ilmel oma valget pitsridiküli.
„See kõlab igavalt,“ lausus mees. „Miks ei võiks te mõlemad minuga seal baaris paar pitsi võtta? Mul on seal sõpru ka.“
Ta osutas peaga varikatuse all lösutavate vabas riietuses noormeeste poole. Nood olid teda jälginud, ja kui ta nende poole tagasi vaatas, pahvatasid nad kui ühest suust naerma.
See naer oleks pidanud mind hoiatama, madalahäälne eluvendade irve, nagu see oli, kuid liikluses tekkis just siis mingi elavnemine ja ma teadsin, et kui ma oleksin kramplikult edasi istunud, soovinuksin ma paari sekundi pärast ometi, et oleksin kasutanud seda kingitusena sülle langenud võimalust näha New Yorki ka mõne niisuguse kandi pealt, mida toimetuserahvas meie jaoks hoolega kavandanud polnud.
„Mis sa arvad, Doreen?“ küsisin ma.
„Mis sa arvad, Doreen?“ kordas mees, korrates ka oma laia naeratust. Tänapäevani ei suuda ma meenutada, kuidas ta ilma naeratamata välja nägi. Ju see naer oli tal veres.
„Nojah,“ vastas Doreen mulle. Ma tegin ukse lahti ja me ronisime välja just siis, kui takso hakkas vähehaaval paigalt võtma, ning suundusime baari poole.
Kostis kohutav pidurite kriiksatus, millele järgnes paar tumedat mütsu.
„No kuulge!“ Meie taksojuht upitas end vihast lõkendades autoaknast välja. „Mis teil arus on?“
Ta oli auto nii järsku seisma jätnud, et järgmine takso sõitis talle mürtsti tagant sisse, ja me nägime, kuidas neli seal sees istuvat tüdrukut vehkisid kätega, kukkusid ja püüdsid põrandalt istmetele tagasi kobida.
Meie saatja naeris, läks meid kõnnitee servale ootama jättes tagasi ja ulatas signaalilärmi ja sõimu saatel taksojuhile rahatähe. Seejärel hakkasid toimetusetüdrukud me silme all, takso taksos kinni, edasi liikuma, meenutades pulmarongi, milles osalevad ainult pruutneitsid.
„Tule siia, Frankie,“ kutsus mees oma sõpra ning üks lühike jässakas tüüp eraldus ülejäänud seltskonnast, tulles meiega baari.
Ta oli just seda sorti, keda ma ei talu. Ma olen kingadetagi viis jalga kümme tolli pikk ning väikeste meestega suheldes kummardun ma veidi ettepoole ja lasen end keskelt lõnksu, üks puus ülal, teine all, et näida pisut lühem, kuid tunnen end seejuures kohmaka ja ebanormaalsena nagu mõni tõrjutud isend.
Korraks haaras mind meeletu lootus, et paaridesse jagunemine võiks toimuda pikkuse järgi, mis asetaks minu kõrvale meid esiteks kõnetanud mehe, kes oli kõva kuus jalga pikk, kuid ta läks Doreeniga ees ega heitnud mulle enam pilkugi.
Ma püüdsin teha nägu, et ei märka Frankiet, kes püsis pealetükkivalt mu küünarnuki ligi, ja istusin lauda Doreeni kõrvale.
Baaris oli nii pime, et ma ei näinud seal suurt midagi peale Doreeni. Oma valgete juuste ja valge kleidiga helendas ta nii, et näis lausa hõbedane. Osalt tegi seda muidugi baari neoonkirja kuma. Ma ise tundsin, et sulan pimedusse nagu negatiivvõte mõnest näost, mida ma päevavalgel kunagi näinud ei ole.
„Mida me joome?“ küsis mees, naeratades üle terve näo.
„Ma arvan, et võtan ühe vanamoelise,“ ütles Doreen mulle.
Joodava tellimine lõi mul alati pinna jalge alt. Ma ei eristanud viskit džinnist ja mitte kunagi ei saanud ma midagi niisugust, mille maik oleks mulle meeldinud. Buddy Willardil ja teistel ülikooli poistel, keda ma tundsin, oli tavaliselt liiga vähe raha, et juua kanget kraami, või suhtusid nad alkoholi üldse põlgusega. Hämmastav, kui paljud tudengipoisid ei joo ega suitseta. Mulle näis, et ma tunnen neid kõiki. Pudel Dubonnet’d oli suurim veiniost, millega Buddy Willard kord hakkama sai, näitamaks, milline esteet ta on, kuigi õpib meditsiini.
