armastasin põigata jahitarvete poodi, silmitsesin ruttamata püsse, topiseid, nahku, kuulasin puujalaga kütivana luiskelugusid, ehkki ei saanud pooltest sõnadest aru, ta rääkis väga segaselt, mingis veidras dialektis, tal olid naljakalt tahumatud maneerid.
Rue Victor Hugol tegi ema sisseoste, rue Picot’l elas ilus vene preili, ta andis alati mulle mõne kompveki. Ma ei saanud aru, et ta on väga noor. Imelik, kuid ma ei mäleta ta nime. Ta oli Peterburist, pandud väga noorelt mehele prantslasest insenerile, temast palju vanemale kuivikule. Mees töötas sillakonstruktsioonide kallal, oli alailma sõidus, tõi maastikest tehtud ülesvõtteid, mida nad siis mu isaga piipu popsutades tõsisel ilmel arutasid. Nende kodus rippusid seintel tehasedetailid, ilusad, läikivaks poleeritud, me küsisime: „Miks nad siin ripuvad?” „Ilu pärast,” vastas insener. „Kas nad pole siis ilusad?” Me nõustusime temaga. Kord ilmus vanaaegsele tugevale pultlauale väike mootor (või osa mootorist), üleni õline, tsehhi-, bensiini- ja suitsulõhnane, insener tundis selle üle uhkust, rääkis, et see on tehnikarevolutsiooni alge. „Me oleme sisenemas uute kiiruste ajastusse,” rääkis ta. Inseneri kabinet oli täis jooniseid, mõnikord oli ta nii hõivatud, et ei tulnud meie juurde. „Abikaasa töötab,” rääkis tema naine nukra näoga ning kohemaid naeratas oma võluvat naeratust, „kuid sellest pole midagi, tulge sisse, tulge aga sisse, ma pakun teile kooke!” Ta rõõmustas alati meie üle, tal olid pikad punased juuksed (arvan, et ta meeldis isale väga). Ta tantsis minuga ja isaga; insener tuli oma kabinetist vaatama, pliiats kõrva taga, üleni sakris, palus vabandust, nõudis kohvi, mu isa küsis, ega me teda sega, tema vastas, et teda ei sega miski. „Aga grammofon?.. lärm?..” – „Ei,” ütles ta, „lärm ei sega mind kunagi.” Ning tõmbas ukse kinni.
Ranelagh’sse kavatsetakse vist teha tenniseväljak. Loodan, et ma ei ela selleni. Saabub päev, mil ma kaon, ning see tänav saab olema teistsugune.
*
Keset tuba seisab püsti l’armoire-valise12. Laiali tõmmatud. Kolm sahtlikest on õieli, neist vahivad välja paberite keelekesed. Alfred sikutas – jõnkshaaval (kapp ei tahtnud kohe lahti lasta) – välja väikese lauakese. Tõmbas hinge. Pani selle ette lastetooli. Leidus tindipott. Ladus suled lauale. Äramurtud vändaga arvutusmasin. Pole viga, võib pliiatsi sisse torgata. Siin see ongi, näritud otsaga. Ma kirjutasin need paberid täis kuuskümmend aastat tagasi. Mul tõuseb klomp kurku, kui neid vaatan … see on minu käsi, minu lapsekäsi.
Mulle meeldis end seintega eraldada.
Ta paneb paika ühe tooli. Kõrvale teise. Rebib sohvalt teki maha. See lendab põrandale. Heidab toolikorjudele lina. Tõmbab selle sirgeks.
Voilà! Minu kindlus. Niiviisi seda ehitati.
Voltaire’i rinnakuju lauale. Rousseau ja Didrot etažeerile nagu publik beletaažil. Kena.
Ta kõnnib ümber oma rajatise, kiikab ukse tagant sisse.
Nüüd olen ma pea ja õla jagu kohvrist pikem. Kindlasti olen ma isast pikem.
Alfred istub sohvale, ohkab. Käe alla satub piip. Ah siin sa siis oledki! Ta otsib tükk aega tubakakotti. Viimaks saab põlema.
Kohver käis lahti nagu päris kapp, vasaku poole sisse olid ehitatud nagid ja riiulid, parem aga koosnes kolmest sektsioonist, millest igaühes oli mitu väljatõmmatavat sahtlikest; peale selle lasi kaas välja õhukese sirmi: selle välimisel küljel oli pilt džunglis rändavast pühast Kristoforusest, aga sisemine külg oli kuni põrandani peegeljas. Ma peitusin sirmi taha ja riietusin kord piraadiks, kord musketäriks. Kostüümid, relvad, parukad, lehvid, lindid, vööd olid kapist võtta.
