ta lubas endal väga harva teda meenutada. Ta ei tahtnud mehest mõelda ega meenutada armastusepäevi ja -öid.
Harjaga läbi õlgadeni ulatuvate pruunide juuste tõmmanud, sidus ta need kuklal kokku. Need ei olnud veel halliks läinud ja olid tema uhkuseks. Ta käsi tardus, kui veel üks mälestus end tema südame ümber põimis. Maverickile oli meeldinud, kui ta oma juukseid lahtiselt kandis. Raamatukogus töötades oli Elise neid kõvas krunnis hoidnud, aga päeva lõpus oli mehe esimene ettevõtmine käsi juuksenõelte järele sirutada ja tema tihedad kiharad lõdvemale lasta. „Rapuntsel, Rapuntsel,” oli mees sosistanud, ja tema oli naeratanud... Elise surus huuled ärritunult kokku ja heitis mõtte peast.
Aurora kallas helbekaussidesse piima, kui Elise kööki astus.
„Sa näed kena välja, ema,” kommenteeris ta.
Komplimendid valmistasid Elise’ile piinlikkust ja ta laskis oma tütre sõnad pead raputades kõrvust mööda.
„Head koolipäeva teile,” ütles Elise poistele, kui eesukse lahti tegi.
Nad jälgisid tema lahkumist, näod pahurad, justkui oleks ta nad hüljanud ja õela saatuse küüsi jätnud. Tütrepojad olid tema rõõm, aga ta suutis vaevu mõista, kuidas Aurora nendega toime tuleb. Ta imetles tütre oskusi naise ja emana.
Elise kartis mõnikord, et oli ise mõlemas vallas ebaõnnestunud. Ta ei olnud kunagi loodud olema abikaasa, kaks aastat abieluinimesena olid seda tõestanud. Aurora oli ainus aare, mille ta oli sellest abieluvrakist päästa suutnud. Tema tütar, isaga ühtmoodi meeter kaheksakümmend pikk, oli võrreldamatu õnnistus. Nad olid rohkem kokku kasvanud, kui Elise endale tunnistada tahtis. Õnneks olid nad lähedasteks jäänud.
Maverick oli ustavalt iga kuu lapsetoetusraha maksnud ja kui tal tahtmine tuli, helistas ta Aurorale sealt, kus iganes ta parasjagu elas, ja see näis olevat iga kord riigi erinevas osas. Peagi pärast nende pulmi oli mees loobunud igasugusest tavalise töötegemise teesklemisest, ehkki oli kindlustusmüügi alal üpris edukas olnud, ja pühendas oma energia hasartmängudele. Juured pole professionaalse mänguri jaoks soodsad. Ja kui paigale jäämine mänguri elu segas, siis perekond segas seda veelgi rohkem. Samal ajal, kui Elise oli sünnitamas, oli tema armastav abikaasa ooteruumis pokkerimängu käima pannud ning oma ainsa lapse sündimisest täielikult ilma jäänud.
Astudes number 47 bussile, sõitis Elise mööda Pill Hilli Blossom Streeti poole, väljudes kolm peatust enne Seattle’i avalikku raamatukogu, mida oli hiljuti põhjalikult renoveeritud. Kooliraamatukogus töötamise ajal oli Elise kohtunud Washingtoni kõige mõjukamate raamatukoguhoidjatega.
