Jutlustaja vaikselt. „Siin ei tee keegi sulle liiga. Ma võin sõber olla. Kohe kindlasti ei karda ma nõrka troppi, kes naisega nii käituks. Andesta.“
Naine vaatas maha, et silmsidet vältida. „See oli autouks…“
„Ma ei karda ka ühtegi kurja autoust,“ lausus Jutlustaja.
Naine turtsatas korraks naerda, kuid tal oli raske Jutlustajale silma vaadata. Ta võttis kergelt väriseva käega konjakiklaasi ja tõstis selle huultele.
„Jah, just nii,“ ütles Jutlustaja. „Kui sa arvad, et poisil läheb täna öösel arsti vaja, siis üks elab otse üle tee. Ma võin ta siia kutsuda. Või sind tema juurde viia.“
„Ma arvan, et tal on lihtsalt külmetus. Ma jälgin teda.“
„Kui tal on rohtu või midagi vaja…“
„Ma arvan, et temaga on kõik hästi…“
„Minu semu, selle koha omanik, tema naine on meditsiiniõde. Ta võib ravimeid anda, patsiente vastu võtta… Ta hoolitseb siitkandi naiste eest väga hästi. Ta tuleks kümne minutiga. Kui praeguses olukorras oleks naisterahvas parem.“
„Praeguses olukorras?“ küsis naine, paanika nägu varjutamas.
„Autouks ja kõik see…“
„Ei. Tõesti. Täna on lihtsalt pikk päev olnud. Tead küll.“
„Jah, ilmselt küll. Viimane tund pärast kiirteelt maha keeramist pidi üsna kohutav olema. Kui sa selliste teedega harjunud pole.“
„Pisut hirmutav,“ tunnistas naine pehmelt. „Lisaks polnud mul aimugi, kus ma olen…“
„Nüüd oled sa Neitsijõel, kui see oluline on. See on vaid pisike kohake tee ääres, aga inimesed on siin head. Aitavad seal, kus saavad. Mõistad?“
Naine naeratas talle häbelikult, kuid ta pilk oli taas maha suunatud.
„Mis su nimi on?“ küsis Jutlustaja uuesti. Naine surus huuled kõvasti kokku ja raputas taas pead. Pisarad valgusid jälle ta silmadesse. „Kõik on korras,“ ütles Jutlustaja vaikselt. „Tõesti.“
„Paige,“ sosistas naine, pisar mööda põske alla voolamas. „Paige,“ kordas ta vaikse häälega.
„Jah, hästi. See on ilus nimi. Sa võid siin oma nime öelda, ilma et kartma peaksid.“
„Sinu nimi?“
„John,“ ütles Jutlustaja ning imestas, miks ta seda enne polnud öelnud. Midagi selle naise juures mõjus nii, arvas ta. „John Middleton. Keegi ei kutsu mind siiski Johniks. Kõik hüüavad mind Jutlustajaks.“
„Sa oled vaimulik?“
„Ei,“ vastas Jutlustaja naerdes. „Kaugel sellest. Ainus, kes mind kunagi Johniks on kutsunud, on minu ema.“
„Kuidas isa sind hüüdis?“ küsis Paige.
„Lapsuke,“ ütles Jutlustaja ja naeratas. „Hei, lapsuke,“ rõhutas ta.
„Miks sind Jutlustajaks kutsutakse?“
„Ahh,“ vastas Jutlustaja end ujedalt kössi tõmmates. „Ma ei tea. Ma sain selle hüüdnime ammu, kui alles noore poisina merejalaväes olin. Poisid ütlesid, et ma olin ülikorralik ja range.“
„Tõesti? Kas sa oled siis?“
„Ei, tegelikult mitte,“ ütles Jutlustaja. „Ma ei vandunud kunagi. Ma käisin jumalateenistusel, kui see toimus. Ma kasvasin preestrite ja nunnade keskel – minu ema oli tõeline pühak. Ükski poistest ei käinud kunagi missal, seda ma mäletan. Ja minul oli kombeks eemale hoida, kui nad läksid välja end purju jooma ja naisi otsima. Ma ei tea… Mul polnud kunagi tahtmist seda teha. Ma ei ole naistega osav.“ Ta naeratas äkki. „See peaks kohe ilmselge olema, mis? Ja joomine pole mind tegelikult kunagi peibutanud.“
„Aga sul on baar?“ küsis Paige.
