rindele, keegi Taškenti, pärapõrgusse, seal olid täid, malaaria, läbipääsmatu pori … ja seal juhtus kõige hirmsam – suri ema, ja nii kui ta suri, algas minu jaoks lakkamatu internaat, mis sarnanes, nüüd ma tean, vaksaliöömajaga, lapsed vahetusid nii sageli, et ei jõudnud sõbruneda; ma loobusin toona koolis käimast, keegi ei sundinud, just noil päevil värahtas minus miski, mingisugune eneseteadvuse närv võpatas ja vibreerib tänase päevani; tolsamal ajal tekkisid mulle esimesed sõbrad, kõik nad olid minust vanemad, me semmisime kohalikega, korjasime seeni, tegime küünlaid, tattninalampe, püüdsime kala, küpsetasime sütes kartuleid, viskasime nuge, lasime vibuga tuvisid, seal kuulsin ma esimest korda prantsuse keelt, sain tuttavaks suurepäraste inimestega, käisin kirjanike loengutel, õppisin iseseisvalt mõtlema – kuulasin teraselt sõnu ja silmitsesin kujutisi, mis ärkasid mu peas ellu, käisin üksinda jalutamas, kujutledes end esmaavastajana kesk lõputuid valgeid välju, mis ümbritsesid meie linnakest viis või ka kuus kuud aastas, nõndaviisi omandasin ma vabaduse tunnetuse, sain aru, mis maitse sel on.
Pitié-Salpêtrière, paljusilmne ja sünge, kõrgus meie kohal (ma mõtlesin, et see pole mitte hospidal, vaid ehtne loss). Pargis ei olnud peaaegu kedagi. Me tiirutasime jalgradadel, pärast nii paljusid puudutusi ei olnud sugugi lihtne lahku minna, vanaaegne haiglahoone näis siduvat meid tugevate tunnetega, mis hakkavad, kartsin ma, hääbuma sedamööda, kuidas me temast eemaldume.
Lamarcki esplanaad.
Õhk auras kergelt, valgus oli muutunud sinkjashalliks ja elavaks. Varjud kasvasid suureks. Ma rääkisin, rääkisin … Sõnad kõlasid tähendusrikkalt ning harjumuspärane vastutustundetuse tunne jättis mind maha (minu arvamust oli nii kaua eiratud, et pahatihti ma ei talitsenud ennast, võisin partsata midagi kohatut, mida hiljem pikalt kahetsesin, see juhtus vaid ühel põhjusel: ma arvasin, et kuna kõik mind eiravad, siis küllap mu sõnad ei tähenda midagi, ja seetõttu ma laususin – ja ka kirjutasin – neid karistamatuse tundega, lubamatu ja isegi kuritegeliku kergusega, just nagu nad haihtuksid kohemaid).
Ma ei taha paista imelikuna, pelutada, eemale tõugata, seetõttu räägin lünklikult, aga õhtuti nopin mahavaikitu kokku ja paiskan paberile. Ma ei karda kirjutada mitte seda, see on loomulik. (Kui ajamasin saab kunagi leiutatud, siis sellega rändamist hakkab saatma enneolematu ekstaas, ilma milleta on vabadus mõeldamatu, aga ilma vabaduseta ei saa kuidagi: iga inimene on paraku mineviku ja tuleviku pantvang, ta on omand, mida himustavad esivanemad ja millele pretendeerivad järeltulijad: esimesed teavad alati paremini, võtavad iga sõnaga vahele, aga viimased on valmis sinu kalmu maatasa tegema; isegi kui sul ei ole mitte midagi, sa ei kujuta endast mitte midagi, siis niipea, kui sa kummardud pliiatsiga paberilehe kohale – kõik, sa oled kadunud, sa kuulud kõigile, seepärast: nõua vabadust, vabadust iga hinna eest!) Ma ei karda lüüasaamisi – kui palju on mul neid olnud ja mida kõike ei ole ma uste taga kohanud! Minus on nii palju nimesid, nägusid, sündmusi – kõik nad on ilmunud mu juurde pärast mu jaburaid eksimusi otsekui lohutuseks; unenägude asemel kuulen ma öösiti hääli ega oska täpselt öelda, kas need hääled kostavad minevikust või kusagilt veel … Ma ei tea, millest alustada, milline kujutis peab saama esimeseks klaasikilluks selles mosaiigis, ees seisab pikk teekond – ma mõistan seda ega karda, olen kindel, et meloodia veab välja, pealegi saab alati ära parandada, aga vaat, hakata kõnelema sellel prospektil, kus taevas on allapoole kummardunud, varjud laiali laotanud ja kuulab pealt … Marie, sa said kuidagi kohe mulle kalliks ja lähedaseks! (Habras side, tema viirastus sulab minu omaga ühte ning seda hindamatut tunnet on nii kerge kaotada.) Ma ei karda mõttelõnga kaotada, ei karda teha prohmakat kirjas, leheloos, oma südaöises silmade kirbujooksus ühelt paberitükilt teisele, puistates kamalutena tähti, mudin ma pliiatsit, küünal raugeb (lämmatav hommikune tunnete somnambulism) … Marie, kui sa vaid teaksid, kuidas ma kardan sind kaotada!