Pariisis soetasime me sihilikult sellise mööbli, mis oli väga sarnane meil Moskvas olnuga. Isa kartis, et ma elan elukohamuutust raskelt üle, seetõttu ei kolinud me mitu aastat, käisime uues Pariisi korteris puhuti – paar-kolm korda aastas, vanemad tegid näo, nagu me ei kavatseks üldse kolida, siit sõitsime me Rivierasse, Biarritzi ja Monacosse, siia tulime me tagasi, õppisime Pariisi tundma, käisime Versailles’s, kui isa sai kutseid, külastasime tuntud Vene aristokraatide salonge, Prantsusmaale ammu ümber asunutena tahtsid nad temalt kuulda, mida Venemaal uut on; aga seejärel naasime Moskvasse, kus kõik kulges harjumuspärast rada (mul oli kinnismõte, et mind valmistatakse ette millekski möödapääsmatuks ja traagiliseks, millekski selliseks nagu lahkuminek, kadetikorpus või boarding school; mõnda mu tuttavat last oli see tabanud ja nad kadusid minu elust, juhuslikult kokku trehvates paistsid nad mulle äravaevatuna, väga õnnetuna, justkui oleks neid piinatud, ning ma kartsin väga, et mul seisab ees midagi samalaadset).
Kuni kahekümnendate aastate lõpuni ei teadvustanud ma päriselt, et elan Pariisis isa tahtel, see oli olnud tema tahe. Ta oli Pariisist lummatud, ta oli sellesse linna armunud, armastas ühtviisi nii uusgootikat kui ka art nouveau’d, jumaldas Hector Guimardi ja Jules Lavirotte’i. Isa oli nimme valinud välja väikese majakese XVI linnaosas, et elada Arc de Triomphe’i ja Champs-Élysées’ lähedal. Ta tahtis, et ma elaksin tema unistuses! Ning ma tundsin end selles imehästi. Ma olin õnnelik. Ma hakkasin oma teist kodu kogu südamest armastama. Siit kuhugi ära, kasvõi teise arrondissement’i kolimise mõte ei ole mulle kordagi pähe tulnud. Ma ei ole isa toas mitte midagi muutnud (kõige suurem muudatus leidis aset 1961. aastal, kui ma müüsin maha tema ostetud klavikordi ja selle asemele pandi see klavessiin). Mõned mu tuttavad imestavad, kuid need, kes tunnevad mind ammusest ajast, on harjunud. See iseloomustab mind, nõnda nad ütlevad ja vaevalt et eksivad.
Ma elan mingis mõttes muuseumis, kuid märkan seda üksnes hilja öösel. Ilmub selline spetsiifiline lõhn ning kõik hämarusega kaetud esemed omandavad tähtsuse, otsekui oleksid nad klaasi all. See hirmutab natuke. Ma pole muuseume kunagi sallinud: vägisi eksponaatideks muudetud esemed annavad maailmast, ajaloost, inimesest vale ettekujutuse; oma keskkonnast välja tõmmatud nipsasi minetab osaliselt oma omadusi, lakkab paistmast tavaline, muutub terafimiks (mul on neid terve kollektsioon, ma tean, millest räägin); ainulaadsusega täidetud eksponaat annab valetunnistust nii oma kunagise omaniku kui ka inimese kui sellise kohta. Muuseum meenutab hullumaja. Kui peita psüühiliselt terve inimene idiootide sekka, ei erista keegi teda haigetest. Nii on ka asjadega. Ma võin panna muuseumisse ükskõik mida. Oma sokid. Oma lipsud. Näritud pliiatsijupi, millega kirjutan. Vabalt. Nad kõik väärivad võrdselt järeltulijate tähelepanu. Minu majale võib panna sildi „Un Musée” ja kõik, ilma selgituseta: un musée. Polegi tarvis midagi kuhugi viia. Terve Pariis on muuseum. Kogu maailm. Sest et … ei, sellest olen ma ühes teises kohas kirjutanud, peab otsima.
Minu nädalad sarnanevad nüüd kammiga, kust osad piid on ära tulnud: see on ununenud, too kustunud.
Meie kodus on grammofon alati olemas olnud. Esimest muusikaõpetajat ma ei mäleta. Kui läksin kooli, ilmusid minu miniatuursesse täiskasvanuellu päris märkmed. Mõnikord ma kujutlesin ennast notarina, täitsin blankette nagu isa, panin neile pitseri ja allkirja, seadsin sisse kaardid, kuhu kirjutasin oma sõprade nimed, nende sünniaja, silmade ja juuste värvi, kogusin postkaarte, marke ja münte. Eriline koht oli kapis detektiivikomplektil: eboniitvarrega suurendusklaas, kindad, pintslid, mängupüstol, võtmekimp, taskulamp, isa lisas sellele raamatu „Sherlock Holmesi seiklused”, piibu, ehtsa Inglise taskunoa kahe tera ja korgitseriga (noal oli graveering: James Fenton & Co, Sheffield). End kõigist eraldanuna sehkendasin ma mänguasjadega, tõstsin neid ühest sahtlist teise, joonistasin midagi või uurisin suurendusklaasiga. Liikuv kapp oli minu kabinet. Ma rändasin sellega terve ilma läbi! Kaart ja gloobus olid minu esimesed sõbrad. Ma reisisin väga lihtsalt – piisas gloobuse keerutamisest. Tahtsin, et mu tuba oleks isa kabineti täpne koopia: büroo, massiivne paljude sahtlitega laud, seinad täis raamaturiiuleid, nurgas suurte klaasustega kapp.
Mind jälitab haruldast
