Fanny de Sivers
Inimeste ja loomade maailm. Kirjad Eesti sõpradele. Kogutud teosed II
Raamatu avaldamist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Esi- ja tagakaane foto © Eesti Kirjandusmuuseum
Koostanud Arne Hiob
Korrektuuri lugenud Küllike Evartov
Küljendanud ja kujundanud Mari-Liis Bassovskaja
Kõik õigused on kaitstud
© 2019, Kirjastus Gallus
ISBN 978-9949-7303-7-7 (978-9949-668-25-0)
e-ISBN 9789949668267
Saateks
Fanny de Siversi kogutud teoste teist köidet raamistavad autori brošüürid „Jõuluaja kirjad”, „Paastuaja kirjad”, „Ühelt kaldalt teisele”, „Haigus võib avada aknaid” ja „Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm.” Ulatuslik keskmine osa sisaldab erinevatest väljaannetest kogutud kirjutisi markantsete (eriti Prantsusmaaga seotud) isikute kohta, revolutsioonide, võimu- ja naisküsimusi puudutavaid artikleid jne.
Väliseestlasest autori väljenduslaadi on kodueestlased pidanud omapäraseks ja salapäraseks. „Fanny de Sivers esindab meie kultuuris ühtaegu oma ja võõrast. Suurema osa elust Eestist eemal viibinud, prantsuse espriist läbi imbunud daam pole kunagi varjanud oma ehedalt katoliiklikku religioossust. Meie üldiselt germaaniprotestantliku taustaga, lähiminevikust traumeeritud küünilis-liberaalsele mõtlemisele ei tarvitse de Siversi tekstide mõistmine alati kõige hõlpsam olla,” kirjutab Urmas Petti. Sellegipoolest on meile läänelikus kultuuris „neil teemadel kaasamõtlemine üha vajalikum”.1 Siversit ongi juba jõutud Eestis tema rohkete kirjutiste kaudu tundma õppida.
Pärnust pärit ja Prantsusmaal teadlasena karjääri teinud Sivers sai kodumaal tuntuks eelkõige oma värvikate ja sisukate esseedega. „Fanny on lühivormide meister ja tema järgi võiks mõõta, missugune peab välja nägema kolumni žanr,” kirjutab Rein Veidemann, kes Loomingu ja Vikerkaare peatoimetajana oli Siversi peaavaldajaks vabariigi taastuleku aegu. „Fanny on neid haruldasi inimesi, kelle kohalolekust kiirgab lakkamatult tõe- ja õiglusjanu, intrigeerivaid teadmisi ja seisukohavõtte, kommentaare, aga mis peamine – usku inimese võimalusse kohata oma Jumalat. Kõigest sellest kipub teda lähedalt tundev inimene järeldama ühte: tema ees ongi emaneeruva vaimu võrdkuju. See oleks ehk ülepingutatud võrdlus, kui allakirjutanul puuduks oma isiklik kogemus suhtlusest Fannyga.”
Arvukates kirjutistes on Fanny de Sivers väljendanud ka „oma põhihuvi teoloogia vallas”, jätkab Veidemann.2 Tema kommentaarid maailmale meie ümber on olnud „sügavalt eetilised, aga samas vaimukad”. Fanny on „selgelt äratuntava käekirjaga autor ja mis peamine, täiesti suveräänne oma mõttearendustes ja hinnangutes. Selline saab olla inimene, kes usub, et temast kõrgemal on veel üks jõud, kes on tema usukindluse, vabaduse ja suveräänsuse tagatiseks”.3 Täpsemalt öeldes: „See, mida Fanny de Sivers taotleb, on humanismi mõiste vabastamine inimlikust piiratusest.”4 Ta on „üks neist haruldastest inimestest, kelle sügavat usklikkust on saatnud valgustuslik vaimsus”.
Veidemanni hinnangul oli särav eesti-prantsuse kolumnist „üks 20. sajandi haritumaid eesti naisi ning kirglik mõtleja”. Samuti äratas tema tähelepanu „palju kogetud Siversi kristlik altruism: ta soovitab oma kirjutiste honorar toimetusel välja võtta ja jagada seda hädalistega. Ühena neist mainib ta oma õpetajat Uku Masingut, kes tõesti elas noil aastail suletuses ja ainelises kitsikuses”.5 Tõepoolest oli Masing samadel 1930ndate lõpuaastail Tartu ülikooli usundiloo professoriks, kus õppis – ja küllap juba ka usunditest huvitus – üliõpilane Fanny, kes tollal kandis veel neiupõlvenime Isak.
