esineb termin lihtsalt sõimusõnana. Prantslased on vasikad, ütles kunagi de Gaulle vihahoos.
Meie ei kummarda vasikat, aga me kummardame kulda. Ja see pole targem tegu.
Kujutan ette heebrealaste mõttekäiku kõrbes. Jumal tõi nad välja Egiptuse orjusest, aga elu kõrbes – kõrbe vabaduses – oli vaevaline ja keegi ei teadnud, mida toob homne päev. Mooses oli jäänud kauemaks ajaks eemale ja Aaron ei osanud rahvale Lootust inspireerida. Kuidas hoida kinni Jumalast, keda ei näe ja kes ei anna enam endast märki?
Egiptlased olid loonud mõjuva pildi jumalikust jõust. See oli noor härg Apis, kes kandis sarvede vahel päikeseketast ja keda samastati mitmel pool peajumalatega: Apis võis olla Ra või Ptah. Tema võis sümboliseerida ka Jahve vitaalsust.
Ja rahvas kandis kokku kõik oma kulla, sõrmused ja käevõrud oma Jumala auks ja vormis selle „vasika”, keda sajandite jooksul on naeruvääristatud …
Et Mooses selle peale vihastas, näitab siiski, et kõik ei pidanud seda kuju ainult sümboliks, vaid langesid fetišismi.
Aga pilte on vaja. Sellepärast saatis Jumal-Isa oma Poja, et meie mõte ei vajuks usulisse abstraktsiooni, mille tulemuseks võiks olla paljas teoretiseerimine või siis kiusatus uuesti kuldvasikaid otsida. Prantsuse filosoof Régis Debray väidab, et ristiusu üheks tugevaks aspektiks tulebki pidada tema piltide rohkust. Inkarnatsioon teeb nähtamatu nähtavaks. Ikonograafia kuulub ka tema piirkonda. Nõnda võime vabalt Neitsi Maarja kuju ees palvetada, teades, et me ei kummarda kipsi ega marmorit ega kulda, vaid Jumalaema, kes on tõesti olemas.
Missugune Jumal?
Kui juba juttu Régis Debray’st, siis peab nimetama tema viimast raamatut, mis ilmus just advendiajaks: Dieu, un itinéraire („Jumal – üks teekond,“ Odile Jacobi kirjastus).
Debray on filosoofiaprofessor Lyoni ülikoolis, agnostik, endine revolutsionäär, kes püüab aru saada, mida tähendab uskumine ja kuidas see väljendub, ja miks inimkond ei saa hakkama ilma jumalateta. Kõik humanitaarteadused tunnistavad, et usklikkus on vältimatu. Antagu selle aluseks kommunism, islam, ristiusk või midagi muud. Debray leiab, et ettekujutus Jumalast oleneb antud kultuurist, ta areneb koos ajalooga. Heebrealaste rahvuslik Jahve ei paista olevat sama mis Augustinuse universaalne Jumal. „Ei ole paremat luupi inimühiskondade vaatlemiseks kui nende jumaluse idee.” Religioon hoiab rahvast koos. Sellega seletuvad ka USA majanduslik kohesioon ja islamistide jõud. Turg üksi ei pea kaua vastu. Tehnika on teinud elu lamedaks. Rahvad otsivad oma identiteeti, mis on seotud usuga. Nii arvab Debray, et tehnika edu viib inimese mentaalselt tagasi. Mida rohkem teadust, seda rohkem uskumusi.
Vestlus antropoloog René Girardiga (Figaro Magazine 15. detsember 2001) pakub aktuaalseid teemasid järelemõtlemiseks. Eks olnud Marxi suurim rumalus ette kujutada, et religiooni saab seletada sotsioloogiaga? Religioossest vabanemine, väidab René Girard, on intellektuaalne ning epistemoloogiline absurdsus. Kui palju me oleme oma ristiusust aru saanud? Me oleme poolt või vastu, aga mida me teame tema põhitõdedest? Kas kõik jumalused on sarnased? Kuidas tuleb, et ainult judaismis ja ristiusus asetub Jumal ohvrite, rõhutute poolele? Kes on valitud rahvas? Eks kuulu sinna kõik Abrahami lapsed, nii Vahemere rannikul kui ka „kaugetel saartel”. Sest kristlus tõi Jumala maa peale, ilma et ta oleks kaotanud oma transtsendentsust. Võime ka rõõmustada selle üle, et judeo-kristlik õpetus lubab kahelda ning otsida, kuna Tõde on ilmatu suur.
