Morgenstern tasakesti laulma:
Monsieur Marlbrough est mort
mironton mironton mirontaine
Taksojuht sõitis täitsa väravate juurde kõnniteele, kuid kui nägi mind kaelakuti lõtvunud vanamehega, tahtis tagasikäiku anda. Marie jooksis autoakna juurde ja klammerdus taksojuhi käe külge, too karjus, et me kutsuks kiirabi.
„Laissez-moi, mademoiselle!”6
Marie ei lasknud temast lahti.
„Aidez-nous, je vous en prie!”7
Oh, sitt! Paksmagu hüppas välja ja aitas mind, kuid oli pahur: siin ei tohi seista, ma saan trahvi! Orkester keeras ringi ja tuli otse meie poole. Ma taipasin järsku, et nad mängivad sama viit, mida vanamees oli laulnud. Sellal kui sõitsime haiglasse, kasvas Panteon mu kujutluses, laienes; monsieur Morgenstern sonis, langes kummalisse seisundisse, rääkis kolmes keeles läbisegi – tundus, et erinevate inimestega –, kuid pöördus kogu aeg minu poole: pidades mind kellekski, rääkis ta sellest, et on juhtunud elementaarne arusaamatus, mõistate, mu sõber, mind aeti kellegagi segi … quiproquo8, peeti rahameheks … ta naeris hääletult, oigas, tema silmad vajusid minestuspilve … Marie kohkus: Alfred, teile tungiti kallale! … Monsieur kannatanu heitis meile minestusest pilgu, muigas, kuid väga loiult: tungiti kallale? … no jah, natukene … piinatud naeratus … rahakott võeti ära … Teid rööviti, nördis Marie … tühiasi, mul ei olnud mitte midagi, medaljon … ah, la roupie de sansonnet9 … Ning jälle tõmbusid silmad uduseks, vanamees pomises seosetult, esitades mulle küsimusi, millele ma ei osanud vastata, ega seda vist eeldatudki, et keegi nendele küsimustele vastaks, neid võinuks vabalt sfinks esitada, niivõrd mõttetud olid need … Marie vaatas esiistmelt taha, ma vaatasin teda nõutult, ta vastas ehmunud naeratusega, sirutas käe, ma suudlesin seda meeleheitlikult. Oli teisigi puudutusi, arusaamatuid, salapäraseid, otsekui nimme korraldatud, näiteks: kui aitasime üheskoos monsieur Morgensternil autosse ronida, osutus mu käsi tihedalt vanamehe ribide (küll on kõhn!) ja Marie rinna vahele litsutuks. Seejärel põrkasime me kokku, kuid mitte laupapidi, ma surusin näo vastu tema kaela ja ta puhkes naerma, tähendades, et ma torgin. Juba sees olles ulatas ta mulle salvräti ja tabas sõrmega silma: „Oi, anna andeks, kallis!”, see kõlas nii, nagu toimuks kõik kusagil tulevikus, kui me oleme teab mitmendat aastat abielus. Ja veel mõned põgusad puudutused, mu haavatud sensuaalsust lappivad unustamatud paigad. Ühesõnaga, taksost välja ronides olin ma inimlikust lähedusest täiesti paistes. Õhtul leidsin jakilt kaks suurt vereplekki, kuid ei lasknud oma tujul langeda. „Näed, kui hästi! Nagu pärast mõrva,” ning puhkesin naerma, üksildase inimese loll harjumus.
Taksojuht viis meid Pitié-Salpêtrière’i. Vanamees andis end mõnuga meditsiiniõdede meelevalda. Ta pandi kanderaamile, hakati mööda koridori veeretama. Vanamehe käsi lendles, žestikuleeris jõuetult, õde tüdis lõpuks, püüdis ta käpa kinni ja hoidis vagusi, sedasi nad minema ujusidki. Me seisime jupp aega telefonisabas. Marie helistas kellelegi, selgus, et see polnud esimene kord, kuid et niiviisi, ma poleks osanud kujutledagi …
Ma rahustasin Maried, ta rääkis mulle, kui tähtis on monsieur Morgenstern tema jaoks … ma hoidsin tema käsi, silitasin õlga …
Inimesed telefoni juures olid närvilised ja turris.