„Mina võtan viina,“ teatasin ma.
Mees silmitses mind pisut tähelepanelikumalt. „Millega?“
„Puhast,“ ütlesin mina. „Ma joon alati puhast.“
Ma arvasin, et teen ennast täis, kui ütlen, et joon seda jää, sooda, džinni või veel millegagi. Mu pilk oli kord peatunud vodka reklaamil: triiki täis klaas lumehanges sinaka valguse taustal. Ning kuna tolle klaasi sisu näis selge ja puhas nagu vesi, tunduski õige seda niimoodi tarvitada. Ma alles unistasin hetkest, mil tellin mõne napsi ja avastan, et see on võrratu.
Varsti tuli kelner ja mees ütles kõigi nelja lauasolija soovid. Vaatamata oma kauboiriietusele tundis ta end ses suurlinna baaris nii koduselt, et ma mõtlesin, kas ta pole ehk mõni tuntud tegelane.
Doreen ei rääkinud sõnagi, ainult näppis oma korgist klaasialust ja süütas lõpuks sigareti, kuid mehele ei paistnud see korda minevat. Ta lihtsalt vahtis teda, nagu loomaaiakülastajad vahivad suurt valget papagoid, oodates, et see ütleb midagi inimkeeli.
Klaasid toodi lauale ja minu oma nägigi välja selge ja puhas nagu too reklaam.
„Millega te tegelete?“ küsisin ma, et katkestada vaikust, mis kõrgus mu ümber nagu džunglirohu müür. „Ma mõtlen, et mida te siin New Yorgis teete?“
Aeglaselt ja otsekui suure pingutusega rebis mees pilgu Doreeni õlast lahti. „Ma olen diskor,“ vastas ta. „Olete ehk kuulnud, mu nimi on Lenny Shepherd.“
„Ma tean teid,“ ütles Doreen äkki.
„Rõõm kuulda, kullake,“ ütles mees ja hakkas naerma. „See tuleb meile kasuks. Ma olen kuradima kuulus.“
Siis heitis Lenny Shepherd Frankiele pika pilgu.
„Kuule, kust sina pärit oled?“ küsis Frankie end võpatusega sirgu ajades. „Mis su nimi on?“
„See siin on Doreen.“ Lenny libistas peo Doreeni paljale käsivarrele ja pigistas seda.
Mind pani imestama, et Doreen ei tee nägugi, nagu märkaks ta, mida mees teeb. Ta istus rahulikult, tõmmu nagu blondeeritud mustanahaline naine oma valges kleidis, ja imes tilkhaaval kokteili.
„Mu nimi on Elly Higginbottom,“ vastasin mina. „Ma olen Chicagost.“ Pärast seda tundsin ma end kindlamini. Ma ei tahtnud, et midagi, mis ma sel õhtul ütlen või teen, oleks seotud minu, mu õige nime ja Bostoni päritoluga.
„Noh, Elly, mis oleks, kui teeksime ühe tantsu?“
Mõte, et peaksin selle paksutallalistes oranžides seemiskingades, näotus trikoosärgis ja sinises väljaveninud sportpintsakus jupatsiga tantsima minema, ajas mind naerma. Kui ma meeste juures midagi põlgan, siis on see sinine riietus. Must või hall, või minugipärast pruun. Sinine on naeruväärne.
„Ei ole tuju,“ vastasin ma külmalt, pöörasin talle selja ja nihutasin tooli veelgi rohkem Doreeni ja Lenny poole.
Need kaks nägid juba välja, nagu tunneksid nad teineteist aastaid. Doreen õngitses pika hõbelusikaga klaasi põhjast puuviljatükke ning Lenny urahtas ja lõksutas hambaid iga kord, kui ta lusika suu juurde tõstis, mängides vist koera või veel kedagi, kes püüab pala endale ahmata. Doreen itsitas ja võttis uue puuviljatüki.
Mulle hakkas tunduma, et viin on lõpuks siiski minu naps. Maitselt polnud ta tühi midagi, aga läks otse kõhtu nagu mõõganeelaja mõõk ja tekitas tunde, nagu oleksin ma otse jumalikult
