lõppu. Claus ei suuda edasi rääkida, see mõte on ta tervinisti haaranud. Kuidas peaks aeg lõppema! Teiselt poolt … Ta kratsib pead. Aeg pidi ju ka algama. Sest kui see poleks iial alanud, kuidas oleks siis jõutud praeguse hetkeni? Ta vaatab enda ümber ringi. Lõputult palju aega pole ilmselt mööda läinud. Niisiis pidi see siiski alles algama. Aga enne seda? Enne aega? Pea hakkab niimoodi ringi käima. Just nagu mägedes, kui vaadata kuristikku.
Kord, jutustab ta nüüd, oli ta ühte sellisesse vaadanud, Šveitsis, kui keegi karjane oli võtnud ta kaasa karja üles mägikarjamaale ajama. Lehmadel olid suured kellad kaelas ja karjase nimi oli Ruedi. Claus vakatab, siis meenub talle, mida ta tegelikult oli tahtnud öelda. Niisiis oli ta seal vaadanud kuristikku ja see oli nii sügav, et põhja polnud näha. Siis küsinud ta karjaselt, kelle nimi muide oli Ruedi – veider nimi –, niisiis küsis ta Ruedilt: „Kui sügav see siis on?“ Ja Ruedi vastanud talle niimoodi venitades, justkui oleks teda suur väsimus haaranud: „Sellel polegi põhja!“
Claus ohkab. Lusikad kaabivad vaikuses. Esiti mõelnud ta, jutustab ta edasi, et see pole võimalik ja et karjane on igavene valevorst. Siis aga küsinud ta endalt, kas pole see kuristik äkki sissepääs põrgusse. Korraga aga saanud talle selgeks, et see pole üldse tähtis. Ka siis, kui kuristikul on põhi, peab ju ainult ülespoole vaatama, et näha kuristikku ilma põhjata. Raske käega kratsib ta pead. Kuristik, pomiseb ta, mis lihtsalt muudkui jätkub, edasi ja edasi, ikka veel edasi, kuhu nõndaviisi passivad sisse kõik maailma asjad, ilma et täidaksid kõige väiksematki osa selle sügavusest, sügavusest, milles kõik hävineb … Ta sööb lusikatäie putru. Päris halb hakkab niimoodi, just nõnda nagu roiutab ka see, kui teed endale selgeks, et arvudel pole lõppu! Et igale arvule võid panna veel ühe otsa, otsekui polekski olemas Jumalat, kes võiks sellisele asjale piiri tõmmata. Ikka veel üks! Lõputa arvud, põhjata sügavus, aeg enne aega. Claus vangutab pead. Ja kui …
Siis karjatab Sepp.Ta surub käed suu peale. Kõik vaatavad jahmunult tema poole, aga on eelkõige rõõmsad katkestuse üle.
Sepp sülitab suust paar pruunikat kivikest, mis näevad välja nagu tainaklimbid pudrus. Polnud just kuigi kerge neid märkamatult tema kaussi sokutada. Millekski selliseks peab parajat hetke ootama ja kui vaja, siis ise tähelepanu mujale juhtima – seepärast on poiss kõigepealt virutanud Rosale, teenijatüdrukule vastu säärt, ja kui see pistis karjuma ja ütles talle, et ta on igavene rotielajas ning tema ütles tüdrukule, et ta on inetu lehm, ja tüdruk jälle ütles talle, et ta on räpasem kui pori, ning tema ema ütles nendele mõlemale, et nad otsekohe maha rahuneksid, jumala pärast, või ei saagi täna süüa, siis kummardus ta kiiresti ja poetas just sellel hetkel, kui kõik Agneta poole vaatasid, kivid Seppi kaussi. Õige silmapilgu võib lihtsalt maha magada, aga kui olla tähelepanelik, siis võib seda tunnetada. Siis võib ükssarvik läbi toa joosta, ilma et teised seda märkaksid.
Sepp kobab sõrmega suus, sülitab ühe hamba lauale, tõstab pea ja vaatab poisile otsa.
See pole hea. Poiss oli olnud õige kindel, et Sepp ei oska seda läbi näha, kuid ilmselt pole ta siiski nii juhm.
Siis hüppab poiss püsti ja tormab ukse poole. Kahjuks ei ole Sepp mitte ainult suur, vaid ka kiire ja saab ta kätte. Poiss tahab ennast lahti rebida, see ei õnnestu, Sepp võtab hoogu ja lööb talle rusikaga näkku. Löök neelab endasse kõik muud hääled.
Ta pilgutab silmi. Agneta on jalule karanud, teenijatüdruk naerab, talle meeldib, kui kakeldakse. Claus istub, laup kortsus, oma mõtete haardes. Ülejäänud kaks sulast ajavad uudishimulikult silmad pärani. Poiss ei kuule midagi, ruum pöörleb, lagi on ta all, Sepp on visanud ta üle õla justkui jahukoti. Siis tassib Sepp ta välja ja poiss näeb oma pea kohal rohtu, all kummub taevas, õhtustest pilvekiududest triibuline. Nüüd kuuleb ta jälle midagi: üks kõrge heli võbiseb õhus.