Siis juhtus midagi tavatut. Kalpsas kohale naljakas mehike – turske, lühikest kasvu, umbes seitsmekümnene, hall juuksepahmakas, kohevad vuntsid, paksud kulmud, punnis kõht ruudulises vestis uuriga keti otsas, seljas oli tal valge ülikond ja erepunane särk, peas samasugune valge laiaääreline kaabu, kaelas valge kikilips. Suisa filmist pärit eksemplar! Läheduse hetk, imeline hetk purunes, kukkudes võtmete kõlinal välja hajameelse isanda taskust, kui ta tiris lagedale rätikut, et püüda sinna oma aevastust, võtmed jäid rätiku külge kinni, ta purtsatas nii naljakalt ja võtmed kiljatasid, Marie puhkes naerma põrmugi häbenemata vanameest kohmetuks teha, too ei kohmetunudki; ma tõstsin võtmed üles, ta vaatas mind üle ümmarguste prilliklaaside ja tänas väga tähendusrikkalt:
„Olen teile väga tänulik, noormees. Šeršnjov,” tutvustas ta end ning mind oleks tabanud otsekui elektrilöök: ei või olla!. „Serge Šeršnjov.”
Ma surusin hämmingus ta kätt: „Ei või olla! Toosama Šeršnjov! Mis lummutis!”
Monsieur Šeršnjov ütles, et on hommikust peale jalul:
„Raugematu hommik, voldiline päev, üleni ruuduline – vihm, päike, tuubil sildu täis, ja mina jooksen mööda neid sildu, justkui teeks Pariisil mingeid trukke lahti, kogu aeg Alfi otsinguil.”
Hommikul oli Serge’i üles ajanud pani Szymánska, monsieur Morgensterni „majordoomus”, kes oli helistanud ja karjunud: „Pan Alfred on kadunud, läks eile poega otsima ja kadus ära, on öö otsa kadunud olnud! Jarek otsis teda, otsis, ei leidnud! Monsieur Šeršnjov, aidake!”
Ta andis artistlikult edasi poola aktsenti, mis kukkus välja peaaegu nagu Tšukovski luuletuses. Marie naeratas, kordas aina: ah, pani Szymánska, pani Szymánska …
„No mis sa ära teed, Mariška. Kui vaja, tuleb aidata.” Ta oli vaata et terve Celle-Saint-Cloud’ läbi jooksnud. „Alfil on kombeks sinna sõita, noh, te teate.” Marie noogutas arusaavalt (nagu laps). „Näh, kes oleks võinud arvata, Luxembourgi aed, kui lihtne.” Ja vaatas mind imelikult.
Ma tutvustasin end hilinemisega, ütlesin, et töötan Vene Pariislases, alustasin mõni aeg tagasi … ja pahvatasin:
„Ma tahaksin teist portreeloo teha. Mida kostate, Sergei Ivanovitš?”
Ta vehkis minu poole taskurätiga:
„Serge! Kutsuge mind Serge’iks! Ei mingeid Ivanovitše! Portreeloo, ütlete? Ohoo! Kohe nii äkki?”
„Ma olen teist ammu kuulnud. Juba Valentin Jakovlevitš Parnahhilt. Ta oli meil ühiselamunaaber Tšistopolis. Ta jutustas palju elust Pariisis, dadaistidest, Caméléoni kõrtsist …”
„Oh là là! Ja millal ta jõudis sellest teile rääkida?”
„Neljakümne esimesel, neljakümne teisel …”
Šeršnjov ohkas, lõi pilgu maha, võttis kaabu peast ja hakkas sellega endale tuult tegema, pomisedes „mon dieux”, „on vast lugu”, „uskumatu”. Püüdes talle muljet avaldada, tuletasin ma rutakalt meelde, mida olin Parnahhilt kuulnud: Šeršnjov on osalenud dadaistlikes etendustes, teinud näitusi, trükkinud lendlehti, teadis Tzarad ja teisi. Kukkus välja kuidagi liiga otse.
Šeršnjov tõmbus kergelt tusaseks, ütles peaaegu sosinal:
„Tšistopol, ütlete. Einoh, mõelda vaid! Kuidas võib juhtuda …” Seisime viivu ja järsku hakkas ta hüvasti jätma: „Hüva, meie sõber on leitud, ülejäänu jutustate hiljem. Ei hakka teid segama.” Saluteeris kaabuga, kallutanud pea elegantselt viltu, ja – samm tagasi, samm tagasi – keeras ringi ning tegi liibates minekut. Mulle tundus, et tema õlgadele langes vari.
„Poleks vist pidanud,” pomisesin ma talle järele vaadates ja kõvasti kahetsedes. „Äh, ajasin vanahärra kimbatusse.”
„Aga kus see Tšistopol asub?”
Oo, Tšistopol … mulle meeldis seal
