seisid otsekui pulmade puhul punaste lintidega ehitud traktorid, ekskavaatorid … veoki astmelaual korralikult kokku pandud kindad – ja ei hingelistki! Valged betoonplokid, vaiad, killustikuhunnikud, armatuur, liivakuhjad, tühjad pudelid … Kõik nägi välja nii, nagu oleks siin just nüüdsama nõukogude filmi vändatud. Roomikujäljega üles küntud platsil roomasklesid rebitud ajalehtede räbalad. Veoautode vahel ripendas üldstreigile kutsuv transparent. Suurepärane prelüüd sellele, millega me kavatseme tegelda – otsida Luxembourgi aiast mansetinööpi! … kas pole hullumeelsus? ta võis ju selle kus iganes ära kaotada! Ma mõtlesin monsieur Morgensternist: imevärklik vanamees; asi pole isegi selles, et ta räägib aktsendiga (aga võib-olla vene keel peabki niimoodi kõlama?) ja riietub nagu eelmise sajandi inimene, tema nägu katab väga keeruline kortsude süsteem, mille on graveerinud ebamaine käsi, niisugune nägu on tänapäeval suur haruldus nagu mingisugune iidne vaas. Me jalutasime pargis ringi, otsides toda pinki, kust olime ta hiljuti sirakil leidnud, ei suutnud miskipärast seda kuidagi üles leida … Mansetinööbist ei maksa rääkidagi! Kuid ma olin valmis otsima koos Mariega mida iganes, kasvõi jäneseid Kuu pealt. Pärast mitmeid tunde pargis, kui jõudsime välja Saint-Micheli bulvarile, hakkas mulle tunduma, nagu hakkaks mu rinnas lahti minema pilu, kust meid piilub taevas, silmitseb teda … Pöördusin rutuga hõlmu kinni panema, katsusin aiavarbade, puude poole mitte vaadata … Ma olen magamata, kõigest välja magamata … Ning see lahkus, ma muutusin taas iseendaks, tundsin maa külgetõmmet, kuid olin endast väljas, vaevu hingasin. Marie märkas mu seisundit.
„Kas midagi on pahasti?”
„Jah, ma olen vähe maganud. Naljakas. Pea käib ringi.”
Me läksime esimesse ettesattunud kohvikusse, vist Rostani; mina jõin apelsinimahla, tema kohvi; ma ütlesin, et mõned pildid, mida olin stereoskoobiga vaadanud, on mu meelest kuidagi imelikud …
„Mismoodi imelikud?”
Ma ei suutnud seletada.
„Aga kas teile või kellelegi veel ei ole nad kunagi imelikena paistnud?”
Marie kehitas õlgu.
„Küllap on asi selles, et te olete vähe maganud,” naeratas.
Ma ruttasin nõustuma; jah, pole välja maganud, sellepärast; kõik on lihtne; tõmmanud suitsu lõpuni, ma lõtvusin, silmad vajusid kinni, oleksin tahtnud haigutada, kuid pidasin vastu; ma olin vist hakanud vähehaaval toimuvaga sidet omandama; ta ütles, et teda ärritab Nõukogude raadio, mida tema vanemad kuulavad peaaegu et iga päev, ma küsisin, kas nad ei ole mõelnud kolida NSV Liitu.
„Jah ja ei.”
„Kuidas nii?”
„Saate aru, sellega on selline lugu. Me oleksime ju äärepealt läinud, kui ma viiene olin. Ega ma suurt midagi mäleta, ma ei saanud toona üldse aru, mis toimus. Aga siis oli ju sihuke hull aeg. Meie onu ikkagi läks, kuid ma ei taha sellest. Mõni teine kord, eks?”
„Muidugi.”
„Ega te solvunud?”
See kõlas ootamatult.
„Mina? Mispärast ometi?”
„Noh, võis jääda mulje, nagu te poleks väärt meie väikest perekonnalugu teadma. Uskuge, see pole nii. Ma lihtsalt ei tea, kuidas rääkida. Ma ei tea sedagi, mis sellest loost on tõde ja mis vale. Kõik sugulased näivad valetavat ja ennemini võiks tõe mõnelt naabrilt välja pinnida. Asi on selles …”
Ta ohkas ja ma ei pidanud vastu.
„Marie, jumala pärast, ärge tseremoonitsege minuga. Ma hindan iga hetke teie kõrval. Võime lihtsalt istuda ja inimesi vahtida, nad on kõik nii pentsikud.”
