tundub, et te idealiseerite siinset elu. Kõik vaimustab teid, isegi lihtsad prantsuse sõnad.”
„Aga kuidas saab prantsuse keelest mitte vaimustuda? Selles on nii palju võlu!”
„Ei tea. Nähtavasti sellepärast, et ma oskan seda sünnist saati, nagu ka vene keelt. Need on lihtsalt keeled. Nagu lauanõud või mingisugused … fer à boucler10,” ning puhkes naerma, ma naeratasin samuti. „Aga vaat inglise keel meeldib mulle. See on mu meelest nii ülev, nii sile, ümar ja – kuidas seda öeldagi – just nagu igaks elujuhtumiks. Katsun igal võimalusel seda keelt rääkida, ja loen.” Ma olen näinud raamatuid juuksuritöökojas ja üks oli tal ka käekotis („The Bell Jar”). „Kahju, et õpingud pooleli jäid.” Muutus kurvaks, jäi vait (arvatavasti juhtus midagi, parem mitte küsida).
„Ja veel, ma ei ole kunagi lennukiga lennanud.”
„Oo, te ei ole millestki ilma jäänud. Väga ebameeldiv asi.”
„Tõesti?”
„Kinnitan teile.”
Kui ma lendasin Ameerikasse, kartsin magama jääda, lend oli väga raske; võib-olla sellepärast, et see tuli ootamatult. Inglise eriteenistuse agendid küsitlesid mind väga pikalt, nad tahtsid teada kõike: üksikasjalikult elulugu, kõike mu vanematest, sõpradest, kõiki aadresse, kus ma olen elanud, koole, tehnikumi, töökohti, aga kui jõudsime hullariteni, siis ei huvitanud neid mitte ainult ravimid ja protseduurid, vaid iga tühisemgi pisiasi, isegi sanitaride ja patsientide nimed, palusid neid kirjeldada, kõike-kõike, ja mitte üks kord. See kestis ligi kaks kuud, siis aga saadeti mind ootamatult Ühendriikidesse, tuldi hilja õhtul ja öeldi, et lendame; ma ehmusin, kogu lennu aja kippus uni hirmsasti peale, ma jäin tukkuma, võpatasin ja ärkasin üles nagu piinamise ajal, pähe tükkis erakordne jamps, näiteks kartsin ma une pealt lennukist välja lennata, nagu rongis kukutakse ülemiselt riiulilt maha. Sellest ma mõistagi ei rääkinud. Milleks Mariele minu hirmud?
„Kardan, et pettute peagi.”
„Mispärast?”
„Harjute kõigega ära – nii prantsuse keele kui ka Pariisiga. Ei tahaks teid sellisel päeval näha, kui mõistate ühtäkki, et meie ja nõukogude inimeste vahel polegi suurt vahet. Igal pool on elu, igal pool on kõigest inimesed.”
Ning ma mõtlesin, et inimesi tunneb ja tajub ta nähtavasti minust paremini.
Pimenes. Üksteise järel süttisid tuled. Vidu neelas postid, valgustid sirutusid udust nagu hiiglaslikud muinasjutuseened. Me kõndisime pikkamisi Austerlitzi sillal. Iga sammuga muutus vesi tumedamaks, tumenes üha ja tuli lähemale.
Ma olen lapsest peale uskunud, et inimene on suuteline rohkemaks, kui talle määratud. Ma usun, et kuskil on inglid, kes ootavad neid, kellel on õnnestunud end avada. Üle kõige maailmas kardan ma seda usku kaotada (religioon ei puutu siin asjasse). See valgustab mu teed, annab tähenduse sellele jamale, millega tuleb tegelda. See avanes mulle, kui ma kolisin Vassili saare linnaosa serva Gavanskaja tn 8A kahekorruselise igeriku maja keldrituppa. Seal oli külm ja rõske. Kiilasjää, somp, solk, joomingud. Ma töötasin maaler-krohvijana, maksti armetult vähe, jätkus vaid sööklasupiks, tatrapudruks, kartuliks ja leivaks, ilma oma Tuula vanaisata oleksin ma nälginud. Ta saatis mulle pikki kirju, ka tema oli kohutavalt üksildane, vanaema oli surnud juba sõja ajal („meie naised ei elanud sõda üle”, kirjutas ta). Ta oli õppinud Peterburi ülikoolis, nainud lihtsa, peaaegu kirjaoskamatu neiu ja jätnud õpingud katki; nad olid elanud üksmeeles, vanaema oli teadnud peast hulgaliselt luuletusi ja laule, vanaisa rääkis, et ta oli vanaema lõõrituste järgi ära arvanud, millises tujus too oli. Oleksin ma tema kirjad alles hoidnud … Mu vanaisa sündis 1882. aastal Viiburis, seejärel tuli Peterburi, naasnud naisemehena kodulinna, asus ta tööle rajoonihaiglasse, kirjutas, et nad pääsesid 1918. aasta aprillis mahalaskmiste ajal vaid ime läbi, pagesid sõprade juurde Schlüsselburgi, kus ta töötas kuni sõja puhkemiseni sanitarina, sealt toimetati ta koos vanaemaga praamil Tšuvaššiasse, aastake Kislovodskis, veel mingid rännakud kuni Uurali tehasteni välja, vanaema süda ei pidanud pikkadele vahetustele tööpingi taga vastu, jäi seisma; tehti mürske katjuušadele: vahetuse lõpus