vaadata, kui selleks polnud just põletavat vajadust. Talv oli kinnisvaraturul märksa aktiivsem.
Aga Jenny ei saanud lubada endale luksust talve oodata ja see tähendas, et maja tuli minimaalse eelarvega elustada. Olivia oli veetnud pikki tunde Pinterestis, oli käinud odavates poodides ja ülejäänu kokku laenanud või luninud. Ta oli vähem kui viiesaja dollariga muutnud vana ja väga tavalise maja armsaks ja kutsuvaks Cape Codi stiilis elamuks.
„Lausa uskumatu, et tegu on sama majaga,” kiitis Jenny. „No vaata vaid, mis sa oled siin teinud.”
„Jah,” tõdes Marilee Quedenfeld. Tema hääles oli nii tagasihoidlikku uhkust kui ka tooni, mis kutsus talle tähelepanu pöörama. „Kas pole ilus? Tunned kohe uksest sisse astudes jahedat ookeanihõngust.”
Olivia naeratas kangelaslikult. Õigem oli suu kinni hoida. Seda oli talle õpetanud neli Marileega koos töötatud aastat. Kui kiidetakse, siis kiidetakse Marileed. Kui on kaebusi, siis saavad need enda kaela teised.
„Sa oled tõeline geenius,” kiitis Jenny Marileed. „Kõik kinnitasid, et sina oled parim, aga sellist asja ei osanud ma küll oodata. Suur tänu!”
„Pole tänu väärt.” Marilee võttis kliendil ümbert kinni. „Ma tean, mis sa oled pidanud läbi elama, nii et üritan sind aidata.”
Jenny jääb muidugi Marilee sõnu uskuma, mõtles Olivia. Tegelikult mõtles Marilee ilmselt pigem hoopis midagi sellist: „Armas jumal, miks see naine küll ei võiks enda eest rohkem hoolitseda?”
Kontrast nende välimuse vahel oli lausa rabav. Jenny oli lühikest kasvu, tüse ja ilmselt vananemisprotsessile alistunud. Marilee kandis aga Akrise firmamärgi täpilist A-lõikelist kleiti ja Valentino kontskingi. Ta tumeblondid juuksed ulatusid õlgadeni, meik toonitas ta suuri silmi ja siledat nahka. Ta lähenes viiekümnele, nägi välja kolmkümmend viis ja üritas kohati veelgi nooremana näida.
„Vaatame kogu maja üle,” soovitas Marilee. „Sa jääd minu tehtuga kindlasti rahule.”
„Selles ma ei kahtlegi.”
Olivia jäi kööki. Seal oli turvalisem – siis ei teki tal tahtmist tulla välja mõne faktiga, millest saab olla teadlik üksnes see, kes on maja kujundanud. Kuigi hetkeline rahulolu oleks mõnus, tuleks selle eest hiljem kõrget hinda maksta.
Olivia oli liitunud Marilee eduka kinnisvaraäriga kohe pärast kolledži lõpetamist. Ta alustas sekretärina ja oli nüüdseks jõudnud kogu firma turundusmaterjalide loomiseni. Kuna see töö ei täitnud kogu päeva, proovis ta kätt ka majade müügiga, aga avastas, et see ei sobi tema isiksusega. See ei sobinud ka Marilee isiksusega, aga temal õnnestus seda paremini varjata.
Püüdes vältida seda, et ta päevad täidetakse sekretäritööga, hakkas Olivia käima disainikursusel. Ta avastas peagi, et tal on annet rohkemaks kui väikese eelarve raamides hästi mõjuva rõivakomplekti kokku panemiseks ja lihtsa maja ilusaks tegemiseks. Siiani pakkus ta oma teenuseid üksnes materjalide hinna eest, aga mängis mõttega panna alus päris oma firmale, ning selle tõestuseks oli tal ka säästukonto. See maja oli tal seni kõige suurem projekt. Tema ei saa küll kiita, aga ta oli teinud oma portfoolio jaoks ohtralt fotosid majast enne ja pärast muundumist.
Jenny ja Marilee lahkusid majast, et sõita kontorisse. Olivia jäi siia, et panna maja lukku ja veel kord ringi vaadata.
„Su assistent on nii ilus tüdruk,” kuulis ta koos Marileega Marilee Mercedese poole kõndivat Jennyt ütlemas. „Kui meie sinuga saaksime veel ka nii noored olla.”
Olivia kirtsutas nina. Marileele ei meeldi sugugi, et ta pannakse Jenny-suguste üle kuuekümneste gruppi, ja samuti ei meeldi Marileele, kui Oliviat kiidetakse. Aga las see praegu jääb.