„See on Jacki baar. Ta hoolitseb inimeste eest põhjalikult. Me ei lase kellelgi siit minema minna, kui see turvaline pole, kas tead? Mulle meeldib õhtul üks pits võtta, aga pole põhjust selle pärast peavalu kannatada, mis?“ Ta muigas naisele.
„Kas ma peaksin sulle John ütlema?“ küsis Paige. „Või Jutlustaja?“
„Kuidas iganes soovid.“
„John,“ ütles naine. „Sobib?“
„Kui sa soovid. Jah,“ ütles Jutlustaja. „Jah, see meeldib mulle. Keegi pole ammu mind nii kutsunud.“
Paige langetas hetkeks pilgu, kuid tõstis selle siis taas. „Ma olen sulle väga tänulik, John. Et sa uksed avatuna hoidsid ja kõige eest.“
„See pole midagi erilist. Enamikul õhtutel oleme palju kauem avatud.“ Jutlustaja jõnksatas peaga poisi poole. „Kas ta ärkab näljasena?“
„Võib-olla,“ ütles Paige. „Mul oli autos maapähklivõid ja moosi, aga ta sõi need üsna ruttu ära.“
„Hea küll, üleval köögi kohal on vaba tuba. Võta köögist, mis sul vaja on – ma jätan sulle tule põlema. Mida iganes sa tahad. Külmkapis on piima. Ja apelsinimahla. Helbeid, leiba, maapähklivõid, veel seda suppi külmikus ja mikrolaineahi. Sobib?“
„See on sinust väga kena, aga…“
„Paige, sa näed välja, nagu kuluks sulle pisut puhkust ära, ja kui poiss hakkab haigeks jääma, siis sa ei taha teda selle märja ja külmaga välja viia.“
Paige mõtles hetke ja ütles: „Kui palju?“
Jutlustaja ei saanud sinna midagi parata, et naerma hakkas, kuid ta tõsines kiiresti. „Andesta, ma ei tahtnud naerda. Lihtsalt – see on minu vana tuba. See pole hotellituba ega midagi sellist. Ma elasin kaks aastat seal üleval, aga siis Jack ja Mel abiellusid ja mina sain endale Jacki korteri tagapool. See tuba köögi kohal – see lõhnab hommikuti pisut peekoni ja kohvi järele, aga see on üsna suur, avara vannitoaga. Üheks ööks ajab asja ära.“ Ta kehitas õlgu. „See on lihtsalt heanaaberlikkus. Sobib?“
„See on väga lahke,“ ütles Paige.
„See ei tekita mulle mingeid ebamugavusi – tuba on vaba. Aitan rõõmuga.“ Ta köhatas kurgu puhtaks. „Kas sul on kohver, mille ma saaksin sulle tuua või midagi?“
„Ainult üks, tagaistmel.“
„Ma toon selle ära. Sina võta oma brändi kaasa,“ ütles Jutlustaja. „Vala endale veel üks naps, kui sa seda vajad. Mina sinu asemel küll vajaksin, pärast vihmaga nendes mägedes sõitmist.“ Ta tõusis püsti. „Võta see kaasa ja ma juhatan sind tuppa. Ülakorrusele. Hmm – kas tahad, et aitan sul lapse süles üles viia?“
Ka Paige tõusis püsti. „Aitäh.“ Ta venitas õlgu – justkui olles pikast sõidust kange. „Kui sul midagi selle vastu pole.“
„Pole
