kell näitas poolt seitset. Seal oli väike nurgapood, mis ei olnud suurem esmatarbekaupade ärist, kuid mille aknal oli suur valik värskeid puu- ja köögivilju ning silt, mis teatas, et hakkliha pakutakse soodushinnaga.
Pisut eemal seisis suur valge hotell, millel oli reklaam, et veidi eespool asub koht nimega Underground Dancing ja Hooveri tammi muuseum. Teisel pool parklat oli väike roosaks võõbatud telliskivihoone – tantsustuudio.
Jennifer pööras vasakule, peatänavalt ära, ja mõni kvartal hiljem leidis pargi, raamatukogu, teatri ja vana rajooni täis pisikesi värvilisi maju kõrgete iidsete puude varjus. Need meenutasid mängumaju, tänav tänava järel. Maailma selles osas ei kehtinud nähtavasti reeglid, et hooned peavad olemas sarnased, sest hoolitsetud majade ja pügatud murude vahel olid traataiaga ümbritsetud räsitud moega kodud, mille ümber oli muld ja umbrohi. Aga majad olid peaaegu kõik ühe kujuga. Välja arvatud üks tänava lõpus, mis oli kandiline ja kahekorruseline, mille ees oli kõrgele kännule rahumärk maalitud ja kus aknaid katsid lillelised kardinad. See oli otsekui kuuekümnendatest välja karanud.
Nurga taga nägi Jennifer postkontorit ja mõtles, et tegemist on ehk linna keskusega. Boulder City ei meenutanud kuidagi kõrbe – lehestik oli lopsakas ja enamik puudest oli talveks lehed külge jätnud, samas kui teiste raagus okstel võis uusi pungi aimata. Põõsad olid tihedad, rohi roheline.
Jennifer möödus lõngapoest, kasutatud raamatute kauplusest ja tervisetoidu ärist. Eespool paistis silma silt, millel seisis „Küünesalong”. Paar noort naist jooksis pargis ja kaugemal jalutas vanem meesterahvas oma koeraga. Jennifer pööras kõrvaltänavasse ning otse keemilise puhastuse ja koertesalongi vahel oli einela, kus tuled põlesid ja uksel seisis silt „Avatud”. Ukse kohal oli luitunud punase värviga kirjas söögikoha nimi – Tin Can.
Siin ei olnud keegi ammu remonti teinud, kuid ruum oli siiski puhas ja hoolitsetud. Kuna peatänaval oli Starbucks, arvas Jennifer, et selles einelas ei kee enam elu nii nagu varem – seal oli vaid üks klient. Leti juures olid baaripukid, seinte ääres asuvad pingid olid kaetud kunstnahaga ja lauad olid laminaadist, nii et Tin Can nägi välja nagu viiekümnendate aastate kiirsöögikoht. Aga see oli kena ja soe paik. See meenutas Jenniferile einelat, kus ta väiksena koos vanaisaga käis.
Kelluke helises, kui ta sisse astus. „Hommikust!” hõikas mees leti tagant.
Jennifer valis täiesti tühja leti ääres keskmise puki. Einela tagumises otsas laua taga istuval mehel oli ajaleht ette laotatud.
„Hommikust,” vastas Jennifer. „Kohvi.”
Mõni sekund hiljem oli mees talle tassi ette pannud. „Väljas on külm ja märg, mis?”
„Kohutavalt,” lausus Jennifer jopet enda ümber koomale tõmmates.
„Praeguseks peaks juba palju soojem olema. Puudel on pungad ja muru on rohelisemaks läinud. Kevad on kohe kohal. Lasen sul veidi üles soojeneda, siis räägime hommikusöögist,” sõnas mees. Jennifer vaatas talle otsa. Mees kissitas silmi, kui mütsinoka alt välja paistvat nägu nägi. Hetkeks oli Jennifer segaduses, kuid siis meenus talle, et tal ei ole kulme. Ta naeris ujedalt, võttis mütsi peast ning paljastas oma kiila pea ja kulmudeta näo. Mees põrkas üllatusest tagasi. „Tohoh. See on küll midagi uut, mis?”
„Šokeeriv,” ütles naine omalt poolt ja pani mütsi uuesti pähe.
„Pakun, et nii on külm.”
„Seda küll.”
