kolksatus andis teada, et uks sulgus taas. Stella hoidis hinge kinni ja teritas kõrvu, et kuulda, kas see inimene tuli sisse. See võis olla kõigest varakult saabunud valvur, kes kõiki piirkondi üle kontrollib. Kuid seda õnne ei olnud talle antud. Kingade kriuksumine hoiatas teda, et ta ei olnud üksi.
Sorin oli kahanenud paariks sammudega ühes taktis langenud tilgaks. See oli ilmselt naisterahvas. Pidi olema naisterahvas. Mida teeks üks mees sellisel kellaajal tühja kinohoone naiste kempsus? Meeste oma ei olnud ju täis. Stella surus alla spontaanse tahtmise hüüda ja küsida, kes seal on. Ta küünitas tualettpaberit võtma, rebis nii vaikselt, kui sai, rulli otsast paar lehekest, kuivatas ennast ning tõusis siis pükse üles tõmmates püsti. Ta tundis ennast veidi paremini või vähemalt mitte niivõrd kaitsetuna. Aga see tunne haihtus peagi.
Kabiini ukse alla ilmus kaks kinga. Need olid saabaste moodi ja piisavalt laiad, et kuuluda mehele. Stella surus peod suule, et karjatust tagasi hoida. Miks ta siin seisab? Jalad ei liikunud. Nende omanik lihtsalt seisis paigal, otsekui oleks see maja välisuks ja tal oleks mõttes kella helistada. Ja see ei läinudki väga palju märgist mööda, sest järgmisena kostis valju kolkimist uksele. Stella silmitses abitult selle ilmetut pinda, nagu oleks uks võinud talle öelda, mis siin toimub.
Just nimelt siis hakkas tema telefon helisema, ta võttis selle väriseva käega taskust ja oleks äärepealt peost pillanud, kui nägi, et on saanud veel ühe Just13 snäpi. Ta oli ekraani puudutanud ja sõnumi avanud veel enne, kui jõudis end takistada seda tegemast. Kui pilt ekraanile ilmus, surus ta hambaid huulde lüües alla karjatuse – sellelt paistis suletud uks, mis oli samasugune nagu tema kabiinil. See pidi olema seesama uks ehk ainus asi, mis teda praegu sõnumisaatjast lahutas. Allkirja pildil ei olnud.
Uus vali kolkimine. Stella tõmbus uksest eemale ja põrkas taganedes nii kõvasti vastu klosetipotti, et jalad põlvedest nõtkusid. „Kes seal on?” Vastust ei tulnud. Ta puterdas need sõnad välja enne, kui suutis end pidada. Hääl oli nõrk ja hale, mis polnud sugugi tema moodi. Stella oli harjunud olema karja juht. Tugev. Sihikindel. Ta ei näidanud üles mingisugust halastust säherduste nannipunnide vastu, kelle hääl kõlas just nimelt niiviisi nagu temal endal praegu.
Sedapuhku oli kolkimine nii kõva, et uks vappus. Stella pilk langes hädisele riivile ja ta nägi otsekohe, et sellest poleks kuigi palju kaitset. Ta vaatas pead pöörates hullunult ringi, et leida midagi – ükskõik mida –, mis võiks ta päästa. Tualettpaberi rull ja selle hoidik. Kaanega plastprügikast. Seinapaigaldusega klosetipott, millega ta võiks mehele vastu pead anda, kui too sisse murrab. Ainult et ta ei jõua potti kuidagiviisi seina küljest lahti kangutada. Siis meenus talle telefon, mida ta oma higisesse pihku pigistas. Kas ta peaks helistama häirekeskusse? Või Höddile? Kui Höddi on nagunii juba siiapoole teel, siis on ta ju kindlasti lähemal kui politseinikud?
Ta säästeti otsustamise vaevast. Mees viskus kabiini ukse vastu, riiv purunes ning Stellale pähe paiskunud uks lõi ta oimetuna selili potile. Ta sundis ennast iiveldust alla surudes üles vaatama, et ründaja nägu näha. Esialgu arvas ta, et see jääb mingisuguse varju sisse, sest nägu oli niivõrd must. Alles hetke pärast taipas ta, et vaatab jope kapuutsi alt paistvat läikivat Darth Vaderi maski. Teda jälgisid läbi mandlikujuliste avauste kellegi silmad, ent ta ei suutnud nendest midagi välja lugeda. Sirutus välja kindas käsi, mis kahmas temalt telefoni. Kui mees hakkas seda näppima, palus Stella jumalat, et too oleks varas. Võtku tema telefon. Võtku kõik, mis on tal taskutes. Võtku kogu kuupalk. Käekott. Ükskõik mis. Kui ta ainult Stellat sõrmeotsagagi puudutamata ära läheb.
