ja pomises: „Hoia lastel silm peal. Müksa mind, kui midagi huvitavat märkad. Siis me saame selle lapsukesega veidi juttu ajada.”
Freyja noogutas ja laskis pilgul taas üle kokku tulnud teismeliste käia. Ta seisis koos Huldari ja Guðlauguriga saali külgseina ääres. Nad olid jõudnud sellal, kui tema turistide seltskonnas kohvi jõi, eeldatavasti sündmuse tõsiduse rõhutamiseks vormirõivad selga panna. Kõikide üksteise kannul saali kõndivate õpilaste silmad pöördusid kahele politseinikule ja nende peamine tunne näis sealjuures olevat üllatus. Keegi ei tardunud küll paigale ega pööranud pilku põiklevalt teisale, kuid samas oli ju ka äärmiselt ebatõenäoline, et kurjategija on keegi nende seast. Salvestiste põhjal näis, et politseil ei tule otsida mitte kiitsakat noorukit, vaid täiskasvanud meest.
Laval koputas direktriss mikrofonile. Tema avasõnad mattis enda alla kurdistav krigin. Ta astus veidi kaugemale ja alustas uuesti, teatades saali kogunenud õpilastele morni häälega midagi, mida nad teadsid juba niigi, ehk seda, et nad on siin selleks, et arutada, mis juhtus Stellaga. Seejärel tänas ta neid väljaspool koolitunde kohaletulemise ja õpilasnõukogu juhatust säärase mõtte väljakäimise eest.
Freyja keeras pilgu lavalt ära, et kuulajate reageeringut jälgida. Suurem osa teismelisi oli ennast ettepoole kallutanud, et mitte miski neile märkamata ei jääks. Telefoniekraani sinist kuma nägi ta ainult ühes-kahes kohas.
„Me teame, et paljud ja võib-olla isegi suurem osa teist said Stella telefonilt Snapchati sõnumeid, mille salvestaja ja saatja on politsei meelest seesama inimene, kes talle kallale tungis. Paljud teie hulgast on vaadanud mõnd sellist sõnumit või koguni neid kõiki. Muidugi ei saa me seda nüüd enam olematuks muuta, aga ma tahan rõhutada neile, kes ei ole sõnumeid veel näinud, et nad jätaksidki need vaatamata. Teades täiesti hästi, mida sõnumid sisaldavad, kuid neid siiski vaadates teeksite just nimelt seda, mida ründaja tahab. Ja teie enesetunnet see küll paremaks ei muudaks. Ma tahaksin meenutada teile kõikidele ja olenemata sellest, kas te olete neid videoid näinud või ei, et sõnumid ei ole Stellalt endalt. Nendel videotel ei ole midagi pistmist selle Stellaga, keda meie tunneme ja kes hakkab tulevastel päevadel olema meie kõikide mõtetes, nii et parem oleks keskenduda tema kui oma koolikaaslase meenutamisele. Toetuge sellele mõttele. Püüdke mitte jääda pidama nende videote kujutistele. Politseil on salvestised olemas, nii et neid vaadates te juurdlusele kaasa ei aitaks.”
See ei olnud just päris õige. Huldar oli Freyjale rääkinud, et ta tahab küsida lastelt, kas miski, mida nad nendel videotel nägid või kuulsid, seostub neil millegagi. Nii et Freyja polnud sugugi üllatunud, kui nägi, et Huldar direktrissi sõnade peale nägu krimpsutas. Ka teismelised tabasid selle ära, sest kui direktriss mainis politseid, heitsid nad automaatselt pilgu Huldari ja Guðlauguri poole. See hajutas nende tähelepanu ja tõenäoliselt ei jõudnudki direktrissi jutt päriselt nendeni.
„Ma tean, et ajakirjanikud on püüdnud mõnega teist ühendusse astuda, ja kuigi teie klassijuhatajad on selle küsimuse juba läbi võtnud, tahan ma veel kord rõhutada, et keegi teist ei tohi ajakirjanduse esindajatega rääkida. Kui teil on öelda midagi niisugust, mis võib teie arvates juurdluse seisukohalt oluliseks osutuda, siis kõnelge sellest politseile. Mitte mingil juhul mitte ühelegi reporterile. Kas on selge?”
Seltskond pomises: „Jah.” Iseküsimus oli siiski see, kas nende lubadus ka tegelikult midagi tähendas. Nad olid ju kõigest lapsed, kogenud ajakirjanikud aga on inimestest millegi väljaurgitsemise alal asjatundjad. Ent nad ei pruukinudki hakata just ilmtingimata sellega vaeva nägema. Nad olid kõik juba kuivaks lüpsnud; videosalvestise võikaid kirjeldusi ja laste väljaütlemisi olid täis kõik uudistesaidid. Homme nõuavad nad lärmakalt uusi paljastusi politseilt.
Viimases reas ajas üks tüdruk käe püsti ja vehkis sellega, et direktriss temale tähelepanu pööraks, too aga ei paistnud niisuguse sekkumise üle just iseäranis rõõmustavat. „Politseinikud võtsid minu telefoni ära. Ja Björgi oma ka. Millal me need tagasi saame? Ilma telefonita olla on nagu õudusunenägu. Kas see ei ole seadusvastane või midagi niisugust?”
