panekut oodanud, aga lootnud, et see saab olema raskem. „Ta ei lahka oma lahutust. Tegelikult ei räägita eriti palju sellest, mis läks nihu. Aga kirjutatust on selge, et lahutus oli raske.”
Ja seda teadis Griffith oma kogemusest. Millegi persse keeramine polnud kunagi meeldiv, aga keerata persse midagi nii olulist oli väga karm.
„Ja Taimaast rääkiv osa?” küsis Kelly.
„Sa pead silmas Indoneesiat?”
Kelly tuli lüüasaamisega väärikalt toime. Sarkastilise märkuse asemel saatis ta mehele ootamatu naeratuse – mis andis mehele vinge hoobi – ning pakkus talle oma kooki.
„Tere tulemast meie raamatuklubisse.”
„Tänan.”
„Nüüd aga vabanda mind, mulle kulub ära klaas veini.”
„TA oli tore,” ütles Helen, kui Kelly ta koju viis.
Polnud vähimatki vajadust täpsustada, kellest jutt. Kelly oli talunud just äsja oma kogu elu kõige pikemat kolme tundi, mille pidi veetma Griffithiga samas ruumis. Ta kuulas, kuidas mees analüüsis raamatut, viskas nalja ja võlus ära kõik naised. Muidugi välja arvatud tema. Aga tema oli pidanud elama üle Griffithi eemaletõrjumise, nii et tema oli eriline.
„Uskumatult tore,” pomises Kelly.
„Nüüd oled sa küll sarkastiline.”
„Ma ei saa sinna midagi parata. Kas sulle ei tundu pisutki kummaline, et ta tahtis meie raamatuklubiga liituda? La Conneris on põnevusromaanide klubi. Miks ta sellega ei liitunud?”
„Tema on kohalik – nagu ka meie.”
Griffith polnud ligilähedaseltki „nagu meie”. „Tunnista vähemalt, et tema kohale ilmumine oli pisut imelik.”
Helen kaalus küsimust. „Ootamatu tõesti. Aga see pole ju paha.”
„Sinu silmis mitte.”
Helen keeras Kelly poole. „No kuule. Griffith näeb ju jumalik välja. Sa pead tunnistama, et tema vaatamine ei ole sugugi raske.”
Nii see oli, kuigi Kellyl polnud vähimatki tahtmist midagi sellist tunnistada. Griffith oli ikka olnud selline kutt, kes tõmbas endale kõigi naiste tähelepanu, kes sattusid olema kolme kvartali raadiuses. Loomulikult oli ta pikka kasvu, liivakarva pruunide juuste ja pruunide silmadega. Aga asi polnud mitte niivõrd ta näojoontes eraldi, kuivõrd selles, kuidas need koos moodustasid uskumatult kütkestava mehe.
„Mina soovin endiselt, et ta oleks läinud põnevusromaanide klubisse. Seal käivad mehed. Ta tunneks end seal paremini.”
„Vast ehk peaksid talle seda soovitama.”
Kelly kuulis sõbranna hääles lustakat nooti ja oigas selle peale. „Sina naudid seda täiel rinnal, on nii?”
„Pisut.” Helen vangutas pead. „No kuule. Mis halba selles siis on, et Griffithi-sugune mees tunneb sinu vastu huvi? Te läksite Sveniga juba poole aasta eest lahku, nii et sul on aeg edasi minna. Griffith on selleks just õige mees.”
„Ja nii räägib naine, kes pole käinud ühegi mehega sellest saati, kui kuue aasta eest abielu lahutas.”
„Mina tunnen end oma käitu-minu-sõnade-mitte-minu-tegude-järgi rollis väga hästi. Kuule nüüd! Sa ei saa ju väita, et sa pole natukenegi meelitatud. Sa ju lihtsalt pead olema.”
„Miks? Sellepärast, et ta mind vahib? Ma ei tea, mida ta tahab, aga vaevalt küll seda, mis sina arvad.”
„Miks sa seda ütled?”
Kelly keeras sõbranna maja poole. „Mina tean täpselt, mis koht minul universumis on.”
„Nimelt?”
Kelly vehkis käega. „Mina olen parimal juhul keskpärane. Ma pole ilus ega kena ega inetu. Lihtsalt tavaline.”
Kui Griffith otsiks Murphy peenemat versiooni, siis peaks ta Oliviat nägema. Kelly polnud õde juba terve igavik näinud, aga oli valmis kogu aiandi peale kihla vedama, et Olivia on endiselt imekaunis ja glamuurne ja kannab disainerrõivaid. Mitte kargopükse, mille on ostnud odava hinnaga taluseadmeid müüvast poest.
„See on selline perekondlik asi,” jätkas ta. „Mina olen isa moodi. Meie oleme arukad inimesed. Rügame tööd teha. Tavalised. Ema ja õde on…”
„Eksootilise tulbid sinu eluaias?” pakkus Helen sarkastiliselt.
„Mina poleks vast seda võrdlust kasutanud, aga jah. Nii see on.”
„Sa teed end maha,” kinnitas Helen. „Ja veelgi hullem on see, et sa ütled inetuid asju mu sõbranna kohta. See ei meeldi mulle. Sina ei ole tavaline. Sa oled armas ja tore ja töökas.”
„Päris imelik, et sa ei taha minuga kohe praegu seksida.”
„Lõpeta!” Helen saatis talle kurja pilgu. „Ma mõtlen seda tõsiselt. Kelly, sa oled tore inimene. Griffithil on lõpuks aru persest pähe tulnud nii et ta märkab seda.”
„Mina arvasin, et ta meeldib sulle.”
„Meeldibki. Ütlesin seda efekti mõttes. Kuidas välja kukkus?”
„Hästi.”
„Tänan.” Helen pöördus Kelly poole. „Ma räägin tõsiselt. Sa oled ju Svenist üle saanud. Riski ühe toreda kutiga.”
„Me ju ei tea, kui tore ta on.”
„Olen linna pealt kuulnud.”
Kelly samuti. Probleem polnud Griffithis. Vähemalt mitte täiel määral. Ega selles, nagu oleks tema taastunud pikast suhtest. Tal oli häbi tunnistada, et kuigi Sven oli teda üllatanud, öeldes, et nende vahel on nüüd kõik, ei tundnud ta Svenist puudust. Ega olnud sugugi õnnetu. Ja see oli kurb, sest pärast viit koos veedetud aastat oleks ta ju pidanud löödud olema. Mida see küll pidi tähendama, et tema elas edasi nii, nagu midagi poleks juhtunud? Kas ta polnud siis Sveniga üldse emotsionaalselt seotud? Ja kui nii, siis mis võis olla põhjus? Kas Sven polnud see ainus ja õige või oli viga temas?
Aga sellele küsimusele ei tahtnud ta vastata. Kuigi Sven oli öelnud, et Kelly polnud temasse kunagi armunud olnudki. See oli tõsi, aga meesterahva suust oli seda häiriv kuulda.
„No mis võiks olla kõige halvem, mis juhtuda saaks?” küsis Helen.
„Kui ma läheksin Griffithiga voodisse?” Nimekiri oli nii pikk, et ta ei teadnud, kust otsast alustada.
„Tohoh! Mina tahtsin öelda, et kui sa räägiksid temaga. Minu arust on väga huvitav, et sina nii-öelda kargasid kohe temaga voodisse.”
„Jäta palun.”
„Nüüd on juba liiga hilja. Sa oled mulle alateadlikult kõik ära rääkinud.”
„Ei ole ja siin polnud midagi alateadlikku. Ma lihtsalt mõtlesin
