lüüa. Teda hämmastas ikka veel, et mees suutis endaga edasi elada, kui oli midagi sellist teinud. Blanketid kaasas, väike digikaamera särgitaskus, stetoskoop kaela ümber ja kohv käes, koputas ta uksele ja kuulis Paige’i vaikselt ütlemas: „Tule sisse.“
Mel pani kausta ja kohvi kapile ning sõnas: „Hea küll, siis… mõõdame kõigepealt su vererõhku.“ Ta võttis vererõhuaparaadi manseti ning läks seda Paige’i õlavarrele panema ja kangestus. Seal oli tohutu hematoom, mis kattis suurema osa õlavarrest.
Mel pani manseti käest ja võttis kitli õrnalt Paige’i seljalt ära; ta pidi end koguma, et mitte õhku ahmida. Ta tõmbas kitli üle Paige’i õla ja käsivarre, paljastades sinikad naise seljal, käel, rinnal. Ta tõstis ettevaatlikult kitli alläärt, paljastades reied. Veel sinikaid. Ta vaatas tüdruku nägu. Pisarad helkisid ta põskedel. „Paige,“ ütles Mel sosistades. „Jumal küll…“
Paige kattis näo kätega. Ta tundis häbi, et oli sel juhtuda lasknud.
„Kas sind on vägistatud?“ küsis Mel õrnalt.
Paige raputas pead, pisarad voolamas. „Ei.“
„Kes sulle seda tegi?“ küsis Mel. Paige vaid sulges silmad ja raputas pead. „Kõik on korras. Sa ei ole praegu ohus.“
„Minu abikaasa,“ vastas Paige sosinal.
„Ja sa põgened tema eest?“
Paige noogutas.
„Tule, ma aitan sul pikali heita, aeglaselt. Ettevaatlikult… Kas kõik on hästi?“ Paige noogutas, vaatamata Melile silma, ja heitis pikali. Mel liigutas õrnalt kitlit. Naise rindkere, käsivarred, jalad – kõik oli sinikatega kaetud. Mel kompas ta alakõhtu ja Paige võpatas. „Kas siit on valus? Siit?“ Kui Paige noogutas või pead raputas, liikus Mel edasi. „Siit? Siit?“ Mel keeras teda õrnalt ühelt küljelt teisele – Paige’i istmik oli sinikatega kaetud, nagu ka ta alaselg ja reite ülaosad. „Kas sul on uriinis verd?“ küsis ta ja Paige kehitas õlgu. Ta ei teadnud. „Kui sa veritsed, siis ma saan puhta uriiniproovi vaid kateetriga, Paige. Kas sa tahaksid, et ma seda teeksin? Lihtsalt selleks, et kindel olla?“
„Oh, issand… kas seda peab tegema?“
„Kõik on hästi. Vaatame enne üle selle, mida saame. Kas sa oled äkki selle rasedusega ultrahelis käinud?“
„Ma pole isegi arsti juures veel käinud,“ ütles Paige.
Veel üks sümptom, mõtles Mel. Füüsilise vägivalla all kannatavad naised ei hoolitsenud enda eest, ega oma raseduste eest, hirmu tõttu.
Paige imes valusat alahuult ning vaatas klaasjate silmadega lage, kuni Mel teda läbi vaatas. „Hea küll, las ma aitan sul istuma tulla. Rahulikult.“ Mel kuulas Paige’i südant, vaatas kõrvu, kontrollis, kas peas on muhke või haavu. „Paige, paistab, et sul pole murtud luid. Vähemalt mina ei märka ühtegi. Ma teeks hea meelega su rindkerest röntgeni, lihtsalt selleks, et kindel olla, kuna sul on sealt pisut valus, aga et sa oled rase… Ausalt öeldes, kui see oleks minu teha, siis ma võtaksin su haiglasse sisse.“
„Ei. Ei mingit haiglat. Ma ei saa jätta maha ühtegi jälge…“
„Ma mõistan, aga sa pead aru saama, et see näeb väga hirmuäratav välja. Kui hull on veritsus?“
„Mitte väga hull. Vähem kui näiteks päevade ajal.“
„Hea küll, heida pikali ja libista end allapoole. Ma olen nii õrn kui võimalik.“
Kui Mel oli asendi sisse võtnud, tõmbas ta kindad kätte ja võttis tooli. Ta katsus Paige’i reie sisekülge, enne kui naise väliseid suguelundeid puudutas. „Ma ei kasuta selleks läbivaatuseks peeglit, Paige. Vaatan vaid vaagna üle, et emaka suurust hinnata. Kui sa ebamugavust tunned, siis ütle palun kohe.“ Mel sisestas kaks sõrme, vajutades samal ajal õrnalt teise käega naise alakõhule. „Kas sa tead, kui kaugel sa oled?“
„Pisut üle kaheksa nädala.“
„Hea küll. Kui me siin lõpetanud oleme, siis ma lasen sul rasedustesti teha. Kui loode oli ikka veel elujõuline – elus – nii umbes päev tagasi, siis peaks see positiivne olema, aga see ei ütle meile viimase kahekümne nelja tunni kohta eriti midagi, ma kardan. Mul ei ole ultraheliaparaati, aga paar linna edasi on see olemas ja me kasutame seda vajaduse korral. Aga… Üks asi korraga. Emakas on kaheksanädalase raseduse kohta normaalne.“ Meli hääl oli masendunud. „Paige, sa oled nii palju üle elanud.“ Ta võttis kindad ära ja ulatas Paige’ile käe. „Kas sa saaksid istuli tulla, palun?“
Paige tõusis istuli ja Mel võttis oma tooli, vaadates samal ajal naisele silma. „Kui vana sa oled?“
„Kakskümmend üheksa.“
„Ma mõistan, kui raske on sellises olukorras abi saada, aga ma tahaksin teada, kas sa oled politsei kutsunud.“
„Ma olen seda teinud,“ ütles Paige väga vaikselt. „Ma olen kõike teinud. Politsei, lähenemiskeeld, varjupaigad, väljakolimine, nõustamine…“ Siis ta naeris. „Nõustamine,“ sõnas ta. „Minu abikaasa pani nõustaja endasse viie minutiga armuma.“ Paige hingas sügavalt sisse. „Pärast seda ei läinud see väga hästi edasi.“
„Ma mõistan täielikult.“
„Ühel päeval ta tapab mu. Ühel päeval varsti.“
„Kas ta on ähvardanud sind tappa?“
„Oojaa.“ Paige vaatas maha. „Oojaa,“ kordas ta vaikselt.
„Kuidas sa Neitsijõe leidsid?“ küsis Mel.
„Ma arvan… et ma eksisin ära. Keerasin kiirteelt maha, otsides kohta, kus öö veeta, süüa. Ja eksisin ära. Ma pidin juba otsa ringi pöörama, kui nägin linna, baari.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
