Ta võtab sünnitusi vastu ja nii.“
„Oh,“ ütles Paige, nüüd juba huvitatult. „See on ilmselt hea mõte. Aga mul pole eriti raha…“
Jutlustaja naeris. „Me ei muretse siin kandis selliste asjade pärast, kui kellelegi pisut abi ära kuluks. Kõik läheb hästi.“
„Kui sa kindel oled…“
„Kõik on hästi. Tule alla, kui sa valmis oled. Mel tuleb kella kaheksaks, aga ära kiirusta. Siin ei jää just palju inimesi haigeks ja neil pole tavaliselt kiire.“
„Hea küll. Pärast seda sõidame edasi…“
„Hmm, kui teil vaja on, siis võite paariks päevaks siia jääda. Ma mõtlen, et kui poiss end hästi ei tunne. Või kui sa sõitmisest väsinud oled.“
„Ma ilmselt sõidan lihtsalt edasi.“
„Kuhu sa suundud?“ küsis Jutlustaja. „Sa polegi seda maininud.“
„Ainult natuke maad edasi. Mul on sõber… Me läheme sõbrale külla.“
„Ahah,“ ütles Jutlustaja, aga kui see oleks vaid veidi maad edasi, siis poleks Paige siin peatunudki. „Nojah, mõtle selle peale. Pakkumine jääb jõusse.“
Kuni Christopher ristatud jalgadega voodil istus, et helbeid süüa, naaldus Paige peegli poole ja tupsutas lillale põsele meiki, kattes seda nii hästi kui võimalik. See oli vähemalt pisut heledamaks tõmmanud. Kuid katkise huulega, millele oli koorik peale tekkinud, ei saanud ta midagi ette võtta. Christopheril oli kombeks seda puudutada ja öelda: „Emme aia.“
Paige’i mõtted uitasid tagasi selle viimase peksmise juurde. Teda rabas siiani see, et ta ei suutnud meenutada, millest löömine alguse oli saanud. Midagi oli seotud sellega, et Christopheri mänguasjad olid üle elutoa laiali ja Wesi ülikond polnud keemilisest puhastusest tagasi jõudnud. Mees polnud rõõmus selle üle, mida Paige õhtusöögiks oli valmistanud. Või oli asi selles, mida Paige mänguasjade kohta oli öelnud? „Issand, Wes, tal on mänguasjad – ta mängib nendega. Anna mulle hetk…“ Kas mees oli siis teda löönud? Ei, kohe pärast seda, kui Paige oli endamisi pomisenud: „Ära mine närvi, ära ärritu, las ma teen selle lihtsalt ära…“
Kuidas ta küll polnud teadnud, et Wes nii reageerib? Sest ta ei teadnud kunagi, kuidas mees reageerib. Nad olid elanud kuid vägivallatult. Aga Paige oli seda ta silmis näinud, kui Wes töölt koju tuli. See oli juba seal – silmad, mis ütlesid: ma löön sind ja löön sind ja löön sind veel ja kumbki meist ei tea täpselt, miks. Nagu ikka, selleks ajaks, kui Paige selle ohtliku helgi ära tabas, oli juba liiga hilja.
Ta oli hakanud siis veritsema ja kartis lapsest ilma jääda – uuest lapsest, kellest ta hiljuti Wesile rääkinud oli. Mõni üllatus – mees oli ju teda löönud. Seega vedas ta end voodist välja ja läks lastehoidu Christopherile järele. Tüdruk vastuvõtulauas, Debbie, oli Paige’i nägu nähes õhku ahminud. Seejärel kogeles ta: „H-härra Lassiter käskis endale helistada, kui te Christopherile järele tulete.“
„Vaadake mind, Debbie. Äkki te unustate talle helistada. Ainult see üks kord. Äkki natukeseks ajaks.“
„Ma ei tea…“
„Ta ei hakka teid lööma,“ oli Paige julgelt öelnud.
„Proua Lassiter, äkki te peaksite politseisse helistama või midagi?“
Ja Paige oli õõnsalt naernud. Muidugi. „Te vist arvate, et ma pole seda teinud.“
Vähemalt oli ta linnast välja pääsenud. Oma ainsa kohvri, viiesaja dollari ja Spokane’is asuva aadressiga.
Ja siin ta oli, ärgates järjekordse V-kujulise lae all. Ikka veel surmani hirmunud, kuid vähemalt hetkel teda nähtavasti oht ei varitsenud.