Arutledes küsimuste ja probleemide üle, millest on kirjutanud ja mille üle on mõelnud Fanny de Sivers, ütleb Jüri Talvet: „Selliseid küsimusi saavad esitada üksnes väga targad, julged ja õilsad inimesed. Filosoofide ajalooline peavägi koosneb meestest. Nemad on üha otsinud lunastust teadmistest ja teadusest. Osa naisi on küll nende arutlustega kaasa kajanud, kuid tugeva algupäraga mõtlejaid, neid, kes mehemõtte suurtes peajoontes söandaks kahelda, on naiste seas siiski seni leidunud vaid üksikuid. Neid napib suurtelgi rahvastel. Seda uhkemad võime olla, et meil siin väikesel maal on sündinud mõned silmapaistvalt avara vaimsusega naised, Fanny de Sivers kindlasti nende esireas.”6
Oma artiklis „Ajakohane Fanny de Sivers” selgitab Kalev Kesküla: „Pealkirjaga on tahetud öelda vähemalt kolme asja: esiteks seda, et Fanny de Sivers on Eestis juba tükk aega ja ikka edasi ajakohane ehk moodne autor.” Põhjuseks on „tavapärasest pisut hälbiv keelekasutus, kuid olulisemaks söandaksin pidada autori otseste suhtumisväljendustega kaasnevat omamoodi objektiivsust”, mis eristab teda nõukogulikust tendentslikust väljenduslaadist. „Autori suur sisemine vabadus avaldub mitte üksnes esseede sisus, vaid ka vormis. De Siversile ei ole eriti tähtis kirjatöö vormiviilitus, tasakaalukus ja iga väite põhjendatus. Ta lööb lennukusega. Ta teeb ägeda alguse ja lühikese lõpu.” Ning samuti: „Ta on konkreetne, ta armastab meeleliselt tajutavaid pilte.”
Prantsuse revolutsioonide kirjeldustes leidub ka „lõikavat irooniat. Ei meeldi talle laiade hulkade pime kirg. Selle põhjused on enamasti ju vähem õilsad, kui plakateilt ja plagudelt paistab. Rahvajuhid järgivad sageli hoopis maisemaid näpunäiteid kui Kõigekõrgemaga otsesidemeis olnud Jeanne d’Arc. Üsna mõistlik vaatekoht üldise vaimustuse ajastul. Selgub, et Fanny de Sivers on hoopiski konservatiiv.”7 Seda ei tohi aga valesti mõista: religioosses või kristlikus mõttes ei tähenda konservatiivsus minevikku tardumist, vaid kinnipidamist minevikus toimunud igavikuilmutusest, mida meie pole ületanud. Liberaalsus, vastupidi, tähendab n-ö teispoolse dimensiooni redutseerimist inimpsüühika elemendiks, mille ilminguid võib siis elu-olu teisenedes loomulikult ka muuta.
Nii on ka mõistetav Siversi kinnitus näiteks Blaise Pascali „Mõtete” kohta, millest ta valiku eesti keelde tõlkis, et hoolimata aja möödumisest „jääb mõni teos läbi sajandite moodsaks. Põhjus seisneb kindlasti selle mõttes või sõnumis, mille aktuaalsus autori üle elab. Kuid tähtis on ka antud mõtte või sõnumi vorm, mis peab olema küllaltki ajatu, et hilisem lugeja sellest ilma erilise peamurdmiseta aru saaks”. Ajatust ja igavikku kumab ka Fanny enda teostest. Sarnaselt võib ka tema väidet, et Pascali „peetakse prantsuse kirjanduses üheks täiuslikumaks proosameistriks”,8 kasutada ka väitja kohta Kalev Kesküla tähenduses, kelle sõnul on Fanny de Sivers jätkuvalt ajakohane.
Fanny kristlikkust ja katoliiklikkust tõstab teiste seas esile Enn Auksmann, osutades ühtlasi kahtlustele tema katoliikluse tõsiduse suhtes: „Pigem on de Sivers katoliiklane selle sõna tõelises mõttes: ta püüab haarata ja avada kristlikku usku kogu selle avaruses, mitte end kitsalt piiritledes ja konfessionaalselt teistest eristades. Sellekohase tunnistusena võin meenutada oma koguduse noorte vaimustust Fanny de Siversi loengutest 1997. aastal Pariisis katoliku kiriku noortepäevadel.”
Auksmann mõlgutab, mis oleks võinud olla, kui Prantsusmaale kolinud pärnakas ei oleks oma kodulinnast lahkunud. „Mine tea, mis oleks olnud siis, kui polnuks Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ega Teist maailmasõda. Võib-olla oleks maailm vaesem ülimalt hea sulejooksu ning terava mõtlemisega katoliiklase võrra. Võib-olla aga Pärnu Eliisabeti kogudus rikkam ühe vaga kirikulise poolest.”9
Igatahes astub Fanny de Sivers praegu meie
