ei antud? Kreeka keeles nimetatakse seda katályma, ladina tõlkes esineb diversorium, mis tähendab ruumi või magamissaali. Sellepärast kasutatakse rahvakeeles termineid nagu öömaja, võõrastemaja, hotell, külalistuba. Kindel on, et rahvaloenduse ajal tekkis igal pool suur trügimine ja need, kel polnud kohapeal sugulasi ega sõpru, pidid mõnes „võõrastemajas” peavarju leidma. Väikeses Petlemmas polnud suurt valikut. Võibolla oli seal ainult üks kuurialune, kuhu reisijad kogunesid. Kujutan ette, et see võis neil päevil sarnaneda nõukogudeaegseile Venemaa raudteejaamadele, kus inimesed lamasid põrandal oma pakkide ja kompsude keskel, oodates oma rongi, millel ei paistnud olevat kindlat päeva ega kellaaega.
Sellises ruumis ei tahaks vist keegi last ilmale tuua. Aga sündmusi määrab siiski kõigepealt Jumala tahtmine. Jumal oleks võinud otsustada, et Jeesus sünnib kasvõi laadaplatsil, ja siis poleks mingit korteriprobleemi olnud. Aga Jumal valis koopa, mis oli määratud ainult loomadele. Jumal-Poeg sündis maa rüpes ja teda ümbritsesid olevused, kel polnud pattu. Jumala tulek maa peale on kosmiline sündmus.
Naljakana tunduvad kõik need nutused jõululood ja -laulud, kus halisetakse selle üle, et pühale perekonnale ei pakutud inimeste arust väärikat ulualust. Vahel jääb mulje, nagu oleksid Joosep ja Maarja käinud ühest majast teise ja et neid oleks igalt poolt välja visatud. Imelik, kuidas meie kujutlus peateelt ära kipub ja siis kõrvalteedel ummikusse satub.
Pühakiri on tõesti liiga napisõnaline. Ütleksin – nagu üks hea tuttav kord arvas: „Issandale võib ette heita informatsiooni puudulikkust!”
Kui pühad on peetud
Kui pühad on peetud, jõuludekoor ära koristatud ja kuivanud okstega kuuseke võibolla prügimäele veetud, siis võib meel tõesti minna nukraks. Kuid kõik nukrused on ju Kurjast, ja nagu juba alguses märgitud, on kogu meie elu advendiaeg lootuses kohtumisele Issandaga. See teadmine ei tohiks kunagi tuhmuda. Sellepärast tunduvad kõik need küünlad, mis meie kirikutes põlevad, nii kodused, soojad ning kuidagi julgustavad. Jumal-Poja inimesekssaamine tõi uue valguse meie ajalukku. Petlemma sõimest ja Kolgata hauapimedusest särab vastu meie tulevik.
Vahel süütan õhtuti küünla. Rõõmsad varjud hakkavad toaseinal tantsima …
Meie sõprus
Tavaliselt ei oota me Jumalat seal, kus ta on. Rahvas unistab võimsast Jumalast, kes lahendaks nende eluraskusi, arvab Evry piiskop Michel Dubost. Rahvas tahab imesid, leiba ja peremeest. Kui seda ei tule, siis ei tee ta Jumalast välja. Kuid Jumal ootab meie sõprust, ja selle sõpruse nimel jätab ta end varju. Muide, Jeesus ei mänginud kunagi peremeest!
Jumala mõistmiseks peab lugema Piiblit. Kui me sealt Jumala leiame, siis saame äkki ka iseendast ning kaasinimesest aru. See on raamat, mida ei suuda kunagi tühjaks lugeda.
Aken valguse jaoks
Mitmed eesti sõbrad väidavad, et neil ei ole Jumalat vaja. Et nad saavad üksi hakkama. Et nad on suutnud ise leida oma elu sihi ja võimalused end teostada. Momendil, mil selliseid sõnu öeldakse, paistab kindlasti, et need vastavad tõele, kuid mõni kuu või mõni aasta hiljem võivad tänase tunni tõekspidamised haihtuda nagu tolmupilv. Aja rattad ei jää kunagi seisma, ja kuhu nad veerevad, seda ei suuda inimene määrata.
Metafüüsiline pimedus näib kuuluvat eestlaste rahvusliku eripära juurde. Mis on selle põhjuseks? Kes oskab seda mõistatust seletada? Prantslased, kellega ma olen seda küsimust arutanud, arvavad, et pool sajandit Nõukogude propagandat on jätnud oma jäljed ka eesti ajudesse. Kuid need, kes mäletavad Esimest Vabariiki, peaksid meeles pidama, et ka enne polnud olukord parem. Ristiusk oli määratud trööstiks vaeseile ja viletsaile. Intelligentsed, jõulised ning edukad inimesed ei vajanud niisugust „vananaiste lori”! Eesti eliit oli vaimselt küps langema kommunistide rüppe.