Kuni Christopher sõi, vaatas ta pisut ringi, midagi puudutamata. See polnud väga suur tuba, aga siin oli piisavalt ruumi Jutlustaja pingi ja raskuste jaoks. Paige vaatas paari põrandal seisvat tõstekangi – kumbki kuuskümmend naela. Ta oli tõstmiseks pannud kangile nelisada naela; Wes oli oma kahesaja viiekümnega lakkamatult hoobelnud.
Seina ääres oli keskmise suurusega raamaturiiul, täis, raamatud ka selle kõrval ja peal hunnikus. Paige hoidis käsi selja taga; harjumuse jõud – Wesile ei meeldinud, kui naine tema asju puudutas, kui must pesu välja arvata. Imelikud pealkirjad: „Napoleoni elulugu“, „Teise maailmasõja sõjalennukid“, „Keskaegsed armeed“. „Hitleri okupatsioon“ – see tekitas temas külmavärinaid. Enamik raamatuid olid üsna kulunud, vanad. Mõned uued. Paige ei märganud ühtegi ilukirjanduslikku teost – kõik olid populaarteaduslikud, sõjaväelised või poliitilised teemad. Ehk olid need kuulunud Jutlustaja isale või onule. Ta ei näinud eriti suure lugejana välja, aga tõstja moodi oli ta kindlasti.
Kui Chris oli hommikusöögi lõpetanud, pani ta esmalt poisile ja siis endale jaki selga ning võttis tepitud koti, et see üle õla riputada. Ta jättis pakitud kohvri voodile ja viis hommikusöögikandiku tagatrepist alla. John oli köögis, põll ees, ja keeras kotlette, omletipann kõrge leegi kohal auramas. „Pane see leti peale maha ja anna mulle hetk,“ ütles Jutlustaja. „Ma saadan su sinna.“
„Ma võin need ära pesta,“ ütles Paige nõrgalt.
„Pole vaja, ma pesen.“ Paige vaatas, kuidas mees suure pannilabidaga kotlette vajutas ja omletile juustu riputas, seejärel seda vilunult kahekorra keerates ja ümber pöörates. Sai hüppas rösterist välja, sellele määriti võid ja kõik pandi suurele ovaalsele taldrikule. Jutlustaja võttis põlle eest ja riputas selle nagisse. Tal olid jalas teksad ja seljas must T-särk, mis oli nii kõvasti ta laia rinna ümber pingul, et see paistis iga hetk rebenevat. Selle mehe biitsepsid olid nagu melonid. Kui tal oleks seljas olnud valge T-särk, oleks ta välja näinud nagu Mister Proper.
Jutlustaja haaras nagist teksajaki ja sikutas selle endale selga. Ta võttis taldriku kätte ja ütles: „Tule,“ ning kõndis baari. Ta asetas taldriku baarileti ääres istuva mehe ette, valas kiiresti mehe kohvitassi uuesti täis ja ütles: „Ma olen mõne minuti pärast tagasi. Kann on siin. Jack on tagahoovis, kui sul midagi vaja on.“
Paige kiikas vargsi tagauksel oleva akna poole ja nägi teksades ja ruudulises flanellsärgis meest, kes kirve pea kohale tõstis ja sellega siis halu pooleks lõi. See oligi teda äratanud. Paige märkas lihaselisi õlgu ja laia selga – mitte nii silmatorkavad kui Johni omad, kuid siiski muljet avaldavad.
Wes polnud kaugeltki nii suur kui need mehed siin; ta oli umbes meeter kaheksakümmend pikk ja heas vormis, aga mis puudutas lihaseid, polnud tal midagi võrdväärset pakkuda, isegi keemilisi abinõusid arvestades. Kui John tõstaks naise vastu käe, nii nagu Wes seda teinud oli, ei elaks too seda üle. Paige väristas end tahtmatult.
„Vaata, emme,“ ütles Chris ja osutas ukse kohal asetsevale hirvepeale.
„Ma näen. Vau!“ See koht ei näinud haimajakesena välja.
John pistis pea tagauksest välja ja hõikas: „Jack! Ma lähen tohtri juurde. Tulen kohe tagasi.“
Seejärel pöördus ta Paige’i poole ja noogutas naisele. Ta avas ukse, et Paige saaks tema järel välja minna. „Kuidas ta ennast täna hommikul tunneb?“ küsis ta.
„Ta sõi hommikust. See on
