Ajalehele langev vari pani ta võpatama ja seal oli mees taas, kohvikann käes. „Ah, ma peaksin vist vabandust paluma. Ma ei tahtnud su – tead küll – juuste üle nalja visata. Kas need on nii keemiaravi pärast? Midagi sinnapoole?”
Hetkeks tundis Jennifer ahvatlust teeselda, et tal on vähk, kuid niimoodi ei julgenud ta saatust õrritada. Oma kiila pea ja nutmisest punaste silmadega nägi ta vana mehe silmis ilmselt kohutav välja. Mida talle öelda? Aga samas, kas ta pidi üldse midagi pihtima? See oli ju einela, jumal hoidku. Mitte psühholoogi kabinet ega politsei ülekuulamisruum.
Pilk mehe silmis oli nii armas. „Sa muretsed kogu aeg inimeste pärast, eks ole?”
„Ei, ma…” Mees vaikis ja paistis end koguvat. „Ma muretsen inimeste pärast,” tunnistas ta.
„Minu pärast ära muretse. Ma ei ole haige ja ma ei ole kodutu.” Olen lihtsalt üks ajudeta bimbo, kes põgeneb mõrtsuka eest, tahtis ta lisada.
„Tore,” lausus mees. Ta kallas talle sooja kohvi jälle juurde, enne kui minekule asus.
Vihmasabin õues muutus äkitselt lakkamatuks trummeldamiseks vastu akent. Jennifer läks einelast välja vaatama ning nägi ehmatusega, kuidas üks vanem käimisraamiga naine ja koer vaevaliselt mööda kõnniteed edasi astusid. Tuul ja vihm piitsutasid naist nii tugevasti, et ta kaotas peaaegu jalgealuse. Jennifer sööstis teda aitama. Ta ei olnud koerale mõelnud ja võib-olla see oligi hea, sest ta oleks ehk kõhklema löönud. Koer urises, aga mitte veenvalt. Jennifer haaras naisel küünarnukist, et teda toetada, ja käskis koeral tasa olla.
Teine asi, millele ta ei olnud mõelnud, oli koera einelasse laskmine, mida ta samuti tegi. Noh, koer oli vanal naisel kaasas ja nad mõlemad olid läbi vettinud. Adolfo tuli joostes paari köögirätikuga ning tulistas suust hispaaniakeelseid sõnu, aga ta ei tegutsenud piisavalt kiiresti. Koer, vana ja ülekaaluline kollane labrador, raputas end kohe tarmukalt.
„Aiii, Alicia,” ütles mees. „Ma pean nüüd terve hommiku põrandat pesema.”
„Oh, Alice, nüüd visatakse meid siit kindlasti välja. Hommikust, Buzz.”
„Louise,” sõnas mees. „Kas sul pole kübetki aru peas? Sa ei tohiks sellise ilmaga väljas olla.”
„See ei ole ju orkaan, jumal hoidku,” porises naine.
„Arvasin, et ehk jääd täna koju. Õues on kohutav ilm. Ma toon su tee.”
Naine vaatas Jenniferile silma ja lausus: „See oli sinust kena. Ja vapper – kust sa teadsid, et Alice sul kätt otsast ei rebi?”
Jennifer juhatas naise einelas edasi ning tõmbas tooli välja laua tagant, mis oli üks vähestest. „Ma ei ole vapper, aga võib-olla loll küll. Ma isegi ei mõelnud koera peale, enne kui ta urises.” Ta patsutas looma. „Alice, jah? Kuidas sul läheb?”
„Noh, õnneks on ta väga leebe…”
„Ja muldvana,” lisas Buzz, tuues tassi koos alustassiga lauale. Ta nuhutas õhku. „Märja koera haisust jubedamat pole olemas, ega?”
