et ta liiga lähedale ei satuks. Paige hoidis pojal käest kinni, ning Jutlustaja pani oma käed taskusse. Ta kiikas poisi poole; poiss piilus ema tagant tema poole. Nad silmitsesid teineteist ettevaatlikult. „Kõik läheb hästi,“ ütles Jutlustaja Paige’ile. „Mel on parim. Küll sa näed.“
Paige vaatas talle otsa, naeratas armsalt ja see liigutas Jutlustajat sisemiselt. Naise silmad olid nii kurvad, nii hirmul. Ta ei saanud sinna midagi parata, Jutlustaja teadis seda. Kui seda hirmu poleks, võiks ta Paige’ile julgustuseks lausa käe anda – kuid naine ei kartnud vaid seda, kes temaga nii käitunud oli. Ta kartis kõike, kaasa arvatud Jutlustajat. „Ära muretse,“ ütles Jutlustaja. „Mel on väga lahke.“
„Ma ei muretse,“ ütles Paige.
„Kui ma olen teid tutvustanud, siis lähen tagasi baari. Kui sa just ei taha, et ma sinna jääksin? Kui sul midagi vaja peaks olema?“
„Kõik on korras. Aitäh.“
Melinda istus tohtri maja ees trepil ja jõi oma hommikukohvi ning kuulas Jacki kirve valje lööke, kui mees puid lõhkus. Jack oli baari jõudes talle helistanud ja öelnud: „Kiirusta, kullake. Jutlustajal on sulle patsient.“
„Ohoo, tõesti?“ küsis Mel.
„Üks naine sattus eile tormi ajal baari ja Jutlustaja pakkus talle ööseks peavarju. Ütles, et naisel on kaasas laps, kes võib palavikus olla. Ja lisaks ütles ta, et tema arvates võib naisel probleeme olla…“
„Oh? Milliseid probleeme?“ küsis Mel.
„Pole aimugi,“ ütles Jack. „Ma pole teda veel isegi näinud. Jutlustaja andis talle oma vana toa, teisel korrusel.“
„Hea küll, ma olen varsti seal.“ Vaist sundis Meli digitaalset fotoaparaati kotti panema. Nüüd, jälgides baariesist, nägi ta midagi sellist, mida ta polnud iial näha lootnud. Jutlustaja hoidis ust lahti naisele ja lapsele ja saatis nad üle tänava. Ta paistis naisele midagi vaikse häälega rääkivat, kummardudes lähemale, murelik ilme näol. Hämmastav. Jutlustaja oli väga napisõnaline mees. Mel meenutas, et oli kuu aega linnas olnud, enne kui Jutlustaja talle kümme sõna järjest ütles. See, et Jutlustaja võõra sel moel oma hoole alla võttis, oli nii tema moodi, kuid samas ka enneolematu.
Kui nad lähemale jõudsid, tõusis Mel püsti. Naine paistis olevat kahekümnendates, põsel tume plekk, mida ta oli meigiga varjata püüdnud. Tal ei polnud siiski õnnestunud katkist huult peita. See oligi probleem, mida Jutlustaja näinud oli. See sundis Meli võptama. Kuid ta naeratas ja ütles: „Tere. Mel Sheridan.“
Naine kõhkles. „Paige,“ ütles ta lõpuks ja vaatas siis närviliselt üle õla.
„Kõik on korras, Paige,“ ütles Jutlustaja. „Meli juures ei ohusta sind miski. Tema puhul on kõik ülim saladus. Ta on selle koha pealt lausa naeruväärne.“
Mel naeris, nagu pakuks see talle lõbu. „Ei, ma ei ole naeruväärne. See on arstikabinet, meditsiinikliinik. Me oleme konfidentsiaalsed, muud midagi. See on väga lihtne. Tavapärane.“ Ta sirutas käe, et Paige’i kätt suruda. „Meeldiv kohtuda, Paige.“
Paige võttis pakutud käe vastu ja vaatas üle õle Jutlustaja poole. „Aitäh, John.“
„John?“ küsis Mel. Ta naeris kergelt. „Ma pole vist kunagi kuulnud, et keegi sulle John ütleks.“ Ta kallutas pisut pead. „Päris kena. John.“ Seejärel ütles ta: „Tule minuga, Paige.“ Ja näitas teed.
