et kohe avaneb mulle miski, mingisugune suur saladus, õhk mu ümber elustus, hakkas voolama, pea kohal võbeles miski, tuulejoad paitasid mind, tõusis sahin, ma kiirustasin leidma vaikset tänavat ja sinna varjuma, et iseendaga üksi jäädes selles nähtuses selgust saada, kuid millegi suure kohaloleku vaimustav taju hülgas mind peagi, ma seisin pargis kui puunui või istusin pikalt pingil, äng vulises minus nagu ammu unustatud motiiv, ma kirjutasin midagi, kuid miski ei edenenud, läksin kaldapealsetele jalutama ning siis valdas mind teine veider tunne: ma oleksin justkui mässitud fantaasiate ja lugude tselluloidkilesse – kõigest sellest, mis ma olin selle linna kohta omale kokku mõelnud; heites üle õla pilgu Pariisi Jumalaema kiriku poole, nägin ma viivuks postkaarti, todasama kiriku kujutist postkaardil, mis oli rippunud mu voodi kohal Leningradis Gavanskaja tn 8A (seal oli ka teisi: kenotaaf Baudelaire’ile, Arc de Triomphe ja loomulikult Eiffeli torn); teinud mõned sammud, vaatan uuesti tagasi: kirik on alles, päris, hiiglaslik, ning ma ütlen endale: see ei ole film, see ei ole unenägu ega postkaart.
Toimetus asus Père-Lachaise’ist paari sammu kaugusel, ma sattusin sinna paratamatult iga päev, lonkisin kalmistu niisketel jalgradadel, vaatasin, kuidas ükskõikne päike noolib monumente, libiseb üle nekropoli küngaste, lükkab varjusid koomale, otsekui püüdes krüptidesse kiigata; helgatanud lõpetuseks salapäraselt iidvana hauamonumendi plaadile moodustunud hallis lombis, päike kadus ning alles siis hakkasin ma märkama mingeid detaile: suurt liblikat meenutavat lehte, jonnakat küünlaleeki, maha pudenenud münte, murenenud astmeid, mille alt vahtisid inetute reptiilidena väänduvad juured – puud toituvad siin tõesti surnutest ja muutuvad monstrumiteks! Pinkidel ja munakividel sulasid pikkamööda loojangu roosad jäljed; viimane rammetu kiir, mis oli endale välja valinud pika poeetilise epitaafi, roomas ühelt sõnalt teisele otsekui Braille kirja lugeva pimeda käsi. Mäletan, kuidas ma nägin Père-Lachaise’i väravaid esimest korda. Ma astusin sinna sisse ainult sellepärast, et oli veel vara randevuule minna. Helistasin toimetusse, ütlesin, et mul on soovituskiri, mu kõnet oodati, Vene Pariislase peatoimetaja Roza Arkadjevna tegi ettepaneku kokku saada, dikteeris aadressi. „Kas teate, kus see on?” Vastasin, et tean. „Siis on hea. Nii on lihtsam. Isegi kui ma ütleks teile, kuidas meid leida, siis vaevalt te leiaksite. Pariisis on aadressid petlikud. See ei ole mitte päris rue de la Roquette’il. Siin on kõik natuke kavalasti korraldatud. Tuleb keerata rue de la Folie-Regnault’le ja minna sinisest väravast sisse. Kuid kes selle teile lahti teeb? Pealegi on meil siin uksehoidja nii isepäine …” (See selgus natuke hiljem, ma sain vanamehega sõbraks.) Ning hakkasin bulvareid mööda astuma, kiikasin raamatutesse tänavalettidel, ampsatud read põimusid poeemiks, kõik näis olevat seotud, kõik erutas. Montmartre’il käis sagin. Kõht oli tühi, kuid raha jätkus ainult veinipokaaliks ühes väikeses kohvikus. Lärmakad külastajad tulid ja läksid, kelnerid ilmusid ja kadusid, igaüks ruttas lisama oma heli, justkui oleksid nad kokku džässbänd. Ma jõin ära ja läksin jalutama. Tuul-miim pillutas lehti. Eemal helises kirikukell, krooksusid autopasunad. Ma olin kebja, tahtsin tantsida. Mu hea tuju haihtus kohe, kui astusin kalmistuväravast sisse. Iidvana seedripuu sahistas mulle tervituseks, kergitas oksi ja langetas neid aeglase ohkega – vaikus ja tusk pugesid hinge; veeretasin mõtet: mu elu süütus on lõppenud (olin oma ligi kolmekümne kolme eluaasta kohta suhteliselt süütu). Jalad kandsid mind uinunud vikontessi monumendi juurde: ma seisin tükk aega, vaadates, kuidas ta lamab, varjud ja helgid panid marmorist surirüü voldid liikuma; tema näost õhkus rahu; mahe tuul sasis mu juukseid, ma tahtsin ära minna, kuid hoidsin miskipärast end tagasi, silmitsesin ta näojooni, temas oli midagi tuttavlikku, ma vaatasin ega saanud kuidagi aru, siis aga taipasin järsku: ta meenutas mulle ema! Ma oleksin tahtnud talle suud anda, kuid ümberringi olid inimesed, otsisid midagi, hõiklesid sündsusetult valjusti, ma läksin ära (sestpeale, kui palju ma pole seal ka uidanud, ei ole seda mälestussammast leidnud). Jalutuskäik oli kainestav, mulle tundus, nagu jälgiksid kadunukesed mind oma kivimajakeste akendest ja sosistaksid: hei, võõramaalane, mida sa siit otsid?
