milline ma siis olen?”
„Selline, nagu sa peadki olema.” Helen langetas häält. „Sa oled üksik seksinäljas naine, kes tahab kohutaval kombel Griffithiga suhet, aga kardab.”
Need naljaga öeldud sõnad olid tõele pisut liiga lähedal. Mitte need, mis käisid seksinälja kohta. Seksil polnud muidugi viga midagi. See polnud nii fantastiline ja vapustav kogemus, nagu kinnitati raamatutes ja filmides, aga ikkagi. Tema silmis oli Griffith huvitav ja kütkestav ja…
„Ta käib mulle närvidele.”
„Valevorst, valevorst!”
„Ta võib närvidele käia.”
„Juba parem.”
„Aga ma tahan, et ta jätaks mu rahule.”
Helen ohkas. „Riskin kordama hakata, aga sa valetad.”
Kelly urises selle peale. „Sina käid mulle närvidele.”
„See on nii. Tunnista seda. Sa tunned huvi. Isegi uudishimu. Griffith on kuum kutt ja sinul pole aimugi, miks ta ühtäkki sinu vastu huvi tunneb, aga see pole sulle vastumeelt.”
„Minule on vastumeelt hoopis see, et ma paistan läbi.”
Helen kallistas teda, avas ukse ja ronis välja. „Ainult minu silmis, kullake. Ainult minu silmis. Minu soovitus on lihtne: ütle jah.”
„Ta pole ju veel midagi küsinud. Ta pole teinud muud kui mind vahtinud ja olnud kõikjal kus mina.”
„Sellisel juhul uuri välja, miks see nii on. Oh, ja hakka igaks juhuks kondoome kaasas kandma.”
Seda öeldes läks Helen lehvitades maja poole. Kelly ootas, kuni elutoa tuli süttis põlema, ja tagurdas alles siis tänavale ning sõitis koju.
Kellyl polnud mingit plaani kondoome puudutavat nõuannet järgida, aga Griffithiga rääkimine polekski vast nii paha mõte. Ehk õnnestub välja selgitada, mida see mees haub. Sest kuigi oleks tore mõelda, et Griffith tunneb tema vastu huvi, oli ta täiesti kindel, et nii hästi temal ka ei vea. Pealegi oli ju tegu Griffith Burnettiga. Kui ta peakski mehe kätte saama, siis ei oskaks ta temaga midagi peale hakata. Kurb küll, aga nii see oli.
TEINE PEATÜKK
ENAMIK inimesi arvas, et peamine vahe tibatillukese ratastel maja ja ratasteta maja vahel on nende suurus. Aga Griffith Burnett teadis, et see ei ole nii. Asi oli hoopis raskuses. Kui tahad vedada kahekümneruutmeetrist maja ringi, ei tohi see raske olla. Ei mingeid graniidist töötasapindu, paksudest laudadest põrandat ega sepisrauast kaitsepiiret ülemisel rõdul. Aga kui su kahekümneruutmeetrine kodu jääb paikseks, siis teadis Griffith üht ettevõtet, mis pakub just õigeid lahendusi. Ja kuna su tibatilluke kodu on – noh, väike, siis võis saada peaaegu olematu hinna eest esmaklassilisi materjale.
Griffith seisis keset oma tootmishoonet. Tegelikult oli tegu kahe laohoonega, mida ühendas katusealune ühendustee, aga lisaks sellele, et see oli alles algus, oli see tema oma.
Suuremas laohoones oli kuus töös olevat maja. Kaks neist läheb San Franciscosse, üks Oregoni osariiki Portlandi. Kaks olid mõeldud Washingtoni idaosasse ühele perekonnakrundile, või nagu keskealine frustreerunud naine selle kohta ütles: „Mu pojad ei kavatsegi kodust välja kolida. Ma lihtsalt ei talu seda, et pean iga päev neist üle astuma. Lepin sellega, et nad jäävad koju, aga ma ei taha nende ja nende segadusega tegelda.”
Viimasest majast tuleb ühe omapärase Texase majutuskoha külalistemaja.