Tema näole tekkis õrn naeratus, justkui meenutaks ta midagi endale väga kallist, ning ta jutustas anekdootliku loo sellest, kuidas monsieur Morgenstern oli pärast seda, kui oli mingist vanaaegsest muusikariistast oksjonil lahti saanud, andnud metroos kerjusele tuhat franki; selle loo järel ujus välja teine, seejärel kolmas … Marie oli tahtnud minna Pariisi ülikooli, aga sai Nanterre’i, 1964. aastal, just teaduskonna avamise ajaks: ümberringi ehitus, tolmupilved, koridorides haamrite kopsimine ja sae vingumine, talvel külmetati, kuid oldi õnnelikud: labrakad, lust … Marie käed välkusid, silmad särasid. (Homme, kas me homme kohtume?) Õppis kaks aastat, jättis pooleli, ei julgenud vanematele öelda, elas kolm kuud Alfredi juures …
„Elaksin seniajani, kui poleks emale metroos vahele jäänud. Ma ei oska valetada, tunnistasin kohe üles. Ema läks marru, kukkus kõiges teda süüdistama. Aga mis tema siia puutub? Ei puutugi muidugi.”
Monsieur Morgenstern – mida ma toona temast teadsin?
Ma olin muidugi näinud teda vanadel rohmakalt värvitud postkaartidel, toimetuses rippus kalender: millegi Nikola Tesla torni laadse taustal ilmub ta suitsust ja välgust dändilikus helehallis ülikonnas (tema suurte silmadega sobivat värvi), viimse hõbenööbini suletud vestis, kaelas tumesinine siidist kaelaside, peas kõvakübar, ühes käes hoiab ta jalutuskeppi, teise peopesal äsja koorunud tibupoega (Paris, Novembre 1923). Ma küsisin Roza Arkadjevnalt, miks ripub seinal vana kalender. Võiks ju uue panna? Ta naeratas häbelikult, sõnas heatahtlikult: „Mis te nüüd, noormees, Alfred on asendamatu.”
Ema poolt venelane, emigrant, luuletaja-dadaist või sürrealist (ma ei ole veel sotti saanud), küllaltki tuntud pianist, mängis kinoteatrites, restoranides ja džässbändides, teatri- ja tummfilminäitleja, vanavarakoguja, okupatsiooni ajal osales vastupanuliikumises, kuid kuulsaks sai ta ennekõike l’Homme Incroyable’i pildiseeriaga, see ilmus kahekümnendatest viiekümnendateni ja oli väga populaarne, postkaart Uskumatu Mehe kujutisega, keda Alfred Morgenstern etendas (ma ei saa päris hästi aru, kes see tegelane oli: võlur või mustkunstnik, leiutaja või seikleja) oli olemas peaaegu et igas kodus, kuid pärast sõda vahetas Alfredi mingil põhjusel (võib-olla vanus) välja temaga väga sarnane mees ning sari hääbus. Ma ei teagi nii vähe! Kuid see kõik on kuidagi pinnapealne. Faktid, andmed … Peeglid, kus inimene peegeldub, võttes sihikult poosi, valetavad peaaegu alati. Sa võid olla ajaloos kes iganes.
On inimesi, kes oma noorust teistest intensiivsemalt läbi elades imavad endasse aja essentsi, hoiavad seda oma kuvandis kinni, muutudes rändavaks päevapildiks.
Aga võib-olla on see pelgalt kuvand? Une image ja ei midagi enamat? Keerad seda – aga edasi tuleb tühi lehekülg …
Hiiliva sahinaga tuhises mööda jalgrattur, kuuesaba lehvis, näidates traksiklõpatseid. Tegime pingi peal suitsu ja hakkasime mööda bulvarit minema. Tulesid välgutades kihutasid mörinal autod. Mõnikord küünitusid noored neist välja ja karjusid miskit.
Ma pajatasin Tšistopolist, meie istjate poolest kuulsast ühiselamust, ema ja isa töötasid kirjandusfondi puhveti köögis, Parnahh seisis uksel … Aga muud tööd seal polnud! Mõni tegi jalanartse, õmbles vormipluuse. Vilets aeg oli. Me elasime seal otsekui saarel. Ma jäin mõttesse …
„Oleksin justkui alles sündinud.”
Jah, niimoodi ma ütlesin (kurk kuivas, miski oli seal kokku kleepunud, mulle näis, et sõnad tungisid välja mu hinge liidetest; mu hing, see on nagu märter hullusärgis).
Marie naeratas vaikselt, siis aga võttis mul käe alt kinni.
„Küll harjute. Uskuge, see tüütab teid peagi ära.”
„Viimane aasta Leningradis – mihuke lörts ja äng!”
„Jutustage. Kuidas seal on? Ma ei ole ju Venemaal kunagi käinud.”
„Labasus, künism, materialism,
