millal tuba hakkab järsku pikaks venima, seinad hakkavad kasvama, ning ma tean, et ukse taga võib olla mis iganes. Kui ma olen kaine ja reibas, siis võin kanduda isa tuppa – see on olemas, ma näen iga raamatut riiulil! Kes seal praegu ka ei ela, seal on kõik endistviisi. Ma näen teda: ta istub ja loeb midagi.
Alfred ajab end üles. Koputab kustunud piibu tühjaks. Oh neid Maroko piipusid … Valab karahvinist veini. Käsi väriseb. Kurat. Joob ahnete lonksudega.
Ma jumaldasin isa tuba. Ronisin kiiktooli, kiikusin omaette ümisedes, vaatasin, kuidas ta töötab: tõstab pabereid ringi, kiikab paksudesse raamatutesse. Tugitool naksus, paberid sahisesid, isa sulg kriiksus, mõnikord kriipsutas ta midagi alla ning siis viunatas sulg naljakalt, see lõbustas mind, ma palusin: „Issi, tee veel! Veel-veel!”
„Veel-veel,” ütleb Alfred pimedusse. „Veel! Veel!”
Ma tahtsin, et mul oleks kõik samamoodi nagu temal. Ma kogusin kappi riiulitele paberit, isa andis oma vanad suled mulle ning ma kriiksutasin nendega, püüdsin hoolega.
„Meie Alfred on muutunud väikeseks kontoriametnikuks,” rääkis ema külalistele, paotades toa ust, nad piilusid sirmi taha, ma kangestusin – mõnust (mulle meeldis, kui mind vaadati, kuid ei näidanud seda välja).
Kord kuulsin, kuidas keegi ema sõbrataridest (või meie kauge sugulane) hüüatas: „Issand, kui nukulik ta teil on! No täitsa nagu mänguasi!” Ehkki ma kohmetusin, teesklesin siiski, et kirjutan ega kuule midagi, võõrastetuppa ma end näole ei andnudki.
Ma sündisin 1896. aastal (päeval, mil suri Maurice de Hirsch13), isa oli siis kolmkümmend neli aastat vana – need arvud ei mahu mulle pähe. Ma ei tea isa tolleaegsest elust peaaegu mitte midagi, sest võtsin kõike enesestmõistetavana ja arvasin, et peale selle, mida näen, ei toimu midagi (minu vanemad ilmusid koos minuga). Nüüd annaksin ma oma käe või jala ära (lõppude lõpuks, milleks nad mulle?), et saada isa kohta natukenegi rohkem teada. Tean, et mu vanaisa oli riiaka loomuga, ta oli kogu oma suguseltsiga tülli pööranud ja siirdunud Saksamaalt Peterburi (pidas õega salajast kirjavahetust), võib ette kujutada tema vintsutusi: töötas repetiitorina, kaubaagendina, lehemüüjana, üüris tillukest tuba, mida tuletas isale iga päev meelde. Vanaisal oli õnne abielluda nutika ja mitte kõige vaesema vene neiuga, vaat siis avas ta oma raamatupoe, mis oli pooleldi ajalehekiosk. Sõbrad siginesid talle eranditult venelased ja asjalikud, väikeettevõtjad; ta ülistas vene kultuuri ja püüdis saksa keelt mitte suhu võtta. Oma lapsed pani ta tavalisse vene kooli. Isa, kahest pojast vanim, sai võimaluse Moskvasse õppima minna (ta õppis iseseisvalt saksa keelt), ent noorema venna koolitamiseks raha ei jätkunud, tema pidi tööle minema, võttis varakult naise, töötas trükikojas, käisid kuuldused, et ta jõi ja mängis, hülgas perekonna, hakkas anarhistiks, sattus kroonuleivale. Peterburis käisime me ainult kaks korda, seevastu Saksamaal käisime sageli ning kui vanaisa kuulis, et isa sõitis sugulaste juurde kummardama, sai ta jube vihaseks.