oli laastuhunnik tööpingi juures inimesest kolm korda kõrgem, pajukid olid pisikesed; vanaisa jäi üksi, pärast sõda ei olnud tal muud kui Tuula. Arstiks õppida tal ei õnnestunudki, kuid ta oli kohusetruu meditsiinivend. Tema saadetud pakid olid mulle suureks abiks. Ta tahtis Peterburi tulla, kuid ikka tuli midagi vahele; minul aga ei olnud selleks, et talle Tuulasse külla sõita, raha – ja veel midagi. Ma sain temaga kokku alles vahetult enne põgenemist. Pisike, kõhetu, kitsa lahke näoga, tšehhovliku habemega ja hämmastavalt läbitungivate, kuid mitte puurivate silmadega. Napsu ta ei võtnud ja propageeris tervislikku eluviisi, laitis mu suitsetamist. Tema eluase oli puhas, asju vähe, seintel portreed ja vermitud reljeefid, medalid lebasid lahtistes karpides pidulikult peeglilaual klaasi all kõrvuti vanaema prosside, juuksenõelte, nööpidega (lihtsad nööbid – lõikas vanaema pluusilt ära), doonoripäevik ja veel mingid dokumendid. Ma veetsin seal kaks päeva ja sõitsin tagasi, kiirustasin; kartsin, et minu äraolekul otsitakse mu toauberik läbi, leitakse ülestähendused, põletatakse ära või viiakse KGB-sse, ma olin kindel, et naabrid nuhkisid mu järel. Just Gavanskajal juhtusid mul olema sügavad värvilised unenäod, avarad nagu aiad või kujuteldamatud fortifikatsioonid; ma rändasin nendes unenägudes palju, külastasin tundmatuid linnu kentsakalt keerduvate tänavatega, mille rikutud perspektiivis oli midagi sihilikku, kellegi tahe, kellegi pilk, suuteline ületama mis tahes seadusi; ma kohtasin neil tänavatel veidraid olendeid, kes olid inimeste sarnased, kuid teemantsilmadega; seal olid majad ilma akendeta, uste asemel uuristatud aukudega; selles kummalises nägemuses avanes otsekui kaevu põhjas luuk teise olemisse ja enam see ei sulgu; ma tean, jalutan mööda Pariisi ja tean: sügaval minu sees kasvab ja keerleb otsekui teokarbis unenägu – maskeraadilt hullumajja lennanud serpentiinilint. Minu päevad olid klaasjad, ma kõndisin neist läbi nagu projektorikiir … mul olid neidudega erilised suhted – ei, sellest pigem ei tasu … valged ööd piinasid mind küll ja veelgi, sa ei tea, mis see on, kui unetu valge öö (ei piiskagi und kummaski silmas) läheb üle pimestavalt läbipaistvaks hommikuks, minu keldriakna taga kõnnivad jalad, sõidavad autod, mootorrattad, pläriseb naabri motoroller, mis peab enne ärasõitu miskipärast võristama meie auklikku tänavat mööda sinna ja tagasi ja uuesti sinna, lõuna paiku tuleb naaber tagasi, et soojendada hapukapsasuppi ja käia häälekalt ühiskemmergus … minu ärasuitsetatud valged ööd on nagu augutäited viletsas luuletuses, plangust välja löödud lauad; hommikuti kuulsin ma, kuidas alkohoolikud hiilivad piki hõõguvaid seinu õlleka poole, kompavad pragunenud varjudena teed, kusevad mu akna all, kusevad ja vannuvad. Mu hing sarnaneb tuhatoosiga, röstsaiaga, tudengisöökla mõru tõrukohvijoogiga, plekilise kandilise klaasiga … sinul pole tarvis seda teada, sest kõikse viimane kuivanud võileib Pariisi kõige räpasemas kohvikus on ilusam kui kogu mu sealne elu.
Ma kõndisin ime kõrval – ei, ta on isegi enam kui ime. Marie tahtis, et ma räägiksin Ameerikast … Ma ei teadnud, millest alustada; ma olin Hermesi kinos vaadanud hulgaliselt filme – alati pooltühi kino, mis asus Brooklyni tagahoovis mitte kaugel tollest kohast, kuhu mulle leiti ajutine elupaik. Hermes ei pääsenud Hudožestvennõile Arbatil ega Gigantile Kondratjevskil ligilähedalegi. Inetu räämas hoone, ilma afiššide ja klaasvitriinideta, ei mingeid pikki astmeid, kõrgeid uksi, vasknuppudega linke – mitte miski ei andnud teada, et see on kino, või kui, siis vaid varikatusel põlevad tähed H E R M E S. See meenutas pigem väikest provintsiklubi, see-eest kassas oli alati pileteid saada ja näidati selliseid asju, mida Nõukogude Liidus ei näe ilma pealgi; seal jooksid peaaegu alati vanad ja mitte kõige populaarsemad filmid, kuid minu jaoks olid nad taevamanna, ma käisin seal iga päev, hommikul ja õhtul, ja kui und ei tulnud, läksin öisele seansile; ma veetsin tolles prahises umbses kinosaalis peaaegu sama palju tunde kui Brooklyni tänavatel. Aega oli mul lahedalt käes, seda polnud kuhugi