Ka väliseestlaste jutud meenutavad kolmekümnendaid aastaid. Mida arvata ajakirjandusest, mis seletab, et Eesti tulevikku võib päästa ainult riigimees, kes oskab organiseerida turumajandust ja meelitada kodumaale suurel hulgal välisinvestoreid, kuigi juba ammu peaks olema selge, et pääsemine asetub hoopis erinevale tasandile?
Eriti üllatav ning ängistav paistab tõsiasi, et Lääne-Euroopas vähemalt pakutakse igasugust informatsiooni ülikülluses ja et meie inimesed ei ole suutnud sellest olulist välja lugeda. Enamus mõtleb ikka veel Esimese Vabariigi kriteeriumi järgi: õnnestunud elu tähendab materiaalset edu ning võimupositsiooni.
Millist vaeva peame nägema selleks, et meie nähtava argimaailma müüridesse tekiks aknaid metafüüsilise valguse jaoks?
Poeg ilma Emata?
Pariisi kirikute jõulumüügid on alati erutavad. Seal leiab üsna üllatavaid asju: vanu tikandeid, haruldasi raamatuid, ebatavalisi esemeid teistest maadest ja teistest aegadest. Rootsi kogudus tellib sel puhul kodumaiseid piparkooke ja heeringakonserve, metall-lühtreid ja punaseid küünlaid. Argiste tarbeesemete seas müüakse ka postkaarte originaalsete põhjala motiividega. Tänavu avastasin seal ühe isemoodi jõulupildi: särav Jeesuslaps istub keskel, üks ingel seisab paremal, teine vasemal. Ka armsa näoga eesel ja veis on kohal nagu Assisi Franciscuse jõulusõime juures. Väike blond skandinaavia tüdruk nihutab kingitustelauakese „sünnipäevalapse” voodi ette. Kaardi tagaküljel ongi märgitud Jesusbarnets födelsedag „Jeesuslapse sünnipäev”.
Ilus, soojade värvidega pilt. Aga tundub kuidagi imelik. Jeesuslaps on üksi. Inglid küll seisavad juures, aga Maarjat ja Joosepit pole kuskil näha. Jõulusündmus on muutunud abstraktseks, irreaalseks, nagu oleks Jumal-Poja inkarnatsioon ainult muinasjutt.
Eriti jätab ema Maarja puudumine pildil veidra mulje. Paistab, et protestantlikes maades ei suudeta ikka veel leppida Maarja kujuga. Oleme harjunud nägema poolpaljaid mannekeene plakatitel ning ajaleheveergudel, aga „absoluutne naine” ei mahu meie kujutlusse.
Jumalaema
Piibli pealiskaudsel lugemisel ei torka Maarja osa lunastusloos kohe silma. Selle äratundmine nõuab pikaajalist süvenemist. Esimeste sajandite kirikukogud on välja töötanud olulised definitsioonid, mida me tänapäeval tunneme dogmadena: Maarja on Jumalaema, sündinud ilma algpatuta, oma elu lõpul viidud taevasse … Need tõekspidamised on kasvanud aja jooksul loogilise järeldusena Evangeeliumis üles tähendatud sõnadele ning sündmustele.
Huvitav on siiski märkida, et ristiusk pole suutnud inimkonda vabastada sissejuurdunud misogüüniast. Kas pole see Paradiisiaia needuse tagajärg? Naise vooruste ning ebavooruste kallal on alati urgitsetud ja paljude teoloogide naistevihkamine on takistanud ka Maarja-dogmade elluviimist. Protestantide Maarja-vastasus esines juba enne Lutherit.
Eeva ja Pandora
Maarja on täiuslik naine. Naine, nagu Jumal teda algusest peale mõtleb. Nii nagu Eeva oleks võinud olla. Kuid Eeva valis patu ja surma, Maarja seevastu säilitas oma algse pühaduse.
Jumala inimeseks saamisega algab uus looming. Maarja on uus Eeva, nagu Jeesus on uus Aadam. Petlemmast kasvab uus inimkond, mis saab kinnituse Kolgatal. Sellega muutuvad ka mehe ja naise suhted. Esimene Eeva sündis Aadamast, teine Eeva sünnitas Aadama. Mõlemal puhul toimib Jumal, kuid arengukäik ei ole sama. Minu teada ei ole veel keegi vaevaks võtnud selle üllatava loo tulemuste üle järele mõelda.
Ka vanadel kreeklastel oli oma „esimene