Direktrissi pilk pöördus Huldari ja Guðlauguri poole. „See on politsei otsustada. Aga ma ei kujuta endale ette, et nad hoiaksid telefone enda käes kauem kui vajalik. Kui ebamugav see ei võiks ka sinule ja Björgile näida, ei ole kelleltki telefoni äravõtmine siiski seadusega keelatud.”
Tüdruk vajus mossitades toolile tagasi. Direktriss rääkis edasi, loetledes Stella vooruseid ja juhtides tähelepanu asjaolule, kuivõrd mõistetamatu ja ebaõiglane on see, et ta langes vägivaldse kurjategija ohvriks. Naine tuletas neile meelde, et nad peavad kogu aeg mõtlema iseenda turvalisusele ja ühtlasi ka teiste eest hoolt kandma, ning väljendas siis siirast soovi, et Stella varsti elusa ja tervena üles leitakse. Kui ta oli seda öelnud, tabas Freyja ära teatava liikumise – üks saali eesotsas istuvatest tüdrukutest kergitas pead ja vaatas esimest korda lavale. Tema näol oli kalk ilme, otsekui poleks Stella heaolu teda kuigi palju huvitanud. Seejärel langetas ta taas pilgu, ilma et oleks tajunud, et teda jälgiti. Freyjale näis, nagu oleks ta naeratanud. Ta müksas Huldarit ja osutas silmatorkamatult tüdrukule, kuid Huldaril ei olnud mingit võimalust teda uurida, sest selsamal hetkel tutvustas direktriss teda ennast.
Kui Huldar hakkas lava poole sammuma, märkas Freyja, et miski oli laste tähelepanu endale tõmmanud. Nad nügisid üksteist ning piki istmeridu levis edasi ekraanide sinine kuma, kuni paistis, et kõikide pilk peale nelja eraldi ees istuva õpilase oma oli telefoni külge liimitud.
Huldar näis taipavat, et ta on kuulajaskonnast ilma jäänud. Ta seisis vaikides ja jälgis neid seni, kuni nad üksteise järel silmad ekraanilt lahti rebisid. Viimaks tõstis üks poiss üsna pelglikult käe, nagu poleks ta veel otsustanud, kas ta peab ikka rääkima. Huldar noogutas talle.
„Ee … me saime just praegu snäpi.” Ta kergitas telefoni, hoides selle ekraani Huldari poole, otsekui oleks too võinud teiselt poolt saali midagi näha. „Stellalt.”
Freyja uskus fakte trotsides viivuks, et Stella on elus. Kahtlemata ei olnud ta ainus, keda läbis hetkeline kergendustundetulv. Aga oli selge, et mitte kõik ei tundnud sedasama. Too tüdruk, keda Freyja oli jälginud, heitis vargsi kiire pilgu üle õla.
Pettumusele viitav ilme tema näol oli eksimatult äratuntav.
5. peatükk
Tüdruku kõnnak oli tuttav. Pilk maas, jope kõvasti ümber rinna veetud, pikad ja kiired sammud, mis ei läinud siiski päriselt üle jooksuks. Selle kõige eesmärk oli tähelepanu äratamata kähku minema pääseda. Mind ei ole siin. Ka Freyja ise käis teismelisena niiviisi. Kui temalt oleks palutud, et ta kirjeldaks oma kooli koridore, oleks ta omadega täiesti hätta jäänud, sest ta hoidis pead pidevalt maas. Põrandad oleks ta siiski ära tundnud. See inimene, kes kinnitas teadetetahvlile enda valmistatud kuulutuse, millel reklaamis abi kiusamisohvritele, oleks teinud targemini, kui oleks paigutanud selle põrandale. Aga ära sa räägi – Freyja pani tähele, et üks telefoninumber kuulutuse alumises servas oli ära rebitud. Ilmselt oli keegi kergitanud pilgu põrandalt piisavalt kauaks, et seda märgata.
Freyja tuletas endale meelde, et isiklikke kogemusi ei tohi võõrale inimesele projitseerida. Tüdruku allasurutud hoiakul võis olla mõni muu põhjus. Ta võis olla loomuomaselt introvertne või depressiivne või põdeda Aspergeri sündroomi või mõnd muud sedalaadi häiret. Freyja kavatses selle peagi välja selgitada, kui tal õnnestuks ainult tüdrukule järele jõuda. Kaks poissi peatusid, et midagi telefonist vaadata, ja Freyja oleks neile peaaegu otsa põrutanud. Ta tõttas neist mööda põigates edasi, kuid tema ja jälitatava vahele oli tekkinud teatav vahemaa. Kahjuks olid Guðlaugur ja Huldar kiiresti teisale kutsutud, sest nende teelt oleksid lapsed tõenäoliselt palumatagi kõrvale astunud. Ka oleks nende seltskond Freyjale marjaks ära kulunud, sest
