Puhtalt lehelt. Робин Карр

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Puhtalt lehelt - Робин Карр страница 5

Puhtalt lehelt - Робин Карр

Скачать книгу

kohvik, Goodwilli pood ja kasutatud militaartarvete kauplus. Ta läks välja ainult pärast pimeduse saabumist, säravblondid juuksed kaetud. Ta ostis endale dressid ja tennised, puuvillase aluspesu, juuksevärvi ja nokkmütsi. Hiljem hankis ta kasutatud militaartarvete kauplusest meesterõivad ja varjas oma ilusa keha raskete voltide taha.

      Ja iga päev võttis ta ajalehe kätte ning oli otsekui televiisori külge liimitud.

      Barbara Noble’ist ei olnud ühtegi uudist. Neli päeva oli möödunud, aga sellest ei olnud midagi kuulda. Ta helistas MGMi ja palus end ühendada härra Nick Noble’i sviidiga, kuid talle öeldi, et mees oli end hotellist välja kirjutanud. Jennifer hakkas mõtlema, et äkki oli ta üle reageerinud. Võib-olla ei olnud mees mõelnud, et laibast tuleb lahti saada, vaid lihtsalt seda, et abikaasa tuleb linnast ära saata. Kas ta peaks lihtsalt Floridasse tagasi sõitma, ütlema, et Nicki äkilisus oli teda hirmutanud, paluma vabandust selle eest, et ta nii ebausaldusväärne on, tööle naasma ja oma eluga edasi minema? Aga kõigepealt helistas ta Noble’ite Palm Beachi majja ja küsis Barbarat.

      „Mul on kahju, proua Noble’it ei ole kodus.”

      „Kas oskate öelda, millal oleks hea teda kätte saada?”

      „Proua Noble on välismaal ja ma ei ole kindel, millal ta kavatseb naasta.”

      Välismaal? Järgmisel päeval oli ajalehes väike nupuke, aga mitte Barbarast. Hoopis Jenniferist. Pealkirjaks oli „Kadunud”. Selle all oli tema foto. See oli tehtud siis, kui ta Nickiga purjetamas käis. Tema pikad blondid juuksed lendlesid tuules ning tema seksikas naeratus oli enesekindel; kord ka ei olnud ajalehefoto säbruline. Jutt oli järgmine:

      „Kolmekümneaastane Fort Lauderdale’ist pärit Jennifer Chaise on viis päeva kadunud olnud. Ta sõitis Las Vegasesse koos sõpradega, kelle sõnul kadus ootamatult oma asju kaasa võtmata. Tema reisikaaslaste väitel on kadunud suur hulk raha ja ehteid ning arvatakse, et preili Chaise on kas röövi tunnistajaks, ohver või kahtlusalune ja politsei soovib teda usutleda.”

      Jennifer lasi ajalehel vapustatult sülle langeda. Oh jumal küll, mõtles ta. Ja seejärel, irooniliselt naeratades: hea lüke, Nick. Süüdista mind kuriteos ja kui politsei mu leiab, loobu kõikidest süüdistustest. Aga mina olen sul siis peos.

      Üks lause oli veel. „Kõigile, kellelt saadud informatsioon viib preili Chaise’i leidmiseni, on välja pandud helde vaevatasu. Kui teil on mingisugust teavet, helistage palun …”

      Jennifer viskas end voodile pikali ja mõtles: just nüüd, kui arvasin, et olen kõiges selgusele jõudnud. Just nüüd, kui arvasin, et tean, mida teen, mida tahan ja kuidas selleni jõuda. Just nüüd, kui ma varakult pensionile jäämist kavandasin.

      Ta keeras end kõhuli. Oijah, milline möödapanek.

      Teine peatükk

      Olles oma fotot ajalehes näinud, otsustas Jennifer, et parem on Las Vegase äärelinnast veidi kaugemale minna, ja istus bussi. Ta ei olnud kindel, kuhu see teel oli, nii et ta sõitis lihtsalt pool tundi läbi kõrbe ja läks maha esimeses väikeses linnas, mis ette tuli. Ta jalutas umbes kakskümmend minutit ning, olles mitmest korralikust kohast möödunud, leidis motelli, mis oli selgelt paremaid päevi näinud. See oli kahtlase moega koht romula ja raudtee vahel, seal oli vaid kaksteist tuba. Nick Noble ei leia seda iialgi üles. Ja isegi kui leiab, ei oskaks ta oodata, et Jennifer seal on.

      Ta vaatas kaheksandas numbritoas telefoniraamatut ja nägi, et viibib Boulder Citys. Sobib, mõtles ta. Jennifer ei olnud sellest kohast kunagi isegi kuulnud. Kindlasti ei tõmba ta siin endale eriti tähelepanu. Ta oleks võinud peatuda mõnes kasiinos – buss oli mitmest möödunud, aga need olid suured ja parklad olid täis. Seal oli liiga palju inimesi, mis suurendas tõenäosust, et temas tuntakse ära ajalehes otsitud kadunud neiu.