Ta kontrollis üle, kas tagumine lükanduks on lukus; seisatas, et imetleda garaažimüügilt kümne dollari eest ostetud Adirondacki toole. Ta oli asetanud heategevuspoest ostetud kandiku päevinäinud plastikust diivanilauale. Paar klaaspurki pandud merikarpi ja natuke liiva muutsid väsinud basseini ääre märksa rannalikumaks.
Majas sees oli ta katnud Jenny äraistutud diivani kreemika kattega ja lisanud hallides ja sinistes toonides diivanipadjad. Beežides ja kreemikates toonides tekstuurne vaip kattis suurema osa kaheksakümnendatel plaaditud põrandast.
Suures magamistoas oli voodipeatsile pandud halli-valgetriibulised linad. Ta oli priisanud uue teki peale ning tõstnud mööbli ringi. Lisaks paar aksessuaari: meritäht, majakakujuline kell ja tükk ajupuud.
Suur vannituba oli puhas illusioon. Rulli keeratud käterätid ja ilusad vannisoolapurgid viisid pilgu aegunud plaatidelt. Valge värv lisas värskust. Ta oli leidnud imearmsa lilleseade ja pannud selle laste liivakastiämbrisse. See tõmbas pilgu inetult vannilt endale.
Ta telefon piiksus. Logan oli saatnud sõnumi. Nad olid nädalavahetusel kohtunud ja Logan üritas sellest ajast peale temaga kokku saada. Ausalt öelda polnud Olivial selleks tuju. Jah, Logan oli Kathy poiss ja tema ülelöömine oleks lõbus, aga millegipärast ei istunud see mõte talle.
Ta vaatas ka üle teised sõnumid ja luges siis seda, mis oli tegelikult ta tähelepanu köitnud.
Peaksid korra koju sõitma. Võiksime koos välja minna. Igatsen sind, tibu.
Igal naisel on oma nõrkus. Mõnel šokolaadikook, mõnel kingad, Olivia nõrkus oli Ryan Burnett.
See mees ajas ta hulluks. Ta teadis ka põhjust: neil polnudki võimalust avanenud. Olivia kisti julmalt ta embusest veel enne, kui neist jõudis saada kooli kõige populaarsem paar. Kolledžis huvitus Ryan rohkem pesapallist kui temast ning pidi selle eest ikka veel maksma.
Olivia tahtis Ryani unustada, aga ei suutnud. Ryan oli meenutus sellest, mis oleks võinud olla, mis tema oleks võinud olla. Ryaniga koos olles kuulus ta lõpuks ometigi kuskile. Ta vajas seda – vajas Ryanit. Pärast seda, kui Ryan kolis kolme kuu eest tagasi Tulpen Crossingisse, oli ta pidevalt Oliviat külla kutsunud. Kuigi see oli jabur. Tulpen Crossing oli viimane koht, kus Olivia oleks tahtnud olla. Kui Ryan välja jätta…
Ta pistis telefoni uuesti kotti ja läks õue. Veendunud, et võti on koodiga võtmekarbikeses, kontrollis ta veel eesukse üle ja sõitis tagasi kontorisse. Ta jõudis just hetkel, kui Jenny kiitis tema koostatud turundusplaani.
„Marilee, ma lihtsalt ei saa aru, kuidas sa küll kõike seda jõuad,” kiitis Jenny. „Sa oled tõesti imeline.” Ta pöördus Olivia poole. „Sina õpid tema juures töötades tõesti väga palju.”
„Nii see on. Iga päev.” Ta pöördus Marilee poole. „Maja on netti üles panemiseks valmis. Kas teen selle sinu eest ära?”
„Palun.”
Olivia läks oma väikesesse akendeta kabinetti. Ta logis netti ja laadis juba eelnevalt koostatud materjalid üles. Siis kontrollis ta teisi müügis olevaid objekte, kuid selle peale ei kulunud eriti palju aega. Septembris on taas rohkem maju müügis, kuid sinnamaani on kinnisvaraturg varjusurmas.
Tund aega hiljem kutsus Marilee Olivia oma kabinetti. Olivia kohendas enne vaipkattega koridori astumist varrukateta kleiti. Marilee istus suures nurgapealses kabinetis nahkdiivanil.
„See naine on nii väsitav. Kartsin, et ta jääbki siia. Õnneks jäi ta vähemalt kujundusega rahule, kuigi mina olin küll pisut pettunud.” Ta kirtsutas nina, kuigi Botoxi tõttu oli see raske.