Lévi-Strauss ütles kunagi, et „ükski ühiskond ei ole absoluutselt halb, ükski ühiskond ei ole põhiliselt hea. Kuigi ristiusk on täiuslikum kui teised usud, siis kristlased ei ole osanud olla paremad. Nii arvab Régis Debray, et 11. sajandil oleks ta olnud meelsamini moslem, sest siis olid muhameedlased võimelised kreeka mõttega dialoogi astuma. Aga näiteks 16. sajandil oleks ta eelistanud kristlasi ja mitte Ottomani impeeriumi truu-usklikke alamaid.
Mõlemad mõtlejad leiavad, et ristiusu eripära ja suur eelis on lubada Jumalaga vaielda ja tema tegude üle aru pärida. Kõige raskem „usuline“ probleem seisneb selles, et me ise oleme pealiskaudsed, arad ja laisa mõtlemisega. Evangeeliumis seisab üks kole lause: küsimus, kas Kristuse jälletulemise päeval on maailmas veel usku! (Lk 18:8).
„Püha Maa“
Debray’ raamatu kohta on tehtud mitmesugust kriitikat: kiidusõnu, imetlevaid arvustusi, hammaste kiristamist. Mõned tuletavad meelde autori poliitilist minevikku, mis aitavat aru saada teatavatest seisukohavõttudest.
Üks huvitav punkt on nimelt „püha maa” asustamine. Autorit häirib juutide „paranoiline kinnihoidmine” oma kultuuri sünnimaast, sellest „paroksüsmi märkivast 15-hektarisest nelinurgast”, mida nüüd nimetatakse „templi ja mošeede esplanaadiks”.
Siin peab ka maa tähtsuse üle järele mõtlema. Jumal andis heebrealastele selle maa, mis jäi neile „pühaks maaks”. Kõigile rahvastele on antud pind, millel nad elavad ja oma kultuuri ehitavad. Kõikidel traditsioonidel on oma „püha maa”, mis kannab rahva mälu ja mida peab armastama. Ka meie isamaa on midagi enamat kui poliitiline probleem või mälestus lapsepõlvest. Jumal on andnud meile maa, mille eest oleme vastutavad ja mis kuulub nii vaimselt kui füüsiliselt Jumalariigi juurde. Igaühel meist on oma ülesanne. Koht, kus me sünnime, ja keel, mida me räägime, näitavad suunda.
Heebrealased olid nomaadid. Jumal otsustas anda neile maa, mille ta ise välja valis. Jumala otsus on alati püha.
Jõulusõim
Pildid on mõjuvamad kui kõne. Jõulusõimed Vahemere maades toovad Evangeeliumi jutustused lähemale, teevad need koduseks: kaljukoobas või laut, Maarja lapsega, mõtlik Joosep, sinna juurde vahel ka rahvapärased karjased, mõnikord isegi eksootilised Hommikumaa targad, kes tegelikult ilmusid Petlemma palju hiljem. Aga ajalooline täpsus pole siin oluline. Jõulusõim pidi algselt illustreerima katekismust. Kristuse sündi kujutati juba 2. sajandil Rooma katakombides. 4. sajandil ilmuvad ühele sarkofaagile „kolm kuningat”. Kuid piltide õpetlikkust märkab kõige paremini Assisi Franciscus, kes lavastas oma sõpradega – ja paavsti loal – aastal 1223 Greccio lossis Petlemma stseeni ja tõi sinna ka veise ning eesli, keda Piiblis pole nimetatud, kuid kes nüüdsest peale kuuluvad loomulikult sõime juurde.
Intellektualismi kinnijooksnud teoloogid püüavad loomade juuresolekut seletada sümbolitena: eesel peab esindama paganarahvaid ja veis juute, kes kannavad seaduse iket. Nad unustavad, et kogu kosmos, ka loomad ja kõik muu loodu kuulub Jumala loomingusse ja et neil on koht Kristuse juures. Kristus lõi maailma, – per quem omnia facta sunt, seisab usutunnistuses. Nende olevuste kaudu, kes sõime ilmuvad – ka täht katusel või koopa sissekäigus – võtab kogu Universum vastu Jumal-Poja sünni.
Iga rahvas teeb jõulusõime oma traditsioonide kohaselt. Boliivias tuuakse koopasse laama ja pühale perekonnale pannakse selga pontšod. Kongo kandis kannavad karjased suguharude maske. Bretagne’s sõidavad Hommikumaa „kuningad” laevaga kohale ja kingivad Jeesusele kalu. Kujutan ette, milline võiks olla eesti jõulusõim: antiikne rehealune, Joosep lambanahast kasukas, Maarjal triibuline eesti seelik. Kass istub lävel. Kangro „vend vares” vaatab aknast sisse …
Eestlastel on ilusaid traditsioone. Kas ei võiks neile juurde „ehitada” jõulusõime legendi? Legendid on kasulikud noortele ja vanadele. Maal, kus pole legende, kirjutab luuletaja Patrice de la Tour du Pin, surevad inimesed külma kätte ära.
Koobas. Loomad
Miks