      Ta vaatas telefoniraamatus olevat linnakaarti. Boulder City, väike linn, mis asus Las Vegasest vaid neljakümne kilomeetri kaugusel Meadi järve ääres Hooveri tammi juurde viiva tee peal. See oli viimane koht, kust Nick oskaks stiilset, kalliskividega kaetud Jennifer Chaise’i leida.

      Jennifer seisis mõnda aega peegli ees, tundmata ära naist, kes talle vastu vaatas. Kasutatud militaartarvete kauplusest pärit riided – hoopis teistsugused kui need, mis ta oli maha jätnud. Tema meigist puhtaks pestud nägu oli väga ilmetu ja kahvatu. Tema kallis kunstpäevitus oli kiirelt kadumas. Šokk jooksus olemisest aitas tõenäoliselt tema kuhtunud välimusele kaasa. Ta lasi värvilised kontaktläätsed klosetipotist alla ning tema seksikalt lavendlikarva silmad muutusid tavalisteks pruunideks. Õnneks nägi ta täiuslikult. Ta lõikas oma pikad akrüülküüned lühikeseks ja tundis end hetkeks sandistatuna.

      Jennifer oli püüdnud oma vöökohani ulatuvaid blonde juukseid pruuniks värvida, aga tulemuseks oli olnud üsna jube hall – selge märk selle kohta, et ta oli püüdnud juukseid poevärviga värvida. Ta kavatses, käärid käes, olukorda paremaks muuta, kuid tema silmi kogunesid pisarad. Kui palju aastaid ta oli seda seksikat juuksepahmakat hellitanud? Nick jumaldas ta juukseid, talle meeldis neid pihku võtta ja oma nägu nende sisse matta. Noh, seda ei juhtu enam iialgi. „Ja kui juhtub,” lausus Jennifer valjusti, „siis tõenäoliselt veel viimast korda, enne kui ta mul pea lömastab.” Aga käsi, milles käärid olid, värises. „Ah, võta end kokku,” ütles ta oma peegelpildile. „Me hoiame nii terve varanduse kokku. Ja see on ajutine – kuni mõtleme välja, mida teha ja kuhu minna.” Ta vaatas endale ainiti silma ning taibates, et räägib peegelpildiga, sõnas: „Oh issand, see on pärilik. Me oleme emalt hulluse pärinud.”

      Ja siis nüsis ta juuksed peanaha lähedalt maha. Ta jätkas seda drastilist lõikamist, pisarad mööda põski alla voolamas, kuni alles olid jäänud vaid lühikesed turris ja väga kummalist värvi juuksed. Tundus, nagu oleks keegi tema juukseid kehvasti värvinud ja siis kehvasti lõiganud. Kas ta sai veel teistsugusem olla? Ja mida ta sai teha selleks, et muutuda nähtamatuks ja täiesti äratundmatuks?

      Jennifer mõtles hetkeks järele ja ajas siis pea kiilaks. Pärast põgusat kaalumist kadusid ka kulmud, mille värvimisele ja vahatamise abil kauniteks kaarteks kujundamisele ta oli terve varanduse kulutanud. Kui ta õigesti mäletas, olid tema kulmud päriselt musta värvi, puhmas, vormitud ja said ninajuurel kokku.

      Seejärel, vaatamata kindlale otsusele olukorrast üle olla, nuttis ta muhkliku madratsi ja õhukese linaga voodil. Mis tal küll mõttes oli, kui sidus end Nicki-suguse mehega? Ükskõik millise rikka vanema mehega, keda ta oli ligi tõmmanud? See vaid isoleeris teda ülejäänud maailmast. Kas ta oli tõesti arvanud, et on nii tark ja südamevalu suhtes immuunne? See tõestas, et südame murdumiseks ei pidanud armunud olema. Jennifer oli näruses motellis Las Vegase lähedal tillukeses kõrbelinnas ja tal ei olnud mitte midagi. Mitte kedagi. Hullemgi veel, nüüd oli ta päriselt ohus. Vaat see plaan oli küll viltu kiskunud.

      Käes oli märts ning järgmisel hommikul ärgates tervitasid Jenniferi jahe õhk, tinahall taevas ja vihma heli. Radiaator ei töötanud ning kõik tundus troostitu.

      Hommikutaevas oli tumedaid pilvi just halliks võõpama hakanud, kui Jennifer ei suutnud külma ja rõsket numbrituba rohkem välja kannatada. Ta pani selga khakirohelise tuulejope, mähkis salli ümber kaela ja kattis kiila pea nokkmütsiga. Kogu tema maine vara oli purjeriidest seljakotti topitud. Motelli kontoripool oli veel kinni, seal ei olnud mitte kedagi, kes tema toas radiaatori tööle pannuks. Nii ta asuski teele, et näha, kas linnas oli peale romula ja raudtee veel midagi.

      Pärast paari kvartalit tee hargnes – maantee keeras vasakule ja tema läks paremale. Veel veidi edasi minnes ilmus nähtavale väike linn, tänav, mis oli ääristatud veel avamata kohvikute ja poodidega.

Скачать книгу