„Aga mulle tundub, et kõik ümberringi on nii erilised, kõik on moekalt riides või teavad, kuidas tuleb riides käia, aga mina ei tea. Ma olen lapsest peale end siin võõrkehana tundnud ja süüdistanud selles alati vanemaid. Meil on päris vähe sõpru. Meil on olnud nii palju peretülisid, te ei kujuta ette. Võiks ju arvata, et venelased peaksid üksteisest kinni hoidma, võõral maal on iga oma inimene kallis, aga võta näpust, kõik on omavahel nii tülis, tulevad tänaval vastu ja ei ütle teregi. Minuga ei teretata. Aga milles mina süüdi olen, kui nemad tülli läksid? Ema ja isa elavad omas suletud maailmas. Ma olen alati näinud, kuidas nad hoiavad prantslastest eemale ja ka teiste venelastega hoiavad distantsi. Eriti nendega, kes on tulnud NSV Liidust.” Ah vaat siis kuidas! Ma sain aru, miks ta ei tahtnud, et ma teda koduukseni saadaksin (saab olema raske, saab olema väga raske). Ta hüüatas südametäiega: „Me elame nagu sektandid, jumala eest!” Ja puhkes naerma; ma kiirustasin naeratama, kuid see ei õnnestunud, tahtsin öelda, et Nõukogude Liit – vaat see on grandioosne sekt, kuid ei jõudnud, ta jätkas: „Ma läksin seitsmeteistaastasena tööle, õpin ja töötan, aga ema elab muudkui minu ja venna heaks: rassin nagu neetu, ja kõik ikka teie heaks. Kuidas meil ikka on kombeks õigustada laste ja tööga omaenda vaimupimedust. Istuvad isaga ja kuulavad Nõukogude raadiot, viskavad viinakest ja ohkavad. Ei taha enda ümber midagi näha. Nad elavad valesti. Hoolimata kõigest. Kogu Prantsusmaa kiuste.”
Tema nägu lõkendas, hääl värises. Sellal kui ta rääkis, vajusin ma unelusse. Mu pea muutus otsekui klaasjaks, süda valgus täis – tema kujutist, tema sõnu, tema häält. Ma ei pannud tähelegi, kuidas võtsin tema käe ja suudlesin, veel ja veel … Ta silitas mu juukseid. Ma vaatasin talle silma, tahtsin – ei tea, mida tahtsin öelda: paluda vabandust või anda mingi meeletu lubadus, öelda, et olen valmis tegema kõik selleks, et ta oleks õnnelik. Selle asemel suudlesin jälle tema kätt, ja veel, ja veel …
„Rahunege,” sosistas tema, katkestamata mu juuste silitamist, „rahunege …”
Ma suudlesin peopesa, iga kühmukest, iga lohukest, iga sõrmekest … mind valdas tohutu iha … pea käis ringi, mulle tundus jälle, nagu oleks taevas minusse sisenenud ja valmis mu mõistuse välja tõrjuma, ma panin silmad kinni, sest need olid kasutud … olin tundetulvast pooleldi teadvusetus olekus, kuid ometigi suutsin mingeid sõnu lausuda …
„Te olete kaunis … hindamatu … mul ei ole siin ilmas kedagi peale teie …”
Ja see oli tõsi, sulatõsi. Suuremat tõde ei oleks noil hetkedel saanud öelda.
Tänaval suudles ta mind rutakalt huultele, kohmetus kuidagi, rabeles mu embusest lahti ning ütles tunnetest lõõtsutades, üleni sisemise värskusega üle uhutult:
„Kohtume teiega homme rue de la Pompe’il. Pole vaja saata. Ma lippan veel Julie juurde. Olen talle ammu lubanud. Nii kui me teiega tuttavaks saime, olen ma kadunud olnud. Ta on juba kolm torupostikirja saatnud. Noh, kõik. Homseni!”
Seekord suudlesime mõlemale põsele ning ta lippas kontsade kõpsudes ja sääri välgutades minema.
Öösel hullutasid mind nii tema sääred, sõrmed kui ka hääl, mille peale ma üles ärkasin, siis aga vajusin jälle unne. Nägin unes, et olen Arsenalnajal, pandud kartserisse luku taha, niiskes hullusärgis, mis läheb aina kitsamaks, tuba aga näib avaram, hirm kasvab koos ruumiga, kuni sa kuivad kondiks kokku; lõpuks kangastus mulle, et ma laman kirikus, Tšistopolis, ümberringi on hanged, ma rühin läbi paksu lume, jalad jäävad kinni; „Barbituraadid hakkavad mõjuma,” mõtlen ma. Barbituraadid, hullusärk, külm, heitlik valgus, läppunud õhk, teadvuse kihistumine. Sa lamad ja lämbud, kuid ei jaksa isegi paanitseda, nagu pole ka jõudu karjuda, sa lihtsalt lamad ja muutud vinnutatud lihakäntsakaks,