Majas möödusid nad tohtrist, kes istus registratuuri lauas arvuti taga. Tohter tõstis hetkeks pilgu, noogutas ja jätkas tööd. „See on doktor Mullins,“ ütles Mel. „Siitkaudu.“ Ta avas läbivaatustoa ukse ja lasi Paige’il enda järel tuppa astuda. Ta sulges ukse ja sõnas: „Ma olen meditsiiniõde ja ämmaemand, Paige. Ma võin sinu poja läbi vaadata, kui sa seda soovid. Sa kahtlustad vist palavikku, nagu ma aru saan?“
„Ta on pisut soe. Veidi loid…“
„Vaatame siis,“ ütles Mel ja võttis erksalt ohjad enda kätte. Ta kummardas ja küsis väikeselt poisilt, kas ta on varem arsti juures käinud. Ta tõstis lapse lauale istuma, näitas talle digitaalset kraadiklaasi ja küsis, kas ta teab, mida sellega teha. Poiss osutas oma kõrvale ja Mel naeris rõõmsalt. „Sa oled lausa ekspert,“ lausus ta. Ta võttis stetoskoobi ja küsis: „Kas sa lubad mul oma südant kuulata?“ Poiss raputas pead. „Ma püüan sulle mitte kõdi teha, aga see on raske, sest kõditamine on päris lõbus – mulle kohe meeldib itsitamist kuulda.“ Poiss naeris, kuigi vaikselt. Mel lubas poisil enda südant kuulata ning seejärel ka Meli oma. Ta kompas lümfisõlmi, sel ajal kui poiss kuulas oma rindkeret, kätt, jalga. Mel vaatas ta kõrvu, kurku ning selleks ajaks tundis poiss end temaga juba üsna mugavalt.
„Ma arvan, et tal võib väike viirushaigus olla – see ei paista eriti tõsine olevat. Tal on palavikku vaid kolmkümmend kaheksa kraadi. Kas sa oled talle midagi andnud?“
„Laste paratsetamooli, eile õhtul.“
„Ah, siis on ta üsna heas seisus. Ta kurk paistab pisut punane olevat. Jätka paratsetamooliga, palju vedelikke. Ma ei usu, et sul oleks põhjust muretseda. Kui hullemaks läheb, siis muidugi…“
„Meil on siis ohutu edasi sõita…?“
Mel kehitas õlgu. „Ma ei tea, Paige. Kas tahad ka endast rääkida? Ma aitan sind, kui vähegi oskan.“
Paige’i pilk langes kohe ja rohkem polnudki vaja. Mel teadis, millise suuna see võtab. Ta oli veetnud aastaid suurlinna traumapunktis ja näinud peksmisohvreid rohkem kui küll. Sinikas noore naise näol, katkine huul, tõsiasi, et ta tahtis üha edasi sõita… ära…“
Paige tõstis pilgu. „Ma olen pisut rase. Ja veritsen.“
„Ja mõned sinikad?“ küsis Mel.
Paige keeras pilgu kõrvale ja noogutas.
„Hea küll. Kas sa tahaksid, et ma vaatan su läbi?“
Paige vaatas maha. „Palun,“ ütles ta vaikselt. „Aga mis saab Chrisist?“
„Oh, ära muretse. Sellega on korras.“ Ta kummardas ja naeratas Christopheri kenadesse pruunidesse silmadesse.“ Kas sulle meeldib värvida, sõbrake? Sest mul on terve hunnik värviraamatuid ja kriite.“ Poiss noogutas ujedalt. „Hästi. Tule minuga.“ Ta aitas väikese poisi laualt maha, tõmbas teise käega kapist kitli ja ulatas selle Paige’ile. „Pane see endale selga. Ma annan sulle mõne minuti aega. Ja püüa mitte karta. Ma tegutsen aeglaselt, olen õrn.“
„Ee… Kas sa jätad ta üksi?“ küsis Paige.
„Enam-vähem.“ Mel naeris. „Ma jätan ta tohtriga.“
„Chris tundub pisut… arg… meeste juuresolekul.“
„Kõik läheb hästi. Tohter saab lastega hästi hakkama, eriti arglikega. Ta hoolitseb lihtsalt selle eest, et poiss ei hakkaks opereerima ega jookseks minema. Muus osas on tegemist vaid värvimisega. Köögilaua taga.“
„Kui sa oled kindel…“
„Me teeme seda pidevalt, Paige. Kõik on korras. Proovi mitte muretseda.“
Mel