Sepp hoiab ta õlavartest kinni ja jõllitab talle õige lähedalt näkku. Poiss näeb punast värvi sulase habemes. Sealt, kus hammas on puudu, veritseb.Ta võiks sulast kogu jõust rusikaga näkku lüüa. Küllap laseks Sepp ta siis lahti ja kui ta kiiresti jalad alla saaks, võiks ta vahemaad kasvatada ja metsa jõuda.
Aga milleks? Nad elavad ühes ja samas veskis. Kui Sepp teda täna kätte ei saa, siis saab homme, ja kui homme ei saa, siis ülehomme. Parem on võtta see vastu kohe, kui kõik pealt vaatavad. Teiste silme all Sepp teda tõenäoliselt maha ei löö.
Nad kõik on majast välja tulnud: Rosa seisab kikivarvul, et paremini näha, ta naerab ikka veel, ja ka kaks sulast ta kõrval naeravad. Agneta hüüab midagi; poiss näeb, kuidas ta suu pärani ajab ja kätega vehib, aga ta ei kuule miskit. Ema kõrval on Claus ikka veel sellise näoga, nagu mõtleks ta millestki muust.
Siis tõstab sulane ta kõrgele pea kohale. Poiss kardab, et Sepp virutab ta nüüd vastu kõva maad; ta paneb käed kaitseks näo ette. Aga Sepp astub sammu edasi ja veel teise ja veel kolmandagi, ja äkitselt hakkab poisi süda tukslema. Veri peksleb kõrvus, ta hakkab karjuma. Ta ei kuule oma häält, ta karjub kõvemini, ei kuule ikka veel oma häält. Ta hakkab taipama, mida Sepp kavatseb. Kas ka teised seda taipavad? Veel võiksid nad vahele astuda, kuid – nüüd enam mitte. Sepp tegi seda. Poiss kukub.
Ta kukub muudkui edasi. Aeg tundub aeglustuvat, ta võib veel ringi vaadata, ta tunneb kukkumist, libisemist läbi õhu, ja ta saab veel mõelda, et nüüd juhtub täpselt see, mille eest teda kogu elu on hoiatatud: ära roni ratta ees jõkke, ära mine iialgi selle eest, ära mine veskiratta ette, mitte mingil juhul ära iial, iial, ära mine veskiratta ees jõkke! Ja nüüd, kui see on mõeldud, pole kukkumine ikka veel läbi, ja ta kukub veel edasi ja kukub ja kukub ikka veel, aga just siis, kui teda haarab järgmine mõte, nimelt see, et äkki ei juhtugi midagi ja kukkumine muudkui kestab, lartsatab ta vastu vett ja vajub, ning taas möödub silmapilk, enne kui jäine külmus ründab. Ta rind nööritakse kinni, silme eest läheb mustaks.
Ta tunneb, kuidas üks kala riivab põske. Ta tunneb vett voolamas, tunneb, kuidas see voolab kiiremini ja kiiremini, tunneb sõrmede vahel keerist. Ta teab, et peaks kuskilt kinni haarama, ainult et kust, kõik on liikumises, kuskil pole midagi kindlat, ja siis tunneb ta liikumist enda kohal ja mõtleb tahtmatult sellele, et ta on seda eluaeg ette kujutanud, õuduse ja uudishimuga küsinud, mida ta peaks tegema, kui ükskord tõepoolest kukuks veskiratta ees jõkke. Nüüd on kõik teisiti ja ta ei saa üldse midagi teha, ja ta teab, et kohe saab ta surma, ta lömastatakse, pressitakse, jahvatatakse puruks, aga ta peab siiski meeles, et ta ei tohi pinnale tõusta, üleval pole pääsu, üleval on ratas. Ta peab liikuma allapoole.
Ent kus on see – allpool?
Kogu jõust teeb ta ujumisliigutusi. Suremine pole midagi, seda ta mõistab. See käib nii kähku, see pole midagi erilist, tee üks vale samm, üks hüpe, üks liigutus – ja sa pole enam elav. Rohulible murdub, põrnikale astutakse peale, leek kustub, inimene sureb – see pole midagi! Ta käed kraapavad pori, ta on jõudnud põhjani.
Ja siis korraga ta teab, et täna ta ei sure. Pikad rohuniidid paitavad teda, muda läheb talle ninna, ta tunneb kuklas külma haaret, kuuleb raginat, miski puutub selga, siis kandu; ta on veskiratta alt läbi saanud.
Ta tõukab end põhjast lahti. Pinnaletõusmise jooksul silmab ta kahvatut näolappi, silmad suured ja tühjad, suu lahti, see kumab veepimeduses, tõenäoliselt ühe lapse vaim, kellel oli kunagi olnud vähem õnne kui temal.Ta teeb ujumisliigutusi. Juba jõuabki ta õhu kätte.Ta hingab sisse ja sülitab muda välja ja köhib ning klammerdub rohukamarasse ja roomab ägades kaldale.
Üks peentel jalakestel laik ilmub ta parema silma ette.Ta pilutab silmi. Laik läheneb. See kõditab ta kulmu, ta surub käe näo peale, laik kaob. Üleval hõljub üks pilv, ümar ja helendav. Keegi kummardub tema kohale. See on Claus. Ta
