ta tõmbas räti õlgade ümber ja istus teisale. Ma ei läinud kohe koju, lonkisin pikalt mööda hämarat Tolbiaci tänavat, põikasin Artistes’i tänavale, kõndisin sellega külgnevatel vaiksetel teedel, jalutasin rue de la Santél ning kui seadsin muljetest, tööst ja näljast kurnatuna sammud kodu poole, kuulsin, kuidas püha Anna kliinikus karjus hull naine; vajusin minutiks tardumusse, seejärel läksin kiiresti oma tuppa, et aknast vaadata, kuid ei näinudki midagi, oli pime, laternad heitsid nõrka valgust, karje räsis pimedust, kusagil seina taga töötas õmblusmasin, majaperenaine keeras televiisori valjemaks, kostis veel hääli (vahest sanitarid), uks paukus ning kõik lakkas. Roza Arkadjevna pani mind elama oma vana tuttava juurde, kes oli teda koos abikaasaga okupatsiooni ajal varjanud, mul vedas: minu aken oli psühhiaatriakliiniku aia poole ja ma kiikasin sinna ühtelugu; ma leidsin, et see pole juhus – Pariis andis mu saabumise esimestest päevadest peale mõista, et tunneb mind, teab mu minevikku. Ma vaatasin tumerohelisi väravaid, tungides kujutlusvõime abil lukustatud tubadesse, kus asusid patsiendid, ja nägin neid, kellega olin kunagi jaganud oma mittevabadust, haiglavoodites lebasid need, kellega ma olin teed joonud, kelle lugusid kuulanud, kelle eest silmi peitnud, kellele naeratanud; vaadates püha Anna kliiniku ookrikarva müüri, tundsin ma, et osa minust vaevleb veel luku ja riivi taga ega saa võib-olla kunagi vabaks, sest kord üle elatud õudus jääb pitsitama mu südant nagu ravimatu kramp; igatahes senikaua, kuni on olemas trellid, lukustatud uksed, mille taga piinlevad inimesed – kasvõi üks inimene! –, ma maha ei rahune. Nädalavahetustel vaatasin ma, kuidas nad jalutasid oma hoovis sussides või kalossides, kitlites ja naljakate mütsikestega. Seal oli ehtne park koos jalgteede ja kujudega, ilusti pügatud põõsaste ja klumpidega. Nad istusid pinkidel, suitsetasid, vestlesid. Ma nägin, kuidas mõnda keelitati õue tulema: sanitar seisis uksel ja kutsus, tehes teatraalseid žeste, koguni kummardades. Neil käisid külalised … Ühe osakonna (vanaaegne tillukeste akendega hallist kivist hoone) kivikatusele langes lehti, lehti aina langes, lehevaip läks järjest tihedamaks. Minu jaoks sai see katus omamoodi aastaaegade vaheldumise indikaatoriks. Ma jälgisin, kuidas talv lähemale tuleb. Vihm pesi lehed katuselt maha, need langesid uuesti, kaunistades katusekive, takerdusid vihmaveerennidesse, kleepusid karniiside külge. Ilusa ilmaga rebis tuul neid kaasa, kandis minema, kuid lehed kogunesid uuesti; kord katsid nad katuse tiheda kihina ja lebasid sedasi kevadeni.
Veebruarist peale on õhus pakitsenud midagi äikese-eelset, kõmin veereb üle Pariisi, naha alla poeb hääletu värin, kõik paistab natuke tõelisem, selgem, eredam; sedasi oli lapsepõlves mõne peo või vastutusrikka päeva eel: pea ragises erutusest nagu krudiseva pakasega. Einoh, torm olnuks pidu. Märtsis läks lahti: Nanterre. Tuli sõita, kaeda, rääkida, kirjutada … Ehkki võinuks arvata – mis on meil, venelastel, nende streikidega asja?
„Meie ajalehes peab olema kõik,” sähvas peatoimetaja. „Me elame siin. Me oleme selle maa osa. Teist meil ei ole.”