See osa firmast GB Micro Housing teenis raha. Griffith võis ehitada kliendi tahtmise järgi talle tillukese kodu sõltumata sellest, kas sellele oldi valmis kulutama kolmkümmend või sada kolmkümmend tuhat. Maja võis tulla ühekorruseline, kahekorruseline, magamisnišiga, ülemise korruse rõdudega, kallite viimistlusmaterjalidega või üksnes taaskasutatud materjalist. Nagu aga sooviti. Kõik sõltus kaalust ja sellest, kui palju raha klient oli valmis välja käima.
Griffithil oli tellimusi paari aasta peale ette ja ooteleht üha pikenes. Ta oli võtnud tööle veel kaks osaajalise koormusega töötajat, nii et nüüd oli tal neid kokku kümme.
Küllap oleks finantsinimesed andnud talle nõu kasutada ka teist laohoonet selliste tellimuste täitmiseks, mis toovad raha sisse, aga temal polnud selleks isegi kiusatust. Teises, väiksemas laohoones, sündis tegelik töö.
Seda väiksemat laohoonet kasutas ta katsetamiseks, mängimiseks, unistamiseks. See töö ei toonud sentigi sisse, aga samas tähendas see, et kokkuvõtteks oli tal teadmine, et ta oli teinud seda, mis õige. Ja nii oli uni märksa rahulikum.
Ta läks puhkeruumi kohvi valama ning leidis ühe laua ääres istumas oma venna. Ryan naaldus toolile, jalad teisel toolil. Ta silmad olid suletud, klapid peas.
Griffith pani vastu kiusatusele lüüa tool venna jalge alt ära. Nii õnnestuks vast venna tähelepanu köita, kuigi ta kahtles selles.
Ryanil polnud motivatsiooni. Vend oli tulnud Tulpen Crossingisse üksnes sellepärast, et tal polnud kuskile mujale minna. Pärast õlavigastust oli Red Sox talle kinga andnud. Olles pühendanud kaks aastat pigem pesapallile kui kolledžile ning mänginud neli aastat väiksema tähtsusega liigas, polnud Ryan just oskustööline. Siiski vajas ta tööd ja Griffith pakkus talle seda väikeste majade ehitamisel. Kuid Griffith hakkas juba seda otsust kahetsema.
Ta nügis venna kätt. Ryan avas silmad ja naeratas.
„Tere, vennas.”
„Tere-tere. Paus lõppes poole tunni eest.”
„Mida?”
Ryan vaatas silmi pilgutades ringi, just nagu oleks siiralt üllatunud, et kõik teised on juba tagasi tööle läinud. „Häh. Anna andeks. Jäin mängu kuulama. Ju ma ei pannud tähele.”
Griffith kujutas ette, kuidas see võis aset leida. Keegi ütles, et paus on läbi. Ryan ütles, et tuleb kohe ka. Kui kahekümne kuue aastane Ryan poleks olnud Griffithi vend, oleks sellest töödejuhatajale teatatud. Aga Ryan oli bossi vend ja mitte keegi ei saanud päris täpselt aru, millised reeglid tema puhul kehtivad. Griffith ise samuti mitte.
Ta mõtles hetkeks vanemate peale, kes olid ikka nõudnud, et ta väikevenna eest hoolitseks – sõltumata sellest, kui ebamugav see ka polnud –, hingas sügavalt sisse ja otsustas, et tegeleb Ryaniga mõni teine kord.
„Mine tööle,” ütles ta. „Kohe.”
„Ja-jah.”
Vend ajas end jalule ja loivas ukse poole.
Griffith vaatas talle järele, mõeldes, et kui ta on ärritunud, on see ta enda süü. Ryan ei kiirustanud kunagi – välja arvatud pesapalliplatsil. Seal oli ta ülimalt vilgas, kuid päriselus mitte.
„KUI ilus!”
Olivia Murphy nautis rahuloleva kliendi kiitust. Hiljuti lesestunud Jenny oli kuuekümne ja seitsmekümne vahel ning sunnitud kodu maha müüma, et elamiseks raha saada. Talle oli oluline selle eest võimalikult suur summa saada.
Kolme magamistoa ja kahe vannitoaga rantšo-stiilis
