Oo, Passy kalmistu marmorsambad, te ootate mind ilmaasjata, mul on koht juba välja valitud!
Moskvas voolab aeg aeglasemalt, isegi tuvid lendavad üle tänava laisalt, hetk peatub, sa rühid edasi jõnksamisi, otsekui mitmeid kordi sündides. Pariis piitsutab sind takka, annab jalaga tagumikku, puistab üle naerutolmuga, piserdab vihmaga, pritsmetega lompidest, teeb sulle vimkasid, sülitab sulle sõimusõnu, sosistab kuulujutte, tõmbab lahti vitriine ja hõlmu, surub enda vastu, suudleb mõlemale põsele, õngitseb sult raha välja, lehvitab kaabuga, vaatab igatsevalt silma ja kisub tumeda sametise öö kaissu. Pakaselisel talvel ja lämbetel suvepäevadel meenutab elu Moskvas sujuvat valsisammu, õlivärve, tummist kanget veini. Pariisis elad jooksujalu – crescendo, akvarell, kohv.
Ma olen jätnud hüvasti lapsepõlvega Jardin du Ranelagh’s15, seal sõitsin ma karussellihobustega, vaatasin marionett-teatrit, loopisime ema ja Francine’iga rõngaid, mängisime sulgpalli, olin keskpäevaks nii väsinud, et tundsin kehas raskust ja peas kõminat. Me läksime Passy restorani, mis asus jaamahoones, jõime mahla või kuuma šokolaadi küpsistega ning siis – koju, ma viskusin oma voodisse ja magasin kolm tundi nagu nott. Isaga olid meil pikad jalutuskäigud: kõigepealt Porte de la Muette’ini, vaatasime vana lossi ning kõndisime edasi peaaegu terveks päevaks Boulogne’i metsa, sõitsime paadiga, lonkisime mahajäetud Pré-Catelani pargis – etnograafiliste näituste jäänuseid kasutasin ma oma kujuteldava seikluse dekoratsioonidena. Me kõndisime edasi, edasi, isa silmad särasid, läksime kahekesi päris padrikusse, vehkisime arukaotuseni puumõõkadega või lasime vibust puudesse nürisid nooli, need põrkusid tuhmilt tagasi ja kukkusid maha, aga kui ära lendasid, pidin ma neid tükk aega kõrgest rohust otsima ja jonnisin. Tagasi tulime õhtuhämaruses voorimehega. Ema võttis meid vastu kerge ärritusega: „Noh, ja kuhu te nii kauaks jäite? Vaadake, kuidas te välja näete! Võta või jäta, saatan ja paharet!”
Esimesed aastad Pariisis ei olnud lihtsad. Linn heidutas mind pisut, ma sattusin temas segadusse. Niisamuti oli ema jaoks kõik uus. Me elasime võrdlemisi enesessesulgunult. Ma olin sageli haige, imelik arst ravis mind mürriga: käskis leotist juua, hingata sisse lõhna ja hõõruda mürriõli peale. Ema häbenes prantsuse keeles rääkida. Ma muretsesin sellepärast, et pean minema uude kooli, ja minagi rääkisin prantsuse keelt päris kehvasti. Isa julgustas meid, kinnitas, et küll me varsti kohaneme. Kuid minule oli raske elu sisse ajada, ma istusin kogu aeg kodus, eelistasin autosõite, isaga maletamist või raamatuga vedelemist. Igal pühapäeval käisime me tingimata vanaraamatukauplustes ja ilma ostudeta koju ei naasnud. Mu isa luges vaimustusega George Chesney, William Le Queux’, Horace Lesteri jt populaarseid romaane. Meie lugemistareks oli võõrastetuba, siin me vedelesime raamatutega (õudne! siinsamas võõrastetoas!): tema väikesel diivanil, mina kanapeel. Töökoormast vabanenud nooruslikult õhinat täis isa paistis eriti kaitsetuna. Ema käis meid vaatamas, vangutas hukkamõistu teeseldes pead, läks ära, kuid ma jõudsin tabada tema näol heldimuse. Me võisime niiviisi öö saabumiseni vedeleda ja isegi öösel lõmpsasime teineteise eest salaja raamatuid, hommikul teatas isa justkui muu seas, et oli oma Allan Quatermaini seiklused märkamatult läbi saanud, mina tegin samalaadse ülestunnistuse ning kergelt ogaratena ruttasime me kaldapealsetele, kus veetsime oma kaks tundi, otsides seikluslikku rämpsu. See oli õnn! Lugeda poole ööni, uinuda, raamat käes, sõita kaugel rue de la Fayette’il asuvasse Salon du Livre’isse, kus meie tuttav bukinist oli meile kõrvale pannud pataka uusi raamatuid, millest andis teada kulleri toodud läkitus, see lebas mul taskus ning ma teadsin kindlalt, et järgmise nädala või kaks neelame me isaga raamatuid – see oli lõpmatusemaiguline õnn! Ma kannan siiamaani endas selle kilde.
3
Käisime monsieur Morgensterni vaatamas; midagi tõsist, nagu selgus, ei olnud juhtunud: tugev põrutus, võib-olla ajuvapustus – kerge –, iiveldab, kuid seda pigem eelmisel päeval joodu tõttu; kallaletungist mitte sõnagi. Oli teadvusel, rääkis seotult, nägi välja nõrk, hoidis Mariel käest kinni, kutsus teda Mariškaks.
