kandja, kes oli niisama perversne kui tema loojad.
Pandora on kõigepealt gaster, kõht laiemas mõttes: magu, sisikond, suguelundid. Need nõuavad pidevalt rahuldamist. Nõnda sööb ja seedib naine kõik meeste töö tulemused ja hävitab peale selle nende elujõu. Ta sümboliseerib elu kahepalgelisust, sest antiikse arusaama järgi ei saa olla õnne ilma õnnetuseta, head ilma halvata ega sündi, mida ei saadaks surm. Võrdlus Eevaga näitab mõlema naise seost inimkonna õnnetustega. Mõlemad on tehtud tarvilikuks soo edasiandmisel ja mõlemad pärandavad järglastele oma kurjuse geenid. Üks prantsuse renessansi suurmeistritest, Jean Cousin, on maalinud Eva prima Pandora: see on imekaunis lamav naisekeha, nagu küllusesarv, helde ja hukatuslik. Esimesel pilgul ei pane tähelegi, et parem käsi toetub irvitavale kolbale …
Maarja on Jumalaga lepitatud inimkonna esimene naine. Tema ei lahuta nagu Pandora, vaid ühendab. Maximilian Kolbe, kes pidi 1941. aastal surema Auschwitzi koonduslaagris, kirjutas paar päeva enne viimast vahistamist:
„Püha Vaimu ja patuvaba Neitsi ühenduses ei väljendu ainult kahe olevuse armastus, vaid ühes neist on kogu Püha Kolmsuse Armastus ja teises – kogu Loomingu armastus. Ja nõnda tulevad selles ühenduses kokku Taevas ja Maa, kogu Taevas ja kogu Maa, kõik igavene Armastus ja kõik loodud armastus. See on armastuse kõrgpunkt.”
Dominus tecum
Kristlased, kes on suutnud Maarjat tundma õppida, teavad, et Jeesuse ema on tugev eestkostja Jumala juures. Jumal-Poeg ja Ema kuuluvad kokku: „Issand on sinuga,” öeldakse tervituses Maarjale (Lk 1:28). Naise pilk ka argistele asjadele näeb nende tähtsust meie elus. Maarja aitab alati, sest tema tahe ei seisa vastu Jumala tahtele.
Suhtlemisel nähtamatu maailmaga peab end aga varustama harukordse kannatlikkusega. Jumala vastused meie küsimustele võivad tulla välkkiirelt, aga mõnikord peab neid ootama aastaid ja aastakümneid. (Nagu keegi naljahammas kunagi ütles: Jumal pole automaat, et pistad palve sisse ja tuleb ime välja!) Prantsuse ajakirjanduses ilmus hiljuti omapärane lugu ühe kohaliku lennuliini stjuardessist, kes usaldas oma armastuseasjad Maarja hoolde ja sai nagu kingitusena mehe, kellesse ta oli armunud.
Väljavalitu oli piloot samas lennukompaniis. Selle asemel, et püüda meeldida ja endale tähelepanu tõmmata, nagu seda sellisel puhul tehakse, hakkas neiu palvetama. Seitse aastat järgemööda käis ta Pariisi Bac’i tänava Maarjale pühendatud kabelis ja palus Jumalaema abi. Seitse aastat! Milline kannatlikkus ja usaldus, ja eeskuju meile kõigile, kes me nõuame, et lahendused meie probleemidele kukuks taevast alla paari minutiga! Praegu teeb õnnelik abielupaar vaimustusega kasvatustööd ühe karismaatilise liikumise raamides.
„Pea meeles, Maarja,” kirjutab Clairvaux’ Bernard, „et keegi ei ole sind kunagi asjata appi hüüdnud …”
Ilmunud brošüürina: Fanny de Sivers. Jõuluaja kirjad eesti sõpradele. Tallinn 2003: Kirjastus Maarjamaa.
PAASTUAJA KIRJAD
Nälgimine ja heaolu
Iga talve järel tuleb kevad. Ja talve ning kevade piirimail kõigub paastuaeg, mis kestab 40 päeva ja peab ette valmistama Kristuse Kannatusnädalat, mille järel pühitsetakse inimkonna ajaloo kõrgpunkti – Jeesuse ülestõusmist surnuist.
Paastu kohta pole kooliajast peaaegu midagi meelde jäänud. Paastumine pidi võrduma nälgimisega ja seda olid kaugemas minevikus harrastanud mitmed võõrad tsivilisatsioonid. Pearõhk asus siin lihasöömisel, mis oli täiesti keelatud mitmeks nädalaks, ja pühad, mida nimetati lihavõttepühadeks, tähendasidki seda, et nüüdsest peale tohtis jälle lauale kanda maitsvaid rasvaseid praade ja tunda lõbu pannil särisevatest vorstidest.