Isa töötas suures Moskva notarikontoris, kust hiljem lahkus, asutas oma tagasihoidliku büroo ja oli ise enda peremees. Me emaga käisime tal sageli vastas tolle hoone trepil, kus büroo paiknes, ja kõndisime sealt kõik koos Arbatile, Pretšistenski bulvarile või Tverskajale; inimeste seas jalutades tundsin ma end väga väiksena, mulle tundus, et ma jalutan puude vahel; ma mõtlesin välja, et nendel inimestel on lisaks kätele ja jalgadele ka pikad-pikad oksad, mis ulatuvad teistesse maailmadesse, ja nendel okstel kasvavad imelised lilled; need lilled, mis olid kübaratel ja revääridel, sümboliseerisid minu arvamist mööda teisi, tõelisi, pilgule varjatud õisi; võib-olla mõjus mulle nii tugevasti kirikute ülevus, ema käis pühapäeviti Strastnoi kloostris, võttis mind mõnikord kaasa. Minu jaoks oli tähtis, kuidas ma välja näen, kuidas mind vaadatakse. Ma piidlesin pingsalt möödaminejate nägusid, mõistatades, millise mulje ma neile jätan; ma otsisin igas vastutulijas vastukaja, naeratasin kõigile …
Oma esimesele päris reisile suundus kohver alles 1906. aastal (oli teel hirmsasti tüliks). Me kolisime jäädavalt Pariisi, kuid isa jätkas Moskvas töötamist. Minu haridusega ja Pariisi elu ringkondadesse viimisega tegeles ikka seesama monsieur Léandre. Tolleks ajaks oli ta väheke kulunud, end käest lasknud ning pahatihti oli tal joomalehk man, kuid talle anti andeks. „Ja ka see, kallis, on osa Pariisi kasvatusest,” rahustas isa emmet. Varsti lugesin ma Rousseau asemel ette Huysmansi, harjutasin edutult Chabrier’ klaveripalasid. Kui me käisime Pariisis, meenutas meie elu muinasjuttu: jaamas oli meil sohver vastas, uksele ilmus tärgeldatud köögitüdruk, maja lõhnas värskete saiakeste järele, puurides vidistasid kanaarilinnud, aknalaudadel olid lilled, igal laupäevahommikul sõitsime me automobiiliga läbi Elüüsiumi väljade linnast välja. Pärast meie lõplikku kolimist muinasjutt luitus; alles jäi vaid unine Francine, ta polnud just vilets kokk, kuid tegi üsna igavaid sööke, oli laisk koristama; üheks tema kohustuseks oli minu lütseumisse viimine ja sealt äratoomine, teel kippus ikka miski mu tähelepanu köitma ning Francine sikutas mind käest, ma kaebasin ära, ema noomis Francine’i, kuid ei suutnud teda sellest võõrutada.
Ma käisin Janson-de-Sailly lütseumis: kõik oli arusaamatu ja tuli suure vaevaga, isegi saksa keel. Kaotasin ühe aasta, teistele järelejõudmiseks tuli palgata repetiitorid, peale selle käisin ma klaveriõpetaja juures – kiusakas kurt vanamees vastiku harjumusega habemesse pobiseda, ta poleks saanud midagi õpetada ja koondas seetõttu kogu oma tähelepanu õpilaste õigele rühile ja käte liikumisele, isegi peksis meid natuke, tema peale kaevati, ma kuulsin, kuidas vanemad väljendasid isekeskis rahulolematust tema meetodite, maneeride, välimuse üle, kuid viisid ikkagi oma lapsi tema juurde: oldi arvamusel, et vähene peks on kasulik; laupäeviti veetsin ma poolteist tundi juudi tädikese madame Cafrelle’i seltsis, kes õpetas noodikirja ja kannatas somnolentsuse all.
Lütseum ei asunud meie kodust kuigi kaugel, üsna pea tohtisin ma hakata üksi käima, mõnikord küsisin emalt natuke peenraha. Kui ammune mälestus! Imestan, et see on säilinud. Sulen silmad, kardan käest lasta, näen ema nägu, tunnen tema käsi oma õlgadel, mu nägu mähkub ema parfüümi kergesse aroomi, ema juuksed langevad mu otsaesisele, kui ta mind suudleb, kuulen rahakoti klõpsu … ja münt kukub! See nägemus on niisama habras nagu need vanaaegsed kuuseehted, mida avastad laealusest kapist ning keerad pikkamööda ettevaatlikult lahti, mõistatades, kas nad on seal terveks jäänud või leiad nüüd killud. „Mida sa nendega teed, Alfred?” Koolipäeva lõppedes passisid meid lütseumi juures vaesed, palusid almust, ma andsin väikesele räbalais memmele, ta meenutas kaltsunukku, mäletan seniajani tema häält: „Vous n’auriez pas deux sous, mon petit m-sieur?14” – „Ma annan talle, emme.” Emme embas mind ega tahtnud kuidagi lahti lasta, kallistas ja sosistas hellitussõnu. Ma olin üksteist aastat vana. Nüüd seitsekümmend neli. Ma sulen silmad ja lähen tagasi nondesse hetkedesse. Ma vajan ikka veel ema viirastuslikku kohalolekut. Pärast nii paljusid aastaid, nii paljusid metamorfoose … Mul on vaja tunda tema huuli oma põsel. Tema suudlus puhastab mu südame räpast, tuletab mulle meelde, kes ma olen.
Maailm oli noil päevil kirjum ja terviklikum: seinad olid seinad, tihedad, kõvad, vankumatud, katused võisid tõrjuda mis tahes löögi – välgu, tormi, üleujutused ei heidutanud, tuli isa ja me sõitsime automobiiliga ringi. Kahtlemata on see mälestus läkitus Champs-Élysées’lt: seal oli alailma tolmune. Fochi avenüül, teel Boulogne’i metsa tuli sageli nägu rätikuga katta ja silmi kissitada. Hoian minevikukaadreid värisevate ripsmetega kinni, püüdes mitte nutma hakata.
Meie perekonna heaolu ei rajanenud sugugi isa nutikusel. Enne Prantsusmaale lahkumist müüs ema maha suguvõsa mõisa ja veel mingi manufaktuuri, mis põhjustas ägeda kriitika kõigi tema sugulaste poolt, sellega oligi seletatav nende kategooriline soovimatus meiega läbi käia. Mina sain sellest teada kahekümnendate keskpaigas, kui ema jooksis panga vahet päästmaks meie varanduse jäänuseid; pärast tema surma pärisin ma mõningad väärtpaberid ja ehted, tänu millele võisin emigrantide üldise vaesuse taustal kuni