„Nonoh.” Mehe hääl oli veider ega erinenud suurt Darth Vaderi omast. See kähises nii, nagu oleks tema kurk vooderdatud liivapaberiga. Ilmselt käis maskiga kaasas ka mingisugune odav häälemoonutaja. Mees suunas telefoni Stellale, otsekui sooviks ta klõpsutada pilti sellest, kuidas too peldikupotil istub. Mööda Stella põski hakkasid alla nirisema pisarad. Mida ta teeb? Miks peaks üks varas soovima videot või fotot telefoni omanikust? „Nüüd aga tahan ma, et sa pingutaksid kõigest väest.”
„Mida?” Stella libistas end prill-laual tahapoole seni, kuni tema selg oli vastu seina surutud, ning see kõva ja jäine pind teisel pool õhukest kampsunit pani ta veelgi rohkem värisema.
„Ütle, et sa palud andeks.”
Ta isegi ei püüdnud vastu tõrkuda, vaid andis oma parima, et kurgust üles pressivast nuuksest hoolimata andeks paluda.
„Oi-oi. See küll ei olnud nii hea kui tarvis. Ei olnud põrmugi veenev. Sa oskad paremini.”
Ta püüdis. Ja püüdis veel. Kordas neid sõnu seni, kuni nad kostsid tema kõrvadele veidralt, otsekui polnukski need päris sõnad. Aga miski ei paistnud meest rahuldavat.
Ja ta pidi selle eest maksma.
2. peatükk
„Meil on vaja suuremat ekraani.” Viimaks ometi pahvatas üks politseinik välja selle, mida kõik ülejäänud juhtimisruumis viibijad mõtlesid. Nad olid esituse algusest peale nihutanud oma toole lähemale sellele seinale, millel näidati naeruväärselt väikesel ekraanil kino turvakaamerate salvestisi.
Seinale kõige ligemale lauaservale toetuv Erla vaatas pahaselt üle õla. „Püüa keskenduda. Need on niivõrd sita kvaliteediga, et suuremast ekraanist poleks abi. Aga kui see sind nii väga häirib, siis võid ju panna oma soovi ettepanekute kasti.”
Mees jäi vait ja Huldar teadis, miks ta seda tegi – Erla ei seedinud tavaliselt kuigi hästi, et mõni juurdlusrühma liige vastu vaidles. Ta oli üsna mitmes mõttes hea ülemus, kuid inimsuhete aspekti ei võtnud ta just liigselt hinge. Huldar ei uskunud hetkekski, et soov saada juhtimisruumi korralik ekraan jõuab ettepanekute kasti – nad kõik olid kurbade kogemuste najal selgeks saanud, et see kast pole midagi muud kui kaebuste kalmistu.
„Vaadake! Kohe tulebki.” Erla oli uuesti näoga salvestise poole pöördunud. „Siinsamas. Jälgige seda papist välja lõigatud kummitust või mis põrgu asi see ka on.”
Kõikide pilk oli otsekui liimitud ekraani sellesse nurka, mille võttis enda alla too reklaampaigaldis. Tüdruk oli veidi aega enne seda reklaamist mööda kõndinud, telefoni näppides nägu väänanud ja paar selfit teinud ning seejärel edasi minnes kaadrist väljunud. Erla väitel oli see viimane kord, mil ta ilmus salvestustele püstijalu. Alumisel korrusel, kus asusid tualettruumid, ega sinna viivatel treppidel turvakaameraid ei olnud. Salvestisel ja tüdruku telefonist saadetud videoklippidel näidatud kellaaja põhjal otsustades oli ta sellel hetkel teel naiste tualettruumi.
Papist kuju tagant ilmus ootamatult välja varjusarnane figuur ja kõik kallutasid ennast üheaegselt ettepoole, et paremini näha. See pidi olema kurjategija. Nagu Erla oli rõhutanud, oli kujutis ähmane, aga kui figuur tervikuna nähtavaks muutus, said nad aru, et see polegi oluline – tema tuvastamine oleks olnud võimatu isegi juhul, kui pilt oleks olnud kõrglahutusk valiteediga. Ta kandis avarat tumedat jopet, mille kapuuts oli üles tõmmatud, ja Darth Vaderi maski. Lisaks neile olid tal jalas mustadesse saabastesse topitud tumedad püksid ja käes sõrmkindad. Mees kadus kaadrist sellessamas suunas, kuhu oli läinud ka Stella.
„Ja siin me praegu omadega olemegi. Ta peitis ennast tolle tobeda reklaami taha ja ootas seal tüdrukut.” Erla peatas salvestise ettemängimise. Nad jäid põrnitsema papist kummituse ja tühja fuajee tardunud kujutist. „Me peame vaatama läbi kõik salvestused kino avamisest peale ning püüdma välja selgitada, millal ta saabus. Vähemalt selles me võime küll kuradima kindlad olla, et kohale ilmudes ta maski ei kandnud.” Erla tõusis ja pöördus näoga teiste poole. „Kerge see ei ole. Kino väitel müüsid nad eile üle tuhande kuuesaja pileti. Nad tegid uksed lahti kell
