kõik on tunnete üleküllusest, ütlesin ma endale, tõusin üles, süütasin suitsu. Muljed olid närvid logisema pannud. Isegi Ameerika ei mõjunud mulle niimoodi nagu Pariis. Ameerikas suhtusin ma kõigesse ettevaatlikult. Emigrandid hoiatasid mind: „Teil hoitakse veel pikka aega silma peal. Ärge arvake, et te olete vaba. Võidakse iga hetk välja visata või luku taha panna. Panevad luku taha ja hakkavad üle kuulama. Aga võivad ka tagasi saata, mõne oma vastu välja vahetada …”
Sellepärast püüdsin ma hoolikas olla. Käisin kinos, sõin raha baarides maha; lonkisin pisut väljakutsuvalt shopping mall’ides, pea käis särast, lõhnadest ringi ja – naised, naised ümberringi! Kord nägin Broadwayl hooletult rõivastunud näitlejat, kes mängis ühes muusikalis, mida ma vaatamas olin käinud; mees istus noobli kohviku erkeris, lehitses ajalehte, tõmbas piipu. Oma loomulikkuse ja ümbritsevasse maailma sobivusega avaldas ta mulle nii vägevat muljet, et ma ei pidanud vastu ning kõndisin kohvikust mitu korda mööda, piieldes kord teda, kord vitriini (täpselt samamoodi olin ma Nevskil jalutlenud Jelissejevi gastronoomi juures). Tema ei teinud mind endiselt märkama, lehitses ajalehte, jõi kohvi, tõmbas piipu, siis aga tõusis püsti ja lahkus, pööramata millelegi tähelepanu. Ta pidi muidugi nägema, kuidas ma edasi-tagasi jalutan, küllap arvas, et ma olen austaja, varas või puruvaene näitleja, kelle unistuseks on saada temaga jutule, et imbuda mõnesse teatrisse. See mõte haaras mind. Mingis mõttes vabastas see mu kammitsetusest. Ma taipasin, et võin olla kes iganes: sealhulgas ka näitleja! Broadway tegelikkus oli tema jaoks midagi sama argist ja igavat nagu kuivanud lehed kojamehe luuale. Kui ma hakkan käituma täpselt samamoodi, nagu oleks Broadway tegelikkus minu jaoks praht, siis hakatakse mind ka vastavalt kohtlema. Raha mul oli, astusin kohe kohvikusse sisse, hõivasin tema ajalehega koha erkeris ja tellisin kohvi. Ma tundsin end võrratult! Ma olin hakanud näitlejaks. Sest võisin seda olla. Mitte keegi ei teadnud, kes ma tegelikult olin. Ma võisin olla kes tahes! Nautisin kiirustamata oma lavastust, lehitsesin ajalehte, tõmbasin Camelit ja jõin kohvi. See oli mu elu kõige vapustavam kohv! Pariisis sain ma aru, mis asi on tõeline kohv, kuid tookord, tol kõledal kahvanäolisel sügispäeval rüüpasin ma kohvi ja joobusin, lehitsesin ajalehte ega suutnud oma vaimustust vaigistada. Ei, ikkagi mul oli, oli Ameerikas imelisi hetki, jah, kuid lõplikult vabanesin ma pingest alles siin, mõistsin, et võin selle halva minevikuune endalt maha raputada, ja hakkasin vabamalt joovastuma. Ma tundsin nüüd midagi muud. Nagu ei hoiaks mul silma peal mitte salateenistus, vaid Pariis ise.
Läidan tiku, süütan sigareti; tänaval hiilib möödakäija, võimalik, et ta näeb mind, ja sel hetkel ei ole möödakäija enam mitte lihtsalt möödakäija, vaid Pariisi nuuskur. Pariis hiilib seal all mööda rue de la Santéd, Pariis vaatab mind pimedusest, vaatab püha Anna kliiniku võretatud akendega ja mõtleb: suitsetad? seirad mind aknast? kas sa oled selle vabaduse ära teeninud? mida sa selle vabadusega peale hakkad? kuidas käitud? saab näha, saab näha …
Ma hakkasin armastama d’Alesia tänavat, hakkasin armastama oma maja. Raske sepistatud uks, sellel kaunistus – kassitapp väändub vapi ümber: kilp, oda, mõõk ja suletutiga rüütlikiiver. Marmormosaiik esimese korruse trepimademel. Kitsas puutrepp, kulunud käsipuud, lakki on veel tunda, kuid mitte kätt jahutavalt; tundmatu elu lõhnad ja helid (kuulen selgesti, kuidas pea kohal laps mürgeldab ja koridoris panevad kontsakesed plaatide järgi punktuatsiooni). Kaks sissepääsu: ühe juurde toob vana kitsas lift (peaaegu spioonlik leiutis), teise juurde viib kriiksuv keerdtrepp. See uks, mis on lifti pool, käib kinni ühe lukuga, teisel aga on koguni kolm lukku ja kõik isemoodi: esimene tõrgub, teine on ajalooline (niiviisi ütleb majaperenaine), sellele pole võtitki, aga kolmas on põhiline, jonnakas Inglise lukk, kah põikpäine, Prantsuse uks ei taha temaga kuidagi nõustuda, uksele tuleb kergelt jalaga anda, siis läheb ta lahti. Sealt satun ma otse võõrastetuppa, kuid televiisori ees istub eakas madame Arnault, apartemendi perenaine. Roza Arkadjevna oli koos abikaasaga elanud siin kogu okupatsiooniaja, käisid ainult öösiti väikeses hoovis õhku hingamas, aga muidu veetsid peaaegu kolm aastat luku taga, madame Arnault varjas neid, toitis ja viis neile pakke, kirju, ajalehti. Kuidagi juhtus nii, et tema mees suri kohe pärast sõda ära („kogu sõjaaja pidas vastu, aga siis andis alla,” ütles Roza Arkadjevna).
