hääl tal on. Keegi ei pööranud talle tähelepanu.
„Kuule, Lenny, sa oled mulle midagi võlgu. Mäletad, Lenny, oled ju, eks?“
Mulle näis imelik, et Frankie tuletab Lennyle meie juuresolekul mingit võlga meelde, me olime ju võhivõõrad, aga ta seisis seal ja aina kordas seda, kuni Lenny pistis käe tasku, võttis sealt suure rulli rohelisi rahatähti, tõmbas ühe lahti ja ulatas Frankiele. See paistis olevat kümnedollariline.
„Pea lõuad ja kao.“
Hetkeks tundus mulle, et Lenny pöördus seda öeldes ka minu poole, kuid siis kuulsin ma Doreeni häält: „Mina ei tule muidu, kui Elly tuleb ka.“ Tänasin teda mõttes mu valenime endastmõistetava kasutamise eest.
„Oh, küll Elly tuleb, tuled ju, Elly?“ ütles Lenny mulle silma pilgutades.
„Tulen ikka,“ vastasin mina. Kuna Frankie oli öösse haihtunud, otsustasin ma tolgendada Doreeni kannul. Ma tahtsin kogeda nii palju kui võimalik.
Mulle meeldis vaadelda inimesi ebatavalises olukorras. Kui teel oli autoõnnetus või läks kuskil kakluseks või oli lapse loode prepareeritud ja vaatamiseks purki pandud, siis jäin ma seisma ja pingutasin kõiki meeli, et ma nähtut kunagi ei unustaks.
Kindlasti sain ma sel viisil teada nii mõndagi, mida ma muidu poleks teadnud, ja isegi kui mõni vaatepilt mind jahmatas või südame pahaks ajas, ei sulgenud ma silmi, vaid tegin näo, nagu teaksin ma ammuilma, et nii need asjad just ongi.
2. peatükk
Lenny korteri nägemisest poleks küll mingil juhul tasunud loobuda.
Sellest oli tehtud täitsa ehtne rantšo, ehkki see asus New Yorgi mitmekorruselises majas. Ta oli lasknud lõhkuda paar vaheseina, et õhku sisse lasta, nagu ta ütles, ja tellinud männipuust seinavooderdise koos männipuust hoburauakujulise baarisisustusega. Ma arvan, et ka põrand võis seal olla männilaudadest.
Suured valged karunahad olid maas ja peale nende täitis tuba veel ainult hulk indiaani vaipadega kaetud magamisasemeid. Piltide asemel oli seintel põdra- ja piisonisarvi ning üks jänesepea topis. Lenny osutas pöidlaga hallivatimehe väikesele vagurale koonule ja püstjatele rohtlajänese kõrvadele:
„Selle tõin ma Las Vegasest.“
Ta jalutas ruumi teise otsa, iga ta kauboisaabastes astutud samm kajas vastu nagu püstolilask. „Akustika,“ ütles ta ja kahanes minnes järjest väiksemaks, kuni kadus vastasseinas oleva ukse taha.
Kohe seejärel paiskus igast suunast tuppa muusika. Siis see vaikis ja me kuulsime Lenny häält: „See on su südaöödisko, Lenny Shepherd, värskete tipphittide ülevaade. Nädala rongi kümnendas vagunis ei sõida ette keegi muu kui too väikene linalakk, kelle häält on viimasel ajal nii palju kuulda … Meie üks ja ainuke Päevalill!“
Ma sündisin Kansases, kasvasin Kansases,
kord Kansases kosin sind endale ma …
„Kui äge!“ ütles Doreen. „Äge kutt, kas pole?“
„Siia tasus tulla,“ sõnasin mina.
„Kuule, Elly, tee mulle meelehead.“ Ta näis pidavatki mind juba Ellyks ja ei kellekski muuks.
„Miks mitte,“ vastasin ma.
„Ära lase jalga, nõus? Kui tal tekib veidraid soove, pole mul mingit sõnaõigust. Nägid ta muskleid?“ Doreen itsitas.
Lenny ilmus tagatoast välja. „Mul on seal kahekümne tonni jagu salvestusaparatuuri.“ Ta lõnkus baarileti juurde, tõstis sellele kolm klaasi, jääkuubikutega hõbeämbri ja suure käsimikseri ning hakkas mitmest pudelist kallates kokteili segama.