Einelas paistis kõik järgivat rutiini, millega teised peale Jenniferi olid harjunud. Koer lamas laua all perenaise jalge ees, Louise võttis mantli alla peidetud suurest kotist välja oma ajalehe, Adolfo pobises midagi hispaania keeles, pühkides ukse ees põrandat, ja Buzz pani üksteise järel kohvitasse letile. Kui põrand oli pestud, läks Adolfo tagasi grilli taha, tegi sellel süüa ja vilistas. Louise paistis kaasa ümisevat, kuigi vale viisiga.
Jennifer asus uuesti ajalehe ja kohvi kallale. Ei kulunud palju aega, kui ta oli tagasi. Buzz. Seekord oli tal kaasas taldrik. Suutmata panna vastu soovile teda toita, tõi mees munaputru, röstsaia ja vorsti. Ta pani need keset Jennifer ajalehte. „Kas sa oled taimetoitlane?” küsis ta.
Jennifer raputas pead. Ta kinkis mehele naeratuse. „Sa oled väga tüütu, kas tead?”
„Toon sulle pisut mahla. Sa peaksid mahla jooma.”
Jennifer mõtles viimasele korrale, kui ta oli mune söönud. Koos Nickiga sviidis. Tal oli olnud seljas Vera Wangi disainitud siidhommikukleit. Pošeeritud munad, mida serveeriti hõbedase kupli all koos Mimosa kokteilide ja hautatud kartulitega. Brantšiks oli üles saadetud ka kaunis vaagnatäis saiakesi, kuid Jennifer ei puudutanud kunagi maiuseid. Tal ei olnud selline figuur juhuslikult.
„Siin on sinu mahl.”
„Ee, kas tohiks… Kas ma võiksin palun ühe moosiga sõõriku saada? Suure.”
Mehe näole ilmus siiralt õnnelik naeratus. Buzzile meeldis inimesi söömas näha. Ta tõi sõõriku kiiresti Jenniferi ette. „Kõigepealt söö muna ära,” lausus ta.
„Jah, härra.”
See oli enda varjamise juures ainuke hea asi, mõtles Jennifer. Ma ei pea pidevalt dieeti pidama. Ja pagan mind võtku, kui ma veel kunagi mõne mehe pärast välimusega vaeva hakkan nägema!
Ta tegi lahti menüü, mis seisis salvrätihoidja taga, ja vaatas, kui palju maksavad asjad, mida ta sõi ja jõi. Toit oli nii odav, et ta oleks peaaegu valjusti õhku ahminud. Kuidas Buzz elatist teenib, kui ta niimoodi toitu ära annab?
Jenniferi mõtted liikusid oma stiilsele väiksele korterile Fort Lauderdale’i rannas. Ta sõi sageli hommikust või vähemalt jõi hommikukohvi verandal, kust avanes erakordne vaade ookeanile. Korter oli väike, kuid elegantne, mööbel oli Henredoni oma, sisekujunduse tegi Nelson Little New Yorgist. Tema vaip, diivanid, toolid ja tumbad olid valged, millele andsid värvi helepruunid ning erinevat lillat tooni padjad ja pleedid.
Nick paneb korteri ilmselt nädalaga müüki. Kuu aja pärast kannavad Fort Lauderdale’i kodutud kindlasti tema disainerrõivaid.
Buzzi munapuder oli imemaitsev. Suus sulavalt hea. Ta kasutas ilmselt hulgaliselt võid.
Mõned inimesed astusid sisse sel ajal, kui Jennifer sõi, ning nad kõik tundsid Buzzi ja Louise’i. Adolfo piilus aeg-ajalt leti tagant välja ja ütles: „Buenos días.”2 Sinna tuli üks viiekümnendates eluaastates mees, kes jõi kiiresti ära tassitäie kohvi, olles teel oma äri avama, needsamad noored koduperenaised, keda ta oli veidi varem pargis sörkjooksu tegemas näinud ja kes olid äkitselt vihmast läbi ligunenud, astusid läbi ning üks naine peatas auto otse ukse ees ja jooksis sisse, et lasta termost täita. Vestlusest sai Jennifer aru, et naine oli kinnisvaraagent, kes ei olnud just vaimustuses, et peab sellise ilmaga inimestele maju näitama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала,