„Pea käib natuke ringi, Mariška. Aga muidu on kõik korras.” Ja naeratas.
Ma ei arva, et ta aru sai, kes mina olen.
Ta oli olnud arst, pidas praksist kodus, tema uksel ripub seniajani silt:
Dr Morgenstern
Médecine générale
Marie rääkis, et samasugune silt oli olnud ka välisuksel, kuid see on maha võetud. Sissepääs apartementi algas tänavalt, külastajad läksid üles mööda pikka üsna laia treppi – üheksa astet, made, seitse astet ja vasakul tuba sildiga, paremal dušš, tualett ja külaliste toad, kuid mul ei õnnestunud esimesel visiidil õieti midagi näha (juba hiljem, kui mul oli juhust isegi tema juures elada, silmitsesin ma kõike lähemalt), pani Szymánska tõstis meid kiiresti välja, tema mees Jarek, rõõmsameelne, paks, täiesti kiilas lihtsakoeline elatanud poolakas (monsieur Morgensterni vanakraamipoekese juhataja) viis meid vasakkaldale, rääkis teel, et äril läheb väga kehvasti, ja nüüd veel need meeleavaldused, iga hetk võidakse klaasid puruks lüüa; me põikasime poodi sisse, ma olin seal esimest korda ning otse loomulikult hämmastas mind seal kõik: kui palju vidinaid, kui palju haruldasi nipsasjakesi, kangaid, raamatuid, ajakirju, rinnakujusid – ei leia tühja laikugi! Marie näitas mulle vanaaegset vasega ääristatud stereoskoopi jämedal jalal rässaka nahast periskoobiga, sealsamas karbis oli suur kollektsioon ruumilisi fotosid Uskumatu Mehe seikluste sarjast; see mees reisis, pani toime kangelastegusid, lõunatas fantastilistes restoranides kaunite naiste seltsis ja kinkis inimkonnale maagilisi teadmisi – sädelev kera peopesal, magnetiline pilk, välgu sähvatus: „Ohjelda stiihia!” Ma olin lummatud, silmitsedes tema nägu, ei ma tahtnud uskuda, et see oli toosama inimene, keda olime just nüüdsama rue de la Pompe’il külastanud. Asi ei olnud mitte tema eas, vaid kuvandi muutumises. Noor näitleja seal stereoskoobis oli haaratud rollist: silmade läige, haiglane muie, pooside ebaloomulikkus, mida võimendasid optika ja rõivaste veider tegumood; seda kõike ei olnud selles vanamehes, kes oli nii maine, tasane, vagur. See oli teine inimene! See polnud isegi inimene – võõras substants!
Marie muigas.
„Ei, muidugi on see tema, Alfred.”
Mingisugune maagia, tundus isegi võimatu, et ta oli tavaline surelik! Mõnel ülesvõttel vaatas ta läbitungivalt otse südamesse, tundus, et ta nägi mind … Täitsa põrguvärk! Ma tundsin kummalist külgetõmmet. Vahest oli see stereoskoobi efekt? Võib-olla retuššija töö, rahustasin ma ennast, jaa, retušeerija on kahtlemata vaeva näinud. Kuid ei saanud silmi ära, kleepusin stereoskoobi külge, panin ühe seeria teise järel, efekt ei kordunud mitte alati, kuid iga kord tekitas judinaid. Viimaks said stereopildid otsa. Ma küsisin, kas rohkem pole. Jarek ronis suurde metallkappi, kus hoiti luku taga hinnalisemat kraami, ta tõstis üksteise järel asju ringi, jätkates Mariega jutlemist. Kapp jahmatas mind samuti: see oli mitte lihtsalt lai – kolm meetrit! –, vaid ka sügavust oli tal vähemalt meetri jagu; ridade kaupa linte, plaate, fotokarpe jne, jne. Jarek otsis tükk aega midagi sellist, mida Marie tahtis mulle näidata, haruldasi kujutisi nukulinnast, millega ta oli tüdrukuna mänginud, hiljem müüdi see maha; pan Szymánski sukeldus, pea ees, kappi, jätkates temaga vestlemist, tema poola keel oli maamehelikult soe nagu äsja lüpstud piim, see tõi mulle meelde Tšistopoli, meil olid seal poolakad. Mariška vastas talle väga kräbedalt, tema poola keel oli kergelt helisev, ta kortsutas kulme, tema huuled liikusid hoopis teisiti, ta näis palju tõsisem, praktilisem kui prantsuse keeles rääkides. Kui Marie räägib prantsuse keeles, paistab ta kergemeelsena, pisut koketeerivana, kuid ka pingul olevana, torkiva ja rabedana, valmis haugatama või hammustama. Vene keel lõdvestab teda, ta hakkab isegi aeglasemalt liikuma, teda valdab igatsus, liigutused lähevad sujuvaks; poola keel muutis teda samuti, ilmus pisut kapriisne naeratus. Kõik need muutumised on lihtsalt vaimustavad! No mitte ei leia. Pole viga. Teinekord.