Too oli umbes kuuekümneaastane suurt kasvu mees. Ülekaaluline, paksude sagris kollakasvalgete õlgi meenutavate juuste, kandilise näo ja õhetavate põskedega – nagu kuuekümneaastane suurte kõrvadega poisike. Jennifer nägi nägu, mida ta võis kirjeldada vaid kui ligipääsetavat. Avalat. Mehel olid sõbralikud sinised silmad vanadusega kaasnevate kortsude vahel, lõualott ja nakkav naeratus, paremal pool oli üks tagumistest hammastest puudu. „Mul on kakku ja kastet,” ütles ta uhkelt.
„Ma ei ole eriti näljane,” sõnas Jennifer. „Mul on ainult külm.”
„Kas olid kaua õues?”
Oi. Mees kahtlustas, et ta on kodutu. Kasutatud sõjaväeriided, seljakott, nokkmüts. „Ei. Noh, võib-olla veidi küll. Mul on tuba umbes kuue kvartali kaugusel selles teeääres ööbimiskohas ja ma ärkasin külma peale üles. Kütet ei olnud. Ja motelli kontor ei olnud veel lahti.”
„Seal prügimäe ja romula vahel?”
„Just.”
„Charlie ei ole oma külaliste vastu helde,” ütles laua taga istuv mees tugeva hispaania aktsendiga. „Sa ütle, et ta peaks sulle öö tasuta andma.”
„Peaks jah,” lausus mees leti tagant. „Aga ta ei tee seda. Charliest kitsim ei ole võimalik olla.”
Laua taga istuv mees pani ajalehe kokku, tõusis püsti ja sirutas end. Seejärel võttis ta konksu otsast põlle ja pani selle ette. Aa, kokk, mõistis Jennifer. „Ee… kas sul on ajaleht loetud?” küsis ta.
„Võta aga, mija1.” Mees läks leti taha grilli juurde ning hakkas seda kuumutama ja puhtaks kaapima. Einelat täitsid valmiva hommikusöögi helid, millele varsti järgnesid lõhnad. Jennifer seadis end sama laua taha sisse, et saaks ajalehe enda ees laiali laotada.
Möödus veidi aega, siis tõi omanik talle kohvikannu. „Oled sa nüüd hommikusöögist huvitatud?” küsis ta.
„Päriselt, mul ei ole kõht eriti tühi.”
„Kui tohib – sa tundud pisut kõhn olevat.”
„Mul on selles mõttes lihtsalt vedanud.”
„Kui küsimus on rahas…”
Jennifer oli jahmunud. „Ma suudan maksta,” lausus ta ehk veidi liiga uhkelt. Tõesõna, kui mehel oleks aimu, kui palju raha seljakotti topitud Kate Spade’i ridikülis oli, oleks ta rabatud. Rääkimata ehetest. Ta hakkas tasapisi aru saama. Ära ülemäära vastu punni, ütles ta endale. Sellest polnud midagi, kui inimesed arvavad, et tal on pisut viltu vedanud. Ja ta ju tundis seda rolli – oli sellega isiklikult tuttav. „Võib-olla mõne aja pärast ma võtan midagi. Tahan end lihtsalt üles soojendada. Ja ajalehele pilgu peale visata.”
„Hea küll. Ütle vaid, kui oled valmis. Adolfo hakkas hommikusööki tegema.”
Jennifer jõi ajalehte lapates veel kaks tassi kohvi ära, kuid ei leidnud midagi Noble’ite ega iseenda kohta. Kui kaua saab Nick teeselda, et tema abikaasa on välismaal? Keegi hakkab ju ometi Barbarast puudust tundma! Näiteks tema massöör.
Aga kes sinust puudust hakkab tundma, Jennifer? küsis ta endalt. Kas ülemus tõstab lärmi? Ah, ülemus ju tutvustaski teda Nickile, kellele ta ilmselt helistabki. „Nick,” ütleb ta. „Jennifer ei tulnud tööle tagasi. On sul aimu…” „Oi, Artie, minu süü,” vastab Nick. „Oleksin pidanud sulle helistama. Ta lasi Las Vegasest jalga suurema osa sularahaga, mis mul rahakotis oli. Ilmselt kohtus kellegagi, kellel on suurem jaht. Tead küll neid bimbosid.”
Ja naised kontorist, kellele ta ei meeldi, on lihtsalt rõõmsad, et teda pole. Ta oli ära põlanud naiste sõpruse, vältimaks paratamatut kadedust. Ja et olla vaba sõprusega kaasnevatest kohustustest, et olla kättesaadav, kui antud hetke kallim mingile mõttele tuli. Nagu ka teistele enne teda, ei meeldinud Nickile