Paastumise tähendus ei paistnud kedagi eriti huvitavat. Aga enne paastuaega seisis kalendris vastlapäev ja sel puhul küpsetati lõhnavaid vastlakukleid, millesse tilgutati hinnalist bulgaaria roosiõli. See maksis palju raha, ja nõnda märkis vastlapäev kooliski vahet rikaste ja vaeste vahel: esimesed said kodust kaasa ahvatlevaid kukleid, kuna teised närisid vahetunnil ikka oma tavalisi võileibu. Juba laste seas avaldus lõhe ühiskonnas, aga sellest ei rääkinud õpetajad ega õpilased. Materiaalne vaesus seisis põlu all ja viisakas seltskonnas ei kõlvanud ta kõneteemaks.
Sellega seoses meenub veel vastik pilt algkooliajast.
Meie klassi oli saadetud üks poiss eriti viletsast perekonnast. Tema ülikond oli kulunud ja meie võileibade asemel, millele oli kodus pandud juustuviil või singiriba, tuli tema kotist välja ainult paljas kuiv kannikas. Kord olid poisid tema leivakoti kätte saanud ja klassis hakati kuivanud leivatükkidega „palli“ mängima. Tükid lendasid üle meie peade ühest nurgast teise. Poisid hõiskasid. Keegi ei protesteerinud. Mis edasi sai, seda ma ei mäletagi enam.
Sel ajal oli esimene Eesti Vabariik umbes kümme aastat vana. Meie eluideaaliks oli seatud edu ning materiaalne heaolu. Selle saavutamiseks oli vaja õppida, töötada, ettevõtlikkust näidata. Mis kümme aastat hiljem juhtus, sellest pajatavad ajalooraamatud.
Teine Eesti Vabariik sai jalad alla umbes kümme aastat tagasi. „Fanny! Meil ei ole enam oma riiki,“ kirjutab üks vana sõber Tartust. Peaaegu kõigist sõnumeist kodumaalt kostab enam-vähem sama hädahüüd: riik on maha müüdud, ajalehed alluvad võõrastele, maaelu lastakse välja surra, rahva vaesus karjub taeva poole. „Need, kelle käes on võim, ja kes praegu – teadlikult või ebateadlikult – Eesti riiki auku ajavad, paistavad olevat veendunud oma karistamatuses. Aga mis kõige kohutavam – ei näi olevat ühtegi moraalset institutsiooni, kust tuleks etteheiteid või hoiatusi. Isegi Eesti Kirik peab oma suu kinni,“ kaebab üks Tallinna sõber.
Muidugi, hoolimatust ning kuritegelikkust on alati olnud ja maailm jääb selliseks, nagu ta on. Aga vähemalt kristlased peaksid reageerima. „Kui poliitikategelane vaikib, siis peab religioosne inimene sõna võtma,“ ütles alles hiljuti kreeka-ortodoksi patriarh Hazim, ja Selim Abou, Beiruti Püha Joosepi Ülikooli rektor, jesuiit, kordab neid sõnu üleskutses kõigile Liibanoni kodanikele, kes tahavad selle purukslöödud maa sõjahaavu parandada. Siin on tarvis kõigi kodanike osavõttu, selget pilku tulevikule, teataval määral eneseohverdamist. Ka kristlane on kodanik, ja kui ta ei taha seda olla, siis pole ta ka kristlane. Poliitika igatahes väljendab kogukonna eetikat ning vaimsust. Kuidas seletad seda meie Toompea härradele? Ja ka kirikurahvale? Mitmed, kellega olen sel teemal vaielnud, arvavad, et olukord on lootusetu, et „liiga suured huvid on mängus“. Rahulolematute kriitikat ning hädaliste appihüüdu ei võeta üldse kuulda. Meie valitsejad ei ole „mitte ainult kõva käega, vaid ka kõva kuulmisega“, ironiseerib Aarand Roos Stockholmi Eesti Päevalehes (1. märtsil 2001). Peale selle kindlasti veel ka kõva südamega.
Usun siiski, et üks hüüdja hääl kõrbes võib panna südametunnistuse liikuma. Kõigepealt peab aga keegi julgema häält tõsta. Meil kõigil oleks kasulik lugeda Hesekieli. Tema aeg ei olnud õilsam kui meie oma. Aga kui prohvet arvab, et ei ole mingit mõtet hakata üldise nurjatuse vastu karjuma, sest niikuinii ei teeks sellest keegi välja, siis käsib Jumal teda ikkagi minna ja rahvale tõtt öelda: „Kas nad kuulavad või ei kuula, sina aga mine ja ütle!“.
Niisiis on öeldud sõna ise oluline. Kuid ütlemine võib osutuda ütlejale hädaohtlikuks. Ka sellega peab nõustuma. Elu on igal juhul hädaohtlik. Nii või teisiti.
Loobumine üleliigsest
Paastumine ei tähenda tingimata nälgimist. Kui nälg piinab, siis ta pühib naeratuse näolt ja takistab mõtlemist. Paastuaeg aga peab