Minu tuba on kõige väiksem, vaatega hoovi, ja veel on mul midagi kamorkalaadset, kuhu tõstsin oma Ameerika kohvrid raamatutega. Mulle meeldib siin kõik: karedad koridoriseinad, ukselingid (eriti tua etis: keerad – occupé, tagasi – libre); diskreetsed põrandalauad naksuvad niimoodi, just nagu keegi ringutaks. Pikk koridor, nii kitsas, et kui monsieur Gérard, teine kostiline, kõnnib mööda koridori, pean ma taganema, sest tal on väga suur kõht, me ei pääse kuidagi teineteisest mööda, aga vaat madame Arnault’ saan ma vabalt mööda lasta, ta on väike ja kuivetu, küllap tunneb end nii suures korteris väga üksildaselt, konutab võõrastetoas üksipäini, nii pisikest eidekest kohe ei märkagi, televiisori ees muutub ta veel väiksemaks, hallipäine, kahvatu, valges kootud kampsunis, kampsuni all kannab ta pitsvarrukate ja -kraega pluusi, ta meenutab nukku ning monsieur Gérard nimetab teda õigesti, ehkki ebaviisakalt tagaselja madam Pupeks. Minule ütleb ta „musjöö”, sest ei suuda kuidagi mu perekonnanime meelde jätta, aga eesnime pidi kutsuda ei tihka, ehkki ma olen temast noorem, kuid isegi lihtsalt „musjöö” – ah, kui meeldiv see on, kui sulle öeldakse kasvõi lihtsalt „musjöö”! Esimest korda juhtus see toimetuses. Ma seisin köögakil paberite kohal, selsamal hetkel koputas klaasuksele pneumoposti kuller. Märkasin teda silmanurgast ja tundsin ära: mütsinoka kohal oleva palmiku, vormipintsaku revääride ja nööpide järgi, pealegi reetsid teda närviline nihelus, mis on omane just nendele kulleritele, kärsitus ja tähtsus (kullerhierarhias peetakse neid kunnideks); kuna noil päevil ei olnud mul toimetusega veel otsest suhet ja ma poleks tohtinud mingitele paberitele alla kirjutada (poleks saanud isegi torupostisaadetist vastu võtta), siis ei lasknud ma end ka segada, jätkasin kirjutamist, jättes tema koputamisele reageerimata. Pealegi kirjutasin ma oma asja, tundes seetõttu end elust täiesti välja lülitatuna. Ma ei olnud veel päriselt tööl, olin tulnud toimetusse ülesannet saama (telefoni mul tollal polnud, elasin äärelinnas Ivrys nukras võõrtööliste ühiselamus aafriklaste, hindude, itaallaste ja poolakate keskel), olin katseajal, pidin näitama end parimast küljest või vähemalt mitte ämbrisse astuma. Olin sinna jäänud, et mitte kohvikusse kirjutama minna, rahaga oli väga pahasti, tahtsin kohe visandada selle, mis oli mul äkitselt turgatanud, mõningad mälestused, midagi võbelevat, sellised asjad on parem kohe kirja panna (oma mälule ma loota ei saa, psühhiaatria on tublilt tümitanud), ühiselamus kirjutada noil päevil ei õnnestunud, mul polnud laudagi, jagasin tuba kahe poolaka ja ühe aafriklasega, tombukese lahtiharutamiseks, laiendamiseks, lumepalliks veeretamiseks polnud ruumi; sattunud toimetusse, kasutasin ma juhust ja kandsin kogunenu hoogsalt paberile. Kirjutan paarkümmend minutit, kuni keegi ei näe, mõtlesin; mulle tundus, et kirjutusmasinate klõbin kuidagi kaitseb mind, teeb nähtamatuks, kuid see pani mind ka värisema, see paljude käte kokkusulav toksimine piitsutas takka ning ma kiirustasin, et mitte kellelegi silma alla jääda, kartsin, et küsitakse: „Tohoh, te olete veel siin?” Küsimused, mulle on neid piisavalt esitatud, kergitatud kulmud ajasid mind marru, allatõmmatud suunurgad … vihkan … Oli oluline kirja panna – kus veel saan ma kortsunud, masinakirjaga äestatud lehtedest oma rahutut maailma välja kraapida? Kirjutanud pahupoolele oma, ma justkui piiristasin maatükki, koos nende sõnadega kuulusid need lehed õigusega minule. Noil päevil olid just hakanud tekkima seotud fragmendid, millegi keerulise suured jupid, ma vabisesin, kattusin iga niisuguse sisemise tõuke ajal higiga: ruttu kirja panna … enne kui võluudu hajub! Kössitades koomiliselt kõigist eemal (toimetus näis mulle sama kentsakas kui Peeglitagune), kribisin ma rutakalt oma märkmeid. Kuller hakkas endast välja minema, ta vaatas mind (ma tundsin seda), koputas teist korda ja kohe ka kolmandat, tungivalt, ärritusega, nõudlikult. Sisse tulla ta mõistagi ei tahtnud, ta oli juba niigi piisavalt kaugele tulnud: väravad, mis talle oli avanud kojamees-uksehoidja, roosipõõsaste ja akaatsiatega siseõu, vajaliku asutuse otsinguil oli ta üle vaadanud kulunud sildid, kergete klaasuste taga peitusid mornid karvased mehaanikud, ajalehepaberist pilotkade ja üleskääritud käistega maalrid, mustades rüüdes oimulokkidega juudid lõikasid ülikondi juurde, kõige suhtes kurt võtmemeister