… Mu linalakk tüdruk mind oodata lubas –
kauneim Päevalill päevalillede maalt.
„Mõnus, eks?“ Kolm klaasi kandikul, tuli Lenny meie poole. Klaasidel pärlendasid higipiiskadena suured veetilgad ning jäätükkide kõlinal ulatati kandik meie poole. Sedaaegu kõlas laulu lõpufraas ja me kuulsime Lenny häält, mis teadustas järgmist lugu.
„Ülim kaif on kuulata oma häält. Kuule,“ Lenny pilk peatus minul, „Frankie vajus ära, sulle oleks ka kedagi vaja, ma helistan mõne siia.“
„Tühja kah,“ ütlesin ma. „Minu pärast pole küll tarvis seda teha.“ Ma ei tahtnud tulla välja otsese sooviga, et kutsutaks keegi, kes oleks Frankiest mitu numbrit suurem.
Lenny tundis ilmselt kergendust. „Okei, kuidas arvad. Doreeni sõbrannale ei taha ma liiga teha.“ Ta saatis Doreenile oma laia valge naeratuse. „Eks ole, kuklike?“
Siis ulatas ta Doreenile käe, ja hoides klaase ikka veel näpu vahel, hakkasid mõlemad sõnagi lausumata tõmblema.
Ma istusin, jalg üle põlve, kuhugi voodile ja püüdsin näida ükskõikselt häirimatu nagu üks ärimees, keda ma olin kord näinud alžeerlanna kõhutantsu jälgimas, aga niipea kui ma selja vastu seina toetasin, hakkas voodi toa poole sõitma, nii et ma istusin hoopis põrandat katvale karunahale ja toetusin vastu voodiäärt.
Kokteil oli vesine ja tekitas masendust. Iga lonksuga oli see järjest rohkem solgivee maiku. Klaasi keskkohta ümbritsesid kollased täpid ja roosa lassonööri kujutis. Ma jõin umbes tolli jao allapoole lassot ja pidasin vahet, ent kui ma uuesti klaasi järele läksin, ulatus joogi tase taas lassoni.
„Selles on siiski midagi halvavat, kui sa jälgid kaht inimest, kes teineteisest järjest rohkem vaimustusse satuvad, eriti kui oled ruumis ainus üleliigne isik.“
Kusagilt mu pea kohalt kõmatas Lenny tehishääl: „Miks, oh miks jäi minust maha Wyoming?“
Nood kaks ei lakanud väänlemast isegi lugude vahel. Ma tundsin, et kahanen punaste ja valgete vaipade ning männilaudade taustal väikeseks mustaks täpiks. Olin kui auk maas.
Selles on siiski midagi halvavat, kui sa jälgid kaht inimest, kes teineteisest järjest rohkem vaimustusse satuvad, eriti kui oled ruumis ainus üleliigne isik.
Siis vaataksid sa Pariisi otsekui läbi linnast tagurpidi eemalduva ekspressbussi akna, nii et kõik muutub iga hetkega üha väiksemaks ja väiksemaks ning sinul on tunne, et aina väiksemaks ja üksildasemaks muutud hoopis sina, kihutades miljonimiilise tunnikiirusega minema tuledes särava rõõmsa sagina keskelt.
Lenny ja Doreen põrkasid üha sagedamini kokku, suudlesid, tantsisklesid järjekordse pika kokteilisõõmu järele ning jõudsid peagi taas teineteise embusse. Ma mõtlesin, et võiksin ju heita sinnasamasse karunahale ja magada, kuni Doreen arvab heaks hotelli tagasi minna.
Äkki röögatas Lenny verdtarretavalt. Ma tõusin istukile. Doreen oli löönud hambad ta vasakusse kõrvalesta.
„Lase lahti, lits!“
Lenny kummardus ja Doreen lendas sedamaid tema õlale, käest lahti pääsenud klaas tegi õhus võimsa kaare ja kolksatas haleda tilinaga vastu männipuust seina. Lenny möirgas ikka veel ja keerles kannal ringi, nii et ma ei näinud, mis nägu on Doreen.