Ausalt öeldes olen ma temaga päri: milleks piirata ennast „emigrantliku eluga”? Sõitsin Nanterre’i innuga, sõitsin ja mõtlesin: Nõukogude Liidus ei lastud mind ajalehe ligigi ja polekski saadud lasta, vaimuhaigla patsient – rasvane rist, siin aga – esiküljelugu. Kahju, et sõita polnud kaugele. Enne seda olin ma käinud Strasbourgis kohtumas endiste Wehrmachti sõduritega Elsassist, kes aeti idarindele, kus nad alistusid tingimusteta Punaarmeele ning kupatati seejärel vangilaagritesse – kes Tambovi, kes Uljanovski lähistele. Leheneegrid piirasid naasnud sõdureid. Nad ei tahtnud kellegagi kohtuda. Räägitakse, et kõnelused olid aastaid kestnud, epopöa oli alanud ammu enne minu saabumist. Lõpuks murdusid, kohalik pastor oli neile augu pähe rääkinud. Minna oli lootnud Vazin, vana emigrant; kõõmaga üle puistatud kägiseja käis ringi mõnust vilistades, kuid sõitsin hoopis mina. Tigestunud Vazin ei rääkinud minuga mitu päeva, naksutas lõuapärasid; ta ei sallinud mind juba varemgi, enne kui ma talt Strasbourgi-sõidu ära napsasin, aga sestpeale pani iga väiksematki eksimust süüks. Ehkki minu otsest süüd selles polnud; les malgré-nous2, kui said teada, et reporterite seas on NSVL-ist põgenenud noor mees, palusid ise, et tuleksin mina (tahtsid pärida, kuidas Nõukogude Liidus elatakse). Nad olid kenad ja veel tugevad, pisut üle neljakümne. Suurem osa neist oli võetud soldatiks seitsmeteistaastasena. Tõsi küll, sõda, vangistus, laager olid jätnud oma jälje. Selliseid silmi – sügavale maetud lootusega – olin ma näinud ainult neil vaimuhaigetel, keda on väga pikka aega kinni hoitud. Arsenalnajal oli üks vanamees, ajalooõpetaja, langes vangi Harkivi katlas, jäi Krõvõi Rigi all Stalagis nr 338 ellu, viidi sealt Saksamaale, sai pärast vabakslaskmist invaliidsuse, töötas koolis, mõni aasta hiljem vahistati, liikus ühest psühhiaatriakliinikust teise, ujudes nagu palk mööda jõge osakonnast osakonda: elektrišokk – aminasiin – ülekuulamine – röntgen – aminasiin ja nii edasi. Kui ma sattusin temaga sama koridori peale, oli ta veetnud hullarites juba seitse aastat ja nägi välja pesueht vanur, ometi oli ta vaevalt üle viiekümne; tema pilgus oli loomalik pelg, ta vaatas kõnelejale valvsalt otsa, isegi kui ei räägitud temaga, tema silmis miilas ootuse tuluke, ta vaatas inimest nagu koer, kes püüab ära aimata järgmist žesti, miimilist liigutust, signaali, millest sõltus tema saatus, selles pilgus oli sügav ootus, kraatrisuurune lootus. Elsassi vangide silmis täheldasin ma sarnast lootuse miilamist, mis polnud tollest ajast saadik kustunud (arvatavasti ootavad nad, et lõpuks neid mõistetakse). Ma nägin nende peresid. Kõigi kodus oli kuidagi eriliselt vaikne nagu pärast matuseid. Nad rääkisid, et nende lastel pole vähimatki ettekujutust sellest, mida on nemad pidanud läbi elama, nad ei räägi neile. Kuidas rääkida? Millest alustada? Millest ka ei alusta, kõikjalt vaatavad vastu häbi, hirm ja valu. Sellest hoolimata oli tunda, et siin on midagi teada, isegi lapsed aimavad midagi. Vana pastor tegi mulle linnas ja selle ümbruses ekskursiooni. Näitas, kus ja millised tänavad olid Saksa anneksiooni ajal ümber nimetatud. Ta hoidis alles vanu saksakeelseid tänavasilte ja plakateid, üks avaldas eriti muljet: suur luud pühib kaardil märgitud Elsaß-Lothringeni territooriumilt punast Gallia kukke minema. Ma pildistasin, panin intervjuusid kirja. Üks meestest oli vene keele nii hästi selgeks saanud, et õpetas seda ülikoolis; ta sõidutas mind autoga ringi, näitas samuti linna, misjärel viis Thanni kohtuma veel kahe Tambovi laagri asukaga. Me sõitsime pisut üle tunni aja. Vogeesid, väikesed kirikud, jõgi. Seisime künkal vaatega Engelburgi lossi varemetele, ta lasi mul imetleda, lõpuks küsis:
„Noh, kuidas on?”
„Ilus.”
„Venemaal on ka ilus … Oleksin Venemaale jäänudki. Mulle väga meeldis loodus. Pakaseline õhk. Lihtsad inimesed, suurepärased. Ainult et ülemused ei anna ju asu. Venemaal on iga inimese kohal ülemus. Tema kohal järgmine. Ja nii edasi. Tunned, et nad on olemas ja et neid on palju.”
„Aga kas siin pole siis nii?”
„Prantsusmaal? Ei. Siin on teistsugused inimesed. Kõik hoiavad üksteisel silma peal.”
Me naersime, vaikisime. Lumi langes tuuleklaasile. Jõgi voolas.
„Mõnus,” ütlesin mina. „Vaikne.”
„Jah.”
Naasen Pariisi – aga siin on soe, inimesed käivad, hõlmad lahti, reibastunud, piki bordüüre ojakesed, parkides maapinna kohal udulinik, taevas ripuvad pehmed pilved ja jalad nõtkuvad, kõnnin, naeratan – loll mis loll!
Minu kirjutisest visati pool – kui mitte rohkem – välja, see muutus umbes nagu praekõrvaseks: Nõukogude ja Prantsuse kodanike vastastikuse repatriatsiooni lepe, väljavõtted Prantsuse ja Nõukogude repatriatsioonidelegatsiooni liikmete kirjavahetusest, kindral Pierre Kelleri mälestused sellest, kuidas ta oli meeleheitlikult taotlenud audientsi Nõukogude delegatsiooni juhilt kindral Golikovilt, kellest kõneldi Kelleri sõnul kui jumalusest (sageli öeldi tema kohta lihtsalt Tema), ajalehtedes kirjutati, et kindral Golikovile anti aurahasid, Keller sai tema allkirjastatud kirju ja aruandeid, kus suure G tähe ümber oli tõmmatud vigurlik krõnks, temast räägiti raadios, meieni jõudsid kuuldused, nagu armastaks kindral Golikov käia