Esimestest päevadest peale on Pariis mind lollitanud ja oma maitse järgi küpsetanud, peale surunud oma pulsatsiooni, oma telegraafikoodi; linn ei jäta mind järelevalveta, saadab helidega, varjudega, lõhnadega. Videvikus satun ma segadusse, see vajub peale ootamatult nagu purjus möödakäija, kes paneb käe sulle õlale, ütleb mõne sõna ja tikub kallistama. Laternatuled nihutavad perspektiivi paigast ära, kõditavad silma – ma kõnnin aeglaselt, ettevaatlikult, kardan restil magavale hulgusele peale astuda, võpatan aknaluugi plaksatuse või vitriinivõre kriiksatuse peale. Ja kui salapäraselt lainetavad mõnikord purikatused tuule käes, otsekui tiivad! Mugandun nii öise kisaga kui ka häbematute hommikutega … linnulaulu, lärmi, tõuklemisega … Hääled, sihin-sahin, veoautode mürin, kettide kõlin – kõik evib iseloomu, pilkehimulist ja kõrki, iga heli kutsub korrale: võõras, mida sa otsid siit? Sa sisened varju ja saad aegapidi nägijaks, kuid siis riivatakse sind hooletult õlaga, sulle lendavad näkku lausekatked, mida püüad visalt kokku liimida, kuid vankri tüütu vigin, sulades kokku kerjuse häälega, ei lase sul mõtteid koguda. Sa ärritud, kõnnid, silmad päikesest kissis, aga õla tagant kerkib nuhkuri kuju. „See avenüü on lõputu,” ütleb keegi, mina ei kosta midagi, uskumata lõpuni, et pöördutakse minu poole. „Ma pole eilsest saadik midagi söönud,” jätkab võõras näljast klaaride silmadega – küllap on teda mu juurde saatnud linn. „Ma magasin lageda taeva all … Ei, ei, monsieur, ärge otsige raha, ma ei palu almust, mulle makstakse homme ära. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et Pariisis on palju tänavaid ja bulvareid ning on selliseid päevi, mil nad muutuvad pikemaks, ja on päevi, mil nad paistavad lühemad … Linn justkui tõmbub kokku ja sirutub välja nagu vedru.” „Linn hingab,” vastan mina, mu teekaaslane nõustub rõõmsalt.
Ma nägin, kuidas metroos püüti varas kinni; algul kuulsin läbilõikavat röögatust, venivat, uluks üle minevat, ning mulle meenus: niiviisi karjusid eeslid, meil olid Tšistopolis eeslid, mõnikord nad kisendasid täitsa nagu inimesed; varas oli vist kõige rohkem seitsmeteistaastane, poisike, kiitsakas, ilusate käharate juustega, kaks meest väänasid tal kohe käed selja taha, surusid tunneli kivipõrandale maha, ta nuttis ja palus end lahti lasta. Kitsastes rappuvates vagunites oli kõik läbi imbunud lähedusest, kättesaadavusest, neis ilmusid inimkehasse pugenud deemonid, rüütatud mantoodesse, mis kulunud nagu vana looma nahk, ja nägudega, mis täis kortse nagu ärakriibitud lakeering, ent samas kõrval olid peene, seninägematu idamaise iluga neidude ingellikud palged: paksud mustad kulmud, kergelt pruntis pilkavad huuled, tušist rasked ripsmed, viltused silmad ja pimestavalt valge jahe nahk. Sa istud pooleldi tukkudes ning järsku kargab sulle silma paljastatud õlg, dekoltee, põlv, must lokkis juus, püstine ninake – Tundmatu! Ta istus, jalg heidetud üle põlve, ja vaatas enda ette, ükskõikne kõige vastu: reisijate, müra, haiglaselt pilkuvate lambikeste; tema sügise kohta liiga kerge kleit liikus – rukkililled, kleidil olid rukkililled, kellukad; ma vaatasin kohmetult ringi, püüdes, et keegi ei märkaks, kuidas ma teda imetlen, vaatasin tema peegeldust tolmusel vaguniaknal (seal, hoogsalt läbi pimeduse lendavas perspektiivis paistis ta veel kaunimana ja veel kättesaamatumana): valge rind, peenikesed pahkluud, peened käed, haprad sõrmed, kleit paotas tema sääri; metroos oli õhk nii elav, nii osavõtlik, see kandis minuni tema parfüümi lõhna, naise hingust; ma imetlesin teda pikalt, mõtlesin temaga juttu teha, kuid tema pilgu liikumatus halvas mind ja nii ma siis ei tihanudki. Oli üks prostituut. Ta istus minu vastu, ma kuulsin tema hingamist, nimme häälekat, kutsuvat. Tal olid riivatud silmad ja kiskjalik suu, ripsmetušš ja huulepuna olid kergelt laiali läinud, kuid see ei teinud teda koledamaks, vastupidi, lisas sarmi. Selga nõgusaks ajades najatus ta tahapoole ja keerutas juukseid. Ei, ilus ta ei olnud, kuid mind erutasid tema kerge kitsas kleit ja suur rinnapartii (kindlasti oleksid need rinnad mul hiljem südame pahaks ajanud ja, nagu sageli juhtus, mul poleks midagi välja tulnud). Tema õlgadel lebas kortsunud araabia rätt. Ta tõmbas selle märkamatult maha ja sidus piha ümber; tugevasti kokku tõmmatuna, väljakutsuvalt võrgutavana mängis ta räti otstega, toksides nendega kordamööda põlve ja heites minu poole pilke; kleit kerkis aina kõrgemale ja kõrgemale, see justkui tõmbus kokku, paljastades tema rammusat ihu; naine oli nii kättesaadav … kuid raha polnud ja isegi kui oleks olnud, ma olin nälginud, mu käimisest vaevatud jalad undasid, rakud näpistasid kandu, ma olin tol päeval palju kõndinud, külastanud mitut inimest, kes olid nõustunud